Ühe Eesti naise lugu: peks, ähvardused, vägistamised ja terror omas kodus

Pilt on illustratiivne.

FOTO: Diego Cervo / PantherMedia / Scanpix

Kadri (36) on imeilus, soe ja sõbralik Eesti naine, kes võtab mind vastu oma armsas kodus. Lapsed mängivad teises toas arvutiga, laual on võileivad. Esmapilgul on tegemist igati normaalse ja toreda Eesti perega ühes väikelinnas, kuid tegelikult ei ole võimalik ette kujutada põrgut, millest Kadri ja tema lapsed on läbi tulnud.

«Kaks aastat saab sellest, kui pöördusin Tartu naiste Tugi- ja Teabekeskuse poole,» alustab Kadri oma kohutava loo rääkimist. «Infot sain ühe tuttava kaudu, ta andis telefoninumbri, kuhu üldse helistada. Sel hetkel olin ma vaimselt, füüsiliselt, hingeliselt täiesti läbi,» püüab ta end koguda, kuid hakkab nutma. «Ma olin nii muserdatud, nii läbi tambitud, nii alla surutud, et minust oli alles inimvare. Mitte keegi. Tundsin, et ma enam ei jaksa tugev olla.»

Kadri on oma elus läbi teinud mitu vägivaldset lähisuhet, üks hullem kui teine. Väiksema poja hooldusõiguse eest võitlemine käib siiani.

Esimene abielu algas ja lõppes, kui Kadri oli väga noor, alles 16-aastane. Teise mehega kohtus ta Soomes tööl olles, Eestisse jõudes kolis mees kohe Kadri juurde. Kadrile tundus ta tore ja rahulik mees, esmapilgul ei olnudki ohumärke näha.

Ilusa algusega loosse hakkasid umbes poole aasta jooksul tekkima vägivalla tundemärgid. «Me tulime koos autoga maalt tagasi, ta keeras vastassuunavööndisse ja karjus: «Tahad näha surmasõitu?!» Mina vaatasin tuimalt aknast välja ja mõtlesin, et tulgu, mis tuleb.»

Agressiivsus ja ähvardamine jätkusid, mees vehkis rusikaga, sõimas. Solvas pisiasjade tõttu. «Su laps on vesipea, sa ise oled vesipea,» korrutas mees. «Vaata, kellega sa ta tegid! Su ema on lits, te olete kõik litsid!»

Paari aasta pärast algasid kehalised vigastused. Kadri sai sõna otseses mõttes rusikaga näkku. «Ma mäletan, et mul oli nägu pärast esimest korda segamini ja keha peal sinikad, nii et pidin töölt võtma haiguslehe. Siis tuli ta mind lohutama, olin tema jaoks nii õrn.» Algas tüüpiline tsükkel, kus mees peksis Kadrit, palus siis vabandust, lubas muutuda ja Kadri uskus. Aga samas oli Kadri toas kinni - mees võttis iga kord pärast «intsidenti» vaba päeva, et kindlustada - Kadri on kodus, mees «hoolitseb» ja «poputab» ... Nii ei olnudki ju võimalik tegelikult abi otsida. Peksmine kordus poole aasta tagant, siis oldi kuu aega armastav mees. Aja jooksul aga hellus kadus ja mees teatas, et Kadri saigi asja eest.

Kadri hakkas väljas käima, tal tekkis pikapeale kõrvalsuhe. «Kui mind kodus iga päev litsiks sõimati, mõtlesin, et käitungi nagu lits.» Kadri mees sai loost teada, mis viis uue ja hullema peksuni. Perearst kirjutas Kadrile antidepressandid, aga oma olukorrast ei julgenud ta rääkida, sest tegemist oli tema ämma naabriga. Väikeses kohas tundsid kõik üksteist ja Kadri hoidis oma asjad enda teada. «Ma ei julgenud kellegagi rääkida, eemaldusin kõigest. Häbenesin. Tahtsin näidata, et ma saan hakkama, mul ei ole probleeme ega muresid.»

Rahulik ja meeldiv mees, relv käes

Mees, kes Kadrit selleks ajaks kuus aastat piinanud oli, oli vaikne ja rahulik, välisele silmale meeldiv inimene. Tema perekonda austati nende kandis, nad olid heal järjel.

Kadri hakkas kolmkümmend saama, kui ta sai aru, et rohkem ta ei suuda. «Ütlesin mehele, et järgmisel aastal lähen sinust lahku ja see pani teda veel rohkem võimu näitama.»

Oli aprillikuu, kui juhtus kõige õudsem episood Kadri elus. Ta oli hiljuti sünnitanud oma kolmanda poja, saanud just dekreedirahad ja vahetas nende uues majas tapeeti, kui see juhtus. Mees peksis tema pead vastu betoonseina ja kägistas juhtmetega. Kui nende keskmine poeg, kes tol ajal oli viieaastane, tuli isalt küsima, mida ta teeb, lohistas mees Kadri juukseid pidi trepist alla, garaaži.

Kadri hääl murdub, kui ta räägib, kuidas ennast garaažis kaitses, samal ajal, kui mees teda vastu seina peksis. Kuidagi õnnestus tal tagasi kööki joosta. «Mul oli nuga laua peal,» meenutab Kadri nuttes seda kohutavat ööd. «Võtsin noa kätte ja pöörasin ümber. Ta oli mul selja taga ja siis tuli mul tunne, et võiksin ta ära tappa. Lasin noal kukkuda. Mõistus sekkus.»

Hiljem rääkis mees oma emale ja politseile, et Kadri tahtis teda ise noaga lüüa ja enesekaitseks pidi ta naist peksma. Ka lastele määriti aastaid sellist versiooni pähe.

Kadri mees oli jahimees ja garaažis oli naine juba relva ees seisnud. Nüüd läks nuga näinud mees tagasi, relvale järele, ja sel hetkel sai Kadri köögis telefoni kätte. Helistas oma õele, jõudis karjuda, et tule appi, kui mees oli köögis tagasi ja viskas mobiili küdevasse pliiti. Õde kutsus politsei, aga mees jõudis oma autoga minema sõita. «Mina olin selleks ajaks [näost] nii pundunud, et ma ei saanud enam midagi aru.»

Kadri keeldus haiglasse minemast, sest ta ei tahtnud lastest lahkuda. Mees ootas metsaveeres, kuni politsei lahkus ja tuli siis tagasi. Ilmselt ootas ta Kadrilt süüdistusi või muud vastuhakku, aga šokiseisundis naine tahtis ainult magama minna. «Ja siis ta võttis mind vägivaldselt,» alustab Kadri uut peatükki oma kannatustes.

Järgmisel hommikul võttis Kadri ennast ikkagi kokku, käis EMOs, politseis ja põgenes kodust. Ta suutis lõpuks alevikus korteri üürida ja kaks vanemat last endaga kaasa võtta, väiksem aga jäi mehe ja selle emaga. «Mees hakkas kohe algusest peale helistama ja nõudma, et ma võtaksin tema vastu tehtud süüdistuse tagasi. Kartis relvadest ilma jääda. Lõpuks sai ta kokkuleppemenetlusega tingimisi.»

Vägistamistest uue alguseni

Järgnes periood Kadri elus, kus ta kohtus, armus ja abiellus kolmanda mehega. Kuigi teda hoiatati liiderliku ja järjekordse vägivaldse mehe eest, võlus teda uue inimese hellus. «Kui sa tuled sellisest põrgust, tahad ainult, et sind hoitakse. Ma olen lootusetu romantik, ta palus mult jõuluõhtul oma vanemate ees kätt ja loomulikult ütlesin jah.» Mehel olid pidevad kõrvalsuhted, kuid pärast suuremat tüli tuldi juba tuttava mustri järgi Kadri ees vabandama ja tema andestas.

Lõpuks mindi siiski lahku, Kadri jäi lastega üksi. «Ühel hommikul ärkasin üles ja ei tundnud poolt oma nägu. Mu keha oli täiesti viimase piirini viidud. Võtsin lahku minnes ühe kuuga alla 13 kilo, ainult suitsetasin.»

Sel ajal ujus Kadri ellu tagasi tema laste isa, jahimees. Kõige väiksem poeg elas siiani tema juures ning ka vanemad lapsed uskusid, et isa on muutunud ja tahtsid tagasi minna ühisesse majja. «See maja oli minu vanemate raha eest ostetud, nii et mõtlesingi, et miks ma pean üürikorteris elama. Mis mõttes? Läksin tagasi ja leppisin mehega kokku, et üleval korrusel on minu tuba, all tema,» räägib Kadri kerge muigega oma sinisilmsusest.

Loomulikult kadus mehe uus helge pale kiiresti ja juba mõne aja pärast käis ta Kadrile seksi pakkumas ja seda vägisi nõudmas. Kadril oli tekkinud plaan koguda piisavalt raha, et lastega lõplikult põgeneda, kuid selle jaoks pidi ta esialgu kannatama elu ühises majas välja. Teda vägistati korduval omas kodus. «Ma ei räägi vägistamisest, mis toimub tänaval, vaid kodus igapäevaselt. Kardad, et lapsed teises toas kuulevad ja annad järele. Nutad, sest see on sinu jaoks nii vastik, et see ajab sind oksele. Oksendadki. Elad näiliselt enda kodus, aga sa ei julge seal olla. Sind võetakse, nagu tahetakse,» räägib ta jubedusvärinatega.

Uueks suveks oli Kadril piisavalt raha, et osta remonti vajav korter alevikus ja veel kord otsast alustada. Märtsis pöördus ta naiste tugikeskuse poole. «Esimene kord, kui suhtlesin sealse naisterahvaga, kes ei olnud veel terapeut, ei suutnud ma isegi rääkida. Siis sain terapeudi numbri, kellega paar nädalat hiljem kokku sain. Esimesel seansil ma lihtsalt nutsin. Ma ei olnud aastaid nutnud, elasin ainult oma mullis ja käisin ringi nagu zombi.»

Kadri ei tundnud ennast enam naisena. Ta teadis, et peab laste jaoks vastu pidama, olema ema, aga tegi seda viimaste jõuvarude najal. Tal ei olnud enam eluisu, miski ei huvitanud, väljapääsu ei paistnud. Järgnes teraapia nii temale kui tema lastele, kes olid vägivalda, manipuleerimist, vägistamist, pisaraid ja karjumist terve elu pealt näinud. Kadri ütlebki, et tema jaoks on nüüd kõige olulisem, et need mustrid ei korduks kunagi tema poegade elus, sest tihti on vägivaldsest kodust tulnud lapsed ka ise altid kätt tõstma.

Kadri loo puhul on oluline aru saada, kui lihtne on jääda vägivallatsüklisse kinni, seda eriti just väikestes maakohtades. «Inimesed, kes ei ole sellise asjaga kokku puutunud, ütlevad, et loll, mine minema. Aga kuhu mul minna oli?» Isegi aleviku sotsiaaltöötajad, kes aastate jooksul Kadri olukorrast teadlikud olid, ei astunud kunagi vahele.

Siin tulebki mängu naiste turvakodude võrk, mille kaudu Kadri ka juriidilist abi sai. Ta peab ülioluliseks just seda, et tema eest seisnud inimesed tulid suurematest linnadest, väljastpoolt. Nüüdseks on Kadri elus möödunud aastaid viimastest kokkupuudetest terroriga, tema kõrval on uus inimene, kes teda hoiab ja kelle puhul Kadri ohumärke otsida oskab. Neid õnneks ei ole.

Meie vestluse lõpuks saabub koju ka Kadri uus kallim, lilledega. «Ma ei arva enam, et kõik mehed on maailmas halvad. Minu kõrval on nüüd fantastiline inimene, seda pärast aastaid kestnud hirmu meeste ees. Pärast peksu ja vägistamist ei suutnud ma kedagi usaldada, aga nüüd lõpuks suudan,» lõpetab ta.

KUST LEIDA ABI?

Kui sul on mure või probleem lähisuhtega, millele sa ise vastust ei leia, siis palju infomaterjali leiab veebiküljelt naistetugi.ee.

Ööpäevaringselt võtab kõnesid vastu ka Eesti Naiste Varjupaikade Liidu tugitelefon 1492, kust saavad abi kõik, kes on kogenud füüsilist, vaimset ja/või seksuaalset vägivalda.

Tagasi üles