Ilona Toots: Eesti Alekseid ei vaja, kas kolida perega järele või jääda Eestisse?

Aleksei Budõlin Šveitsis

FOTO: Erakogu

Üksikema hiljutine kirjutis sellest, et kolis perega Soome, äratas mõtted, mida ammu endas kannan. Ühest küljest on suur rõõm, et inimene on lõpuks leidnud koha, kus ta tunneb, et teda oodatakse. Teisalt on aga kurbus, et see koht on kusagil mujal kui Eestis. Perega kolimise üle arutleb portaalis Minu Pere Aleksei Budõlini kaasa Ilona Toots.

Meil kõigil on nähtavasti sõpru ja tuttavaid, kes on Austraaliasse, Soome, USAsse või mujale korraks hüpanud… ja jäänud. Nad puhkevad õide ja on siiralt õnnelikud, ka mitte kõige romantilisemaid töid tehes. Mulle tundub, nad tajuvad, et seal väärtustatakse neid enam.

Minu sõbrad on mulle aastaid öelnud, ohh, mis, sul on ju viis keelt suus, sa leiad iga kell endale siin hea töö! Aga ma ütlen, et kui tutvusi pole, siis ei leia ikka küll. CV portaalid kutsuvad mind jonnakalt kauplusemüüjaks ja müügiagendiks ning seejuures pakuvad oivalist palka – nii umbes 500 eurot.

Olgem ausad, pangadirektoriks ma end pakkuma tõesti ei lähe, ka ei ole ma nõus töötama 12 tundi ööpäevas, aga kuidagi on asjad tasakaalust väljas. Kedagi ei huvita, kas ma olen hea suhtleja, lõbus naljatilk või kiire asjaajaja – mind tahetakse rakendada palju ja poolmuidu.

Kindlasti mängib oma osa ka rahvus: ole sa kui tahes osav ja tore, aga võta näpust, see rahvuse teema on ikkagi nagu plekk valgel pluusil. Võid küll head palka teenida, aga ikka oled tibla.

Nüüd, kui mu vanus 40+ on ja ma pealegi naine olen (mingu metsa need, kes väidavad, et naised saavad meil meestega võrdset palka!), ahenevad mu võimalused veelgi. Me oleme kõik koos võtnud sellise kaastundliku ja kergelt alavääristava hoiaku naiste suhtes. Võtke või Mailis Reps – minister ja veel rase – kohutav ju! See ei motiveeri meie ühiskonnas üldse.

Miskipärast arvan ma, et lihtsat tööd olen ma vajadusel mujal keskkonnas palju kergemini valmis tegema. Üks asi on palganumber, teine aga suhtumine. Seetõttu olengi  pigem kodus oma pere koordinaator, kui orjan end kusagil kopikate eest jõuetuks.

Perega säästurežiimil

Tänu sellele oleme pidanud ka pä-ä-äris kasinatel tingimustel läbi ajama, aga see oli meie üksmeelne kokkulepe Alekseiga, sest meil on käed-jalad ja isegi pea otsas, ning me oleme alati uskunud, et kindlasti läheb paremaks.

Hea küll, mina olen nagu olen oma prussakatega kolba sees, kuidas on lugu mu «kuulsa» mehega? Me alati naerame, kui keegi järjekordselt arvab, et Aleksei elab tänu olümpiamedalile kui kuninga kass.

Kõik need aastad, mis ta tegi tippsporti ning tõi Eestile kaheksa tiitlivõistluste medalit, on täiesti kasutud, kui me räägime pensionist. Alles spordiga lõpetades ja tööle asudes hakkas pension tiksuma. Riigi jaoks on ta nagu tavaline bomž, kes pole eriti tööl käinud.

Kuna meil puuduvad uhked sugulased või põnevad kontaktid, siis kuhugi sooja koha peale ta pole saanud ning on vaikselt end üles ehitanud. Nii ongi tegelikult ju õige, et igaüks on oma õnne sepp ja rajab elu nii hästi kui oskab, ehkki oleks ju vinge tutvuseliftiga kuhugi polsterduse peale saada. Aga selles puudub õnneks Aleksei jaoks põnevus.

Kindlasti mängib oma osa ka rahvus: ole sa kui tahes osav ja tore, aga võta näpust, see rahvuse teema on ikkagi nagu plekk valgel pluusil. Meie venelastest sõbrad tunnevad, et sein tuleb õige ruttu vastu. Võid küll head palka teenida, aga ikka oled tibla. Õnneks on teisiti mõtlevaid ja avara pilguga eestlasi aina rohkem.

Alles mõned aastad tagasi pidime perega hakkama saama (siis küll ühe lapsega) umbes 500 euroga kuus ning kui vanemad poleks aidanud, siis oleks ikka väga makaroniseks see elukene läinud.

Sellised perioodid karastavad nii hästi! Sa õpid palju kasinamaga hakkama saama ja vaadates ringi märkad, kui palju inimesed raiskavad raha lihtsalt jama peale. Umbes nagu siis kui lõpetad joomise – pilk läheb selgeks. See on tegelikult kohutav, kui sa mõistad, et siin ostetakse käekott 1000 euroga ja kusagil on lapsed, kes saavad ainult üks kord päevas koolis sooja toitu.

Reaalsus on vinge, ent samal ajal pitsitab kuklas kogu aeg see vastik tunne, et on vaja süüa ja maksta arveid ning see kasvab ja kasvab ning tekitab muret ja tülisid. Nii on kole kehva elada. Eriti kui väljapääsu ei paista kusagilt, suhted on kehvad, puudub tugi ja oskuseid napib. Me talusime askeetlikku elu idee nimel, aga pika aja peale saad aru, et ideed kõhtu ei täida ja lapsi ei riieta. Nii lihtne ongi.

Ja seepärast ma mõistan neid, kes koti pakivad ja kaovad, ehkki kaugeltki mitte kõik minejad ei otsi pelgalt rikkamat elu. Meie perena oleme ka ise väga lähedal sellele. Ent nagu öeldud, midagi ei juhtu meie eludes juhuslikult.

Eesti Alekseid ei vaja

Aleksei koondati sügisel ja saadeti (eesti judos kõige kõrgemalt kvalifitseeritud isikuna) seitsme tuule poole. Kui mind ajas see vihale, siis tema võttis seda kui põhjust edasi astuda.

Nüüd töötab Aleksei Šveitsi koondise juures, kus on suurepärane meeskond, kümme korda suurem koondis ja ka eelarve. Ta saab ausat palka oma töö eest ning on tõsiselt õnnelik. Välja arvatud see, et tal jäi siia õpilane, kes peab üksi hakkama saama, ning asjaolu, et tema kogemusi meie judo enam ei vaja.

Loe edasi portaalist Minu Pere!

Tagasi üles