Uganda tudeng Julius Lwanga: olin nädala olnud Eestis ja mind rünnati kirvega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Julius Lwanga

FOTO: Erakogu

Eelmisel reedel natuke pärast südaööd võtsin ma semuga koos suuna Nimeta baari, et kohtuda paari sõbraga. Kui me sissepääsuni jõudsime, meid aga sisse ei lastud ning turvatöötaja vihjas, justkui oleks baar täis. Kuna meid aga ootasid sees sõbrad, pakkus mu semu, et ehk võiksime me korra sees käia ja siis kõik koos mujale liikuda – noh, et kuna baar nii täis on. Turvamees keeldus rangelt. Oma elust välistudengina Eestis hakkab meie portaalis regulaarselt kirjutama Ugandast pärit Julius Lwanga.

Niisiis ootasime me väljas ja helistasime sõpradele, kuni me aga seal seisime, märkasime, et hulk kohalikke lasti probleemideta sisse. Kui ma küsisin turvamehelt, miks nemad sisse lasti ja meid mitte, vastas ta, et bossi käskude kohaselt ei tohi afroameeriklasi sisse lasta. «Ma pole Ameerikast, ma olen sajaprotsendiliselt aafriklane,» ütlesin ma talle.

Turvamees muidugi ei vankunud ning kinnitas, et bossi käsu kohaselt ei tohi ta musti inimesi baari sisse lasta. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, aga jah, see tõesti toimus. Mul oli hea meel, et mu Soome sõber oli minuga ning oli juhtunu tunnistajaks. Enamasti, kui ma oma tuttavatele rassismist Tallinnas räägin, tundub neile, et ma liialdan. Kuid kui inimene seda oma silmaga pealt näeb, ei suuda ta mõista, et tänasel päeval ja moodsal ajastul ikka veel hinnatakse inimese üle tema nahavärvi põhjal, tema iseloomuomadusi arvesse võtmata.

Eesti on ilus maa ning sel on ülejäänud maailmale nii palju pakkuda – Eesti lugu, kultuur, inimesed ja viis, kuidas te digitaalses maailmas oma kanda kinnitate. Ma armastan siin elamist ning varjatud pärlite, mis teie riigi eriliseks teevad, avastamist. Ma valisin siin õppimise, kuna ma saan siit kvaliteetse hariduse mõistliku raha eest, lisaks tahtsin ma avastada midagi Suurbritanniast, Ameerikast või teistest Lääne-Euroopa riikidest erinevat. Ja suuremas osas ma armastan seda. Mul on suurepärased sõbrad, ma naudin kooli ja musta leiba verivorstiga selles krõbekülmas ilus, mis on Eesti.

Aga suhtumine rassi murrab mu südame. Mulle ei tee haiget, kui mind vaadatakse uudishimuga, kuid verbaalne ja füüsiline vägivald, mida inimese suunas loobitakse, teeb väga haiget, kui seda tehakse mitte seetõttu, mida see inimene teinud on, vaid seetõttu, mis värvi on tema nahk.

Aga suhtumine rassi murrab mu südame. Mulle ei tee haiget, kui mind vaadatakse uudishimuga, kuid verbaalne ja füüsiline vägivald, mida inimese suunas loobitakse, teeb väga haiget, kui seda tehakse mitte seetõttu, mida see inimene teinud on, vaid seetõttu, mis värvi on tema nahk.

Ma olin vaid nädala Eestis olnud, kui mind ründas 40ndates meesterahvas, kui ma läksin sõbra juurest oma asju ära tooma. Tema ja ta tüdruksõber eeldasid, et ma olen varas ning nad otsustasid asjad oma kätesse võtta. Nad ründasid mind nii verbaalselt kui füüsiliselt. Mind pekstes ta röökis, et ma Aafrikasse tagasi läheksin. Ma püüdsin temalt küsida, miks ta nii käitub, kuid see ei peatanud teda. Mul õnnestus sõpradele helistada, neile öelda, mis toimub ja paluda, ehk suudavad nad asja eesti keeles selgeks rääkida.

Ma istusin maha, et oma sõbrad ära oodata ja siis ma kuulsin naist aknast hüüdmas: «Jookse, ta on väga vihane!» Ma pöördusin ja nägin, et ta jookseb minu poole, kirves käes. Ma jooksin lähedalasuvasse bussijaama, mis tundus turvaline, ning kutsusin politsei. Politsei saabus, nagu ka mu sõbrad. Nad rääkisid naabrimehega ning lubasid asja edasi uurida, kuid seadused on juba kord nii seatud, et ega nad väga midagi teha ei saa. Tänaseni hoian ma inimestest igaks juhuks natuke eemale ning tänaval kõndides on mul alati klapid peas, et suvalised võõrad minuga rääkima ei tuleks ja neegriks ei sõimaks.

Eesti on ilus koht ja ma armastan seda nii heas kui halvas, Eestil on alati koht minu südames. Ma kirjutasin selle loo vaid selleks, et oma isiklikku kogemust teiega jagada.

Minu nimi on Julius Lwanga ja need on minu lood.

Tagasi üles