Maarja Kupits: laps juba teab, milleks kellakeeramine kasulik on

Maarja Kupits

FOTO: Erakogu

Kella keeramisse olen ma eelnevas elus küllalt ükskõikselt suhtunud. Üksikute eranditega igal sügisel armuannina saadud täiendav ja sama regulaarsusega kevadel käest kisutud unetund avaldas mulle mõju võib-olla paari päeva vältel, aga põhiline emotsioon oli, et selle teema ümber oli kära alati rohkem kui villa.

Prooviti ka ilma, aga keegi kuskil leidis, et nii on ka jama, ja kellaga jukerdamine taastati. Tol hetkel ei saanud ma suures plaanis üldse aru, milles probleem seisneb või mis vahet on, kas seda keeratakse või mitte. Tagantjärele arvan, et see on seotud asjaoluga, et … ma läksin nagunii hilja magama ja magasin kaua – magama pimedas, üles võimalusel reeglina valges, ja isegi kui tööl käies pidi ärkama pimedas, siis need esimesed tihedad tööpäevatunnid eredalt valgustatud kontoris möödusid nii kiiresti, et juba põhimõtteliselt kohe oligi jälle valge.

Tund sinna-tänna? Kes seda märkama peaks? Kogu see kellakeeramise ümber käiv tants ja tagaajamine, kuidas kõik on mitmeks kuuks pea peale pööratud, oli minu jaoks pelgalt veidi tüütu, kui sedagi. Aga nüüdseks on asjad muutunud.

Laps on minust targem?

Vähemalt viimased paar-kolm korda olen ma eesseisva kellakeeramise kohta vihjeid saanud juba mõõdukalt varem, varemgi veel, kui ajakirjandus ja iga-aastased vinguviiulid end käima tõmbavad. Alguses ma ei osanud isegi neid asju omavahel seostada, aga nüüd, ütleme, kolmandal sellisel korral võib selle seose luua küll. Millest ma räägin? Lapsest muidugi!

Kuidagi on välja kujunenud, et mu lapsel on suhteliselt tugev sisemine kell. Ta teab ka kodust eemal viibides, millal issi varsti töölt koju jõudma hakkab, või millal on aeg koju minna, ja sellega ta mind enam ei raba. Küll aga üllatas mind, kui mingil hetkel sügisel hakkas ta hommikul järk-järgult üha kauem magama… kuni võrreldes algsega tunniajase nihkeni välja.

Muidugi mõtlesin, mis jama see siis on ja kas nii jääbki. Iseenesest ju tore, kui laps veidi kauem magab, aga samas – edasise elu ja minu vaimse tervise huvides oleks kasulik, kui laps ei ärkaks kella 9-10 ajal ega uinuks õhtul alles 10-11 ajal. Ta ei kavatsenudki oma eelmisse graafikusse tagasi minna, ja siis jõudis kätte kellakeeramise aeg. Ja järsku oli kõik jälle normaalne ning kellakeeramine tundus täiesti loogiline.

Täiendav mõjufaktor sellele on kindlasti suur muutus mu hommikurutiinis – ma ei maga enam hommikuti kaua. Praeguse seisuga tundub, et enam mitte kunagi elus. Väidetakse, et kunagi pidi veel tulema selline aeg, kui saab, aga ma olen äärmiselt skeptiline. Igatahes ärkan vara ja väsinuna, ning sellises olekus on iga täiendav (eriti hommikune) päevavalgusetund abiks. Nii et siit lisaks täiendavale unetunnile veel üks pluss sügisesele kellakeeramisele.

Vist ongi targem?!

Nüüd mõned nädalad hakkas kodus sama trall pihta. Laps ärkas järjest varem ja varem, mina kitkusin juukseid ja mõtlesin, kuhu me niimoodi jõuame. Jõudsime sinna, et äratus oli kell kuus hommikul. Ma tean, et see on paljude jaoks argipäev, aga inimesed on erinevad ja uskuge mind – selline olukord teeb minust kiiresti töövõimetu inimvare, eriti kuna päris mitmed kirjatükid sünnivad just öösel.

Ja siis tegin ma midagi, mida pole vist eluski ette tulnud – ootasin kellakeeramist. Saaks ometi veidi kauem magada! Tundub imelik, sest võiks siis ju lihtsalt ise kõik oma asjad varasemas graafikus ära teha ja kokkuvõttes oma unetunnid täis saada, eks? Teoorias küll, praktikas natuke keerulisem. Ma ei tea, kuidas teistes peredes, aga mu mees tõuseb tööleminekuks veidi enne kella kaheksat. Oletades, et reipa kahese äratus on peaaegu kaks tundi varem, peab sel juhul meeski tarbetult vara ärkama.

Sellega hädad ei piirdu. Kui ma isegi suudaks end nii vara üles ajada ja toimetama hakata, jõuab nii vara ärganud lapse lõunasöögi- ja uneaeg samuti sama ajaühiku võrra varem kohale. Jällegi tulevikku silmas pidades mitte parim perspektiiv. Ning viimaks peaks hommikul kuuest ringi rabelenud kahene sel juhul magama sättima juba kella seitsmest õhtul, et kaheksast õndsalt tududa, silmad seina poole. See jätaks töölt tulnud isaga suhtlemiseks tervelt… mitte ühtegi minutit. Kes ütleb, et hoidku ma last õhtul kauem üleval, küll siis magab hommikul ka kauem … ma andestan teile, sest teie ei tea, millest te räägite.

Nüüd on sellega õnneks kuni sügiseni ühel pool. Sellegipoolest ei alahinda ma pärast selliseid kogemusi kellakeeramist, aga eeskätt laste instinktiivset ajataju. Küll nemad juba teavad, millal päike nii kõrgelt käima hakkab, et tuleb end varem üles ajada. Täna hommikul tundus küll, et nii peabki.

Tagasi üles