Lugeja teeb ettepaneku: on vähemalt kolm ainet, milles ei tasuks õpilastele hindeid panna

FOTO: Lev Dolgachov / PantherMedia / Scanpix

Kas õpilastele panna numbrilisi hindeid või mitte? Lugeja Karin arutleb selle üle oma näidete varal. Ajad olid ammused, lisab ta täpsustuseks. 

Minu kooliajal igal reedel oli kaks esimest tundi käsitöö. Tundide sisu oli erinev. Näiteks pidime riidelt plekke eemaldama. Sain valge kulunud puuvillase riidetüki tindiplekiga. Võib arvata missugused olid 50 aastat tagasi vahendid plekkide eemaldamiseks. Tilgutasin ettenähtud lahust plekile ja hõõrusin seda innukalt. Tulemuseks oli pleki kohal auk. Loomulikult hinne tuli mitterahuldav. Kui olid õmblusmasinaga tunnid, siis toimus tormijooks parematele masinatele. Reeglina minu õmblusmasin tööle ei hakanud – küll katkes niit, küll sai niit kohe otsa, küll ei liikunud riidetükk edasi ja oli hunnikus.

Ega kudumisega paremini läinud. Silmad tulid väga kõvad ja kinda võis peaaegu püsti panna. Ja kui ema vahepeal kodus aitas, siis õpetaja sai kohe aru ja harutas selle osa lahti.

Kui tulid toiduvalmistamise tunnid, siis lootsin, et parandan oma hinnete seisu. Tuli valmistada hakklihapallid. Sain nad valmis ja panin kaussi ning viisin õue jahtuma. Kui järele läksin, siis nägin nurga taha kaduvat koera. Lihapalle oli poole vähem, aga panin hapukoort peale ja esitasin õpetajale. Kaotada polnud mul enam midagi.

Põhikooli lõpetamisel tuli loosi tahtel teha lõputöö ja see oli tikkimine. Vaatamata korduvatele ülesharutamistele sain lõpuhindeks nelja, aga ennäe, lõpututunnistusel laiutas ikkagi «rahuldav». See oli ainus kolm ja rikkus väga mu tuju. Näiteid oli veelgi.

Nüüd laulmisest kui õppeainest. Käib jutt, et on võimalik iga inimene viisi pidama õpetada. No ikka ei ole. Meie lauluõpetajal oli kombeks kutsuda tahvli ette neli õpilast. Igaühele kirjutas ta sissejuhatuseks paar takti mingist laulust. Õnneks oli meie klassis rida muusikakooli õpilasi. Nüüd sõltus palju nende tujust, kas nad võtsid vaevaks hinnatavat aidata. Mõnikord oli viisijupp tundmatuseni muutunud. See oli keeruline ülesanne ka viisipidajatele. Mida siis laulmise tunnis hinnata: kas õige viisiga laulmist, heliloojate elulugude ja laulusõnade päheõppimist, plaadilt heliteose äratundmist? Harituse olemasoluks on see kõik vajalik, aga see võiks toimuda pingevabalt, numbrilise hindamiseta.

Ja nüüd kehalisest kasvatusest. Igati poolt, aga kas hindeline? Kui ma poleks spordikoolis käinud, poleks ma neid VTK norme iial täitnud. Millest siis see tunnist vabastatute suur arv? Aga osad ei saanudki reele ja jäidki füüsilises mõttes kiduraks. Ettevalmistus karmiks eluks jäi saamata. Minu arvamus on see, et iga õpilane teeks meelepärast füüsilist liikumist ja ei kardaks, et võrreldakse ja hinnatakse.

Praegu pensionärina käin käsitööringis ja tunnen rõõmu tehtud töödest. Üllatan nendega ka sõpru ja sugulasi. Laulan segakooris juba palju aastaid (olen viisipidajate hulgast). Kepikõnd on igapäevane.

Nii et nende kolme aine tundides ma hindeid ei paneks.

Tagasi üles