Katki läinud lapse pihtimus: miks väärkohtlemisest rääkida, kuidas teisi lapsi aidata?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje

FOTO: Eva Herrera

Eile ja üleeile avaldasime siin kunstniku Eva Herrera lapsepõlvepihtimuse seksuaalsest väärkohtlemisest. Täna jõuab valus lugu lõpule ning Eva kirjutab, miks ta on otsustanud endaga juhtunust rääkida ning mida saaksime ka meie ära teha, et lapsi kaitsta. Pihtimuse esimesed kaks osa on leitavad siin ja siin.

Kui ma oma abikaasale rääkisin, millest ma järgmisena kirjutan, siis ta küsis hästi ettevaatlikult, et kas ma olen kindel, et ma uuesti haiget ei saa või oma lähedastele haiget ei tee. Arusaadav. Ma olen selle teema võtmes selle peale vaat et kogu elu mõtelnud ja enne selle loo postitamist lugesid seda kõik need, keda see lugu puudutas otseselt. Ilma nende mõistmiseta ei oleks see lugu praegu siin. Jaa, ja muidugi ma mõistan, et neil on endiselt raske. Ma mõistan kõiki neid põhjuseid, millest juba eelpool ka kirjutasin, et neil ei ole sellest kõigest kerge uuesti kuulda ja veel vähem rääkida, aga tegelikult nad ju isegi ei teadnud, mis toimus ja minu jaoks vabastab see nemad igasugusest põhjustest end pahasti tunda.

Ma tunnen hoopis, et minu ja minu lähedaste kohustus on rääkida enda lugu just selleks, et ka kõigi teie kõrval leiaksid teised lapsed, nende emad-isad ja lähedased eitamise, süütunde ja valehäbi ja jälestuse asemel eneses mõistmist ja jõudu toeks olla ja aidata neid, kes seda vajavad. Kas või sõnatult. Me ei ole üksi oma saladustega. Veel paljudel teistelgi on sarnaseid saladusi. Me ei ole erandlikus olukorras. Jah, vales, aga mitte erandlikus. Me ei ole tulnukad. Ja me ei ole süüdi selles, mis meiega juhtus. Seda ei saanud ehk vältida, aga seda olukorda saab leevendada. Lähedased peavad samavõrd leppima sellega, mis juhtunud on. Ka nemad on ohvrid. Vaikimine ei aita siin aga kedagi. Vaikimine valu ei leevenda.

Ma võiks ju olla vait ja mitte rääkida, las keegi teine räägib. Kes? Millal? Kas ikka räägib? Või loeme vaid ajalehest neid kaugeid kohtuotsuste võtmes perverdilugusid, kus keegi ikka liiga väikese karistuse sai või sellest sootuks pääses, sest polnud piisavalt tõendeid, asi aegus, laps viimasel hetkel keeldus oma lähedase vastu tunnistamast jne jne jne.

Kiired lahendusi pole sageli olemas, aga sul on vaja tegutseda, sest aeg töötab vaid lapse kahjuks ja kurjategija kasuks. Tõendid on olulised, kui neid vähegi olemas on. Häbis kuuma veega lapse nühkimine ei ole sel hetkel oluline.

Mu abikaasa nõustus minuga, et sellistest asjadest peab rääkima. Ja nõustus ka sellega, et ma oskan sellest omal moel rääkida. See on ehk üks pisike seemneke suure põllu servas. Aga see on seeme, mis suudab idaneda ja kasvada. Suureks ja tugevaks. Päikese, valguse ja soojuse poole. Et vilja kanda ja meile jõudu ja lootust anda.

Mida enam seemneid külvata ja asjast rääkida, seda parem. Ehk siis langeb ka see õhuke kaetatud kardin tegelikkuse ja meie eituse vahel ja langeb valehäbi ja süütunne ja ühel hetkel inimesed tõepoolest enam ei takerdu nii lihtsalt valede asjade taha, ei vaata kõrvale ja julgevad näha suuremat pilti, mõista, tunnistada ja aidata. Isegi siis, kui on paha ja valus ja ebamugav. Ja siis, kui tahaks eitada ja teha näo, et no tegelikult on kõik ju justkui hästi. Just eriti siis, sest need saladused on okkalised ja mürgised. Need lõhuvad, närivad ja söövitavad. Ja kasvavad. Sellised saladused pole loodud meiega koos elama. Neil pole siin päikese all kohta. Me peame nad vabaks laskma, neist rääkima, et nad minna saaksid.

* * *

Mida teha siis, kui sa näed, tead, aimad, kahtlustad, et mõni laps on ohver säärastes koletegudes?

Kas laps räägib ise? Räägib keegi teine sulle sellisest lapsest? On sul endal selgeid kahtlusi? On lapse olemises ja käitumises muutusi või veidraid kõrvalekadeid?

Mida teha? Millest alustada?

Kui sa kahtlustad, siis on ehk sulle abiks murebaromeeter:

http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/murebaromeeter

Selle mõõdiku abil saab hinnata lapse seksuaalkäitumist ja teha vahet normaalsel, alarmeerival ja äärmuslikul. Ja kui lapsel on füüsilisi märke ja kaebusi, millest kinni hakata, siis võib ka see tõele kiiremini lähemale viia. Kui aga lapse käitumises ei ole justkui midagi alarmeerivat selles plaanis, aga mingi kõhklus ikka jääb, et temaga pole kõik korras, siis tervikpilti tema käitumises ei tohi sellegi poolest alahinnata. Samamoodi on alarmeeriv käitumine see, kui laps ootamatult ensesse sulgub, või kellegi suhtes arusaamatut viha või ängistust või näiliselt sügavat ükskõiksust tunneb ja väljendab. Või mornile vaikimisele avaldub hoopis veider vastandlik väljakutsuv käitumine, provotseerimine. Või ennast vigastav või suitsidaalne käitumine. Ka tugevad muutused riietumises või soovis nt oma tuba, võib-olla ainsat pelgupaika, ümber korraldada. Võib-olla on see osa kasvamisest. Aga kui pole?

Vahel otsib murega laps kodust eemal vaikivat seltsi, jääb pikemalt klassi või kohmitseb huviringi lõppedes ilmselgelt iiga kaua. Võib-olla on tal lihtsalt aega vaja iseendaga olla, aga äkki ta otsib võimalust usaldamiseks? Võib-olla tal on lihtsalt hea ja turvaline kodust eemal olla, eemal oma muredest. Aga võib-olla ta ei suudagi koju minna ja parema meelega hüppab koduteel rongi ette ja praegu seal sinu ees veel peab oma viimaseid võitlusi selle üle, kas keegi üldse temast hoolib ja teda temana märkab? Selline mõtlemine pole vaid lastele omane, nii oskavad käituda ka mures heitlevad täiskasvanud. Rääkimine ja eelkõige märguanne, et ollakse olemas ja valmis hinnanguteta kuulama, võib olla hea võti.

Ma olin pubekas, kes viidi abi saamiseks igaks juhuks tuttava psühhiaatri juurde. Ma olin selgelt katki, aga keegi ei saanud jälile. Vanemad muretsesid, aga ma ju ei saanud neile rääkida! Ega ma tollele psühhiaatrile ka ei saanud. Ta oli liiga tuttav mu vanematele ja tal oli kiire ja teda nagu ei huvitanud väga ka. Nii siis jäigi. Selle sama psühhiaatriga kohtusin ma juhuslikult uuesti aastaid hiljem hiljem. Rääkisin talle ise sellest, mis omal ajal rääkimata jäi. Mitte, et ma ei tahtnud siis rääkida… ma ju ei osanud rääkida. Ta nentis, et ta aimas, et midagi sellist mu käitumise taga oli. Ja mina küsisin, et miks ta jumala eest siis ei küsinud mu käest otse. Ta ütles, et ei osanud. Ta ei teadnud, kui sirgelt ta võib mulle sisse sõita. Ja mina olin jälle oma peas loonud turvaluku. Kogu maailmameri seisis ühe luku taga. Minu jaoks oli see lukk vaid üks küsimus: «Kas keegi on sulle liiga teinud?» Minult küsiti küll igasuguseid asju, aga mitte keegi küsinud nii. Kui oleks küsinud, oleksin ma rääkinud KÕIGEST. Aga keegi ei osanud seda küsimust küsida ja luku tugevus aina kasvas. Enda hilisemas elus ja töös olen ma seda alati meeles pidanud. Vähemal või rohkemal määral oleme me nagu nii kogu aeg kaitses ja see on üks võimalus, mida ettevaatlikult muukida, et lähemale pääseda valu koldele. Kui ei saa nii, siis saab ehk kuidagi teistmoodi. Kokkuvõttes on seal sinu ees laps, kes ootab abi ja väga võimalik, et ta on ennast ka iseenda eest lukutaha pannud. Kui sa loobud, siis äkki sina olidki tema viimane lootus?

Oled sa õpetaja lasteaias või koolis? Ringis juhendaja või treener? Õde perearstikeskuses, haiglas või kiirabis? Tuttav turvaline tädi või onu? Ka kõik teie, kes te näete last lühema või pikema hetke vältel, korra või korduvalt, peate silmad ja sisetunde lahti hoidma, et olla valmis märkama ja tabama segadust lapse olemises ja muutuseid tema käitumises JA kui see tundub sulle veider, siis püüa leida põhjused. Ja kui lõpuks selgub ikkagi, et midagi toimus ja sa ei aimanud ega märganud, siis see on samuti mõistetav, sest need saladused on kahjuks sageli väga salakavalad ja oskavad end peita. Ka lapsele kõige lähemad ei saa pahatihti asjale jälile. Nii lihtsalt on, aga kui sa märkad, siis sa ju tegutsed? Sa ju ei pööra oma pilku metsa vaid seepärast, et see teema on ebamugav?

Tead sa, mida teha siis, kui sulle midagi sellist ilmneb või usaldatakse? Sinu adekvaatsest käitumisest oleneb võib-olla kõik edasine. Lähene ettevaatlikult ja õrnalt, kui sul pole kindlaid tõendeid. Ära reageeri üle, aga ära jäta ka reageerimata. Mis siis, kui asja taga pole vaid kasvuraskused? Mis siis kui tegelikult asja taga ongi midagi, aga lapse vanemad tuliselt eitavad? Mis siis kui lasteaia juhatajale oma kahtlustest rääkides teatab ta sulle, et esiteks pole see sinu asi, sa kujutad ette ja kolmandaks meie lasteaias küll selliste perede lapsi ei käi. Selge sõnum kõrgemalt, et sinu asi on mokk maas edasi teenida? See on näide elust enesest muide. Too kasvataja õnneks omas piisavalt selgroogu ja südant ning tegutses edasi. Ummikus olles pea nõu kellelegagi, keda sa ise usaldad.

Kuidas lastele asjast rääkida? Sellistest asjadest rääkimist normaliseerida? Kuidas lapsi rääkima julgustada?

Veidi naiivne laste seksuaalse väärkohtlemise video ja abitelefoni number on puudu, aga ehk on seegi kellelegi abiks:

Nii palju lihtsam on, kui laps ise räägib ja saab abi ja see abi on jätkusuutlik ja kuri läheb igaveseks kinni ja kõik see elu on taas lill. Aga päriselt? Päriselt pole see kõik kaugeltki nii lihtne ja takerduda ja komistada annab mille kõige taha sel teel. Ühest teraapiatunnist nädalas aasta-kahe jooksul ei ole piisavalt. See abi peab olema pidev, kestev ja alati olemas.

Kui laps räägib ise, ka kõige pisem, siis kõige olulisem on see, et sa usud last. Jah on lapsi, kes vahel asju välja mõtlevad, aga ka siis on selle taga mingi põhjus, mille juuri uurida. Kui lapsel on vähegi füüsilisi kaebusi, jälgi või on sul selles osas kahtlusi, siis kutsu politsei sündmuskohale või lenda arsti juurde ja võta tõend. Selle tõendi viid politseisse ja nad juba teavad, mida edasi teha. Kui keegi püüab teemat vaibutada, siis ära anna alla. See on ebamugav teema kõigile, aga võibolla oled sina siin maamunal ainus, kes seda last saab kaitsta ja aidata. Kiired lahendusi pole sageli olemas, aga sul on vaja tegutseda, sest aeg töötab vaid lapse kahjuks ja kurjategija kasuks. Tõendid on olulised, kui neid vähegi olemas on. Häbis kuuma veega lapse nühkimine ei ole sel hetkel oluline.

Kui laps oskab sulle rääkida, mis toimus, siis on sul võimalus seda ka kõrvalt ehk salvestada. Laps ei pruugi neid lugusid uuesti enam rääkida. Ta ei taha enam meenutada ega mõtelda sellele kõigele. Ta tahab unustada, uskuda, et seda kunagi ei juhtunud ja edasi normaalne laps olla. Ja ta tahab kaitsta valu eest neid, keda ta armastavad – nii hoolivaid lähedasi kui ka vahel kurjategijat ennast. See on mõistetav. Ära jäta uurija juurde last viimata vaid selleks, et lapsele on see ebamugav ja raske, sest paraku on see ainus võimalus teha õudusele mingigi lõpp. Vaikimine ja mahasalgamine ei ole lahendus. Tõendite ja tunnistuste puudumise tõttu jääb mõnigi lugu aastateks venima. Ehk ka lihtsalt hääbub ja süüdlane pääseb. Aga lapse sees elab see lugu ikka oma elu edasi.

Ja kui lahendust ei tule või ei tule seda piisavalt kiirelt ja süüdimõistvalt? Kihvatab, eks, sest see on ometi ju nii vale? Omakohus? Ma kujutan üsna selgelt endale ette, kuidas käituksin ma inimesega, kelle puhul ma teaksin, et ta on lapsele sedasi viga teinud ja kui palju pean ma end sundima, et mitte oma käsi määrida. Eriti raske on siis, kui seaduse ja võimu hammas seesuguse perverdi peale ei hakka ja tal lastakse edasi tegutseda. Siis ju tahaks õiglust jalule seada kasvõi ise? Kes ei tahaks. Vihas ja abituses on meil tuhat õigust nii tunda. Aga mitte tegutseda, sest neil lastel on vaja meid enda kõrval, mitte kusagil eemal trellide taga. Seadused on vahel veidrad ja venivad… Aga ma usun siiski, et õiglus võidutseb. Parem hilja kui ei kunagi.

On nii oluline, et sa otsid ja pakud tuge ja abi lapsele ja vajadusel ka tema vanemale. Kui ka politsei käed jäävad esialgu lühikseks, siis olgu meil selles pikas protsessis vähemalt õlatunnegi olemasolemise ja mõistmise läbi. Tegutsema peab ikkagi, hingeline tugi on alati oluline. Pisemate eest võitled ise, suurematele annad võimaluse ka ise ennast aidata ja vajadusel toetad.

Netist otsides tundub näiteks see lehekülg koht, kust asjakohast nõu võiks saada:

http://www.lasteabi.ee 

sest ütlevad nad otse välja, et ükski laps ei tohiks jääda abita, kui ta seda vajab. Ma tahan uskuda sellesse. Ja siis on veel olemas lasteombudsman ja neid, kelle käest abi paluda, leiab ehk veelgi. On teil infot päriselt toimivate võimaluste kohta?

Enne kõike on vaja mõista, et meil kõigil on moraalne kohustus kaitsta lapsi ja seista nende õiguste eest. Abi vajab iga laps ja tuge vajab iga lapsevanem, kes on kogenud vägivalda. Ka seksuaalset ja see ei ole koht, kus pilku võssa pöörata ja arvata, et see on nii privaatne eraasi ju. Olgu see intiimne vägivald siis füüsiline, kombineeritud või ainult vaimne terror – see on vägivald. Olgu see siis otse või kaudselt, valusalt või pehmelt ja heaga, väärkohtlemine jääb ikka lubamatuks. Ja ohvrid vajavad mõistmist. Mitte hukkamõistmist. Iga võimatult käituv laps pole kasvatamatu ja diagnoosiga. Iga ummikus kergesti ärrituv lapsevanem ei ole suutmatu. Kes oleme meie, et nende üle kohut mõista? Kuidas me ise sarnases olukorras toime tuleksime?

* * *

See pisike tüdruk, keda tema issi ära kasutas ja kellest ma teile pisut selle pika loo esimeses pooles rääkisin, elab oma õuduses täna ja praegu. Ta on ikka veel pisike tüdruk. Selles nukkuvas õuduses elab endiselt kogu tema pere. Meie nende kõrval elame ka. Kuigi meie jaoks on märgusõnaks õuduse asemel rohkem abitus ja leppimatus, et asjad ometi ei liigu. Tüdruk on oma issist küll eraldatud, aga seaduslikku alust sellelel veel pole. Asi algatati juba üle aasta tagasi, lahendust pole, sest tüdruk ei räägi. Saati siis veel tunnistab oma issi vastu. Muid tõendeid, millele tugineda, enam ju pole. Tema aga lihtsalt vaikib. Ta tahab oma issit tagasi. Ja emme teeb kõik, et nad ei kohtuks. Põgeneb, kaitseb, võitleb. Sageli ka tuuleveskitega, sest ega segadus lapse hingest ju niisama ei kao. Urgitsejaid ja hukkamõistjaid kõrvalt jagub. Need inimesed ei tea tegelikku olukorda, uurimise huvides on parem, et nad ei tea, aga nad on ka piisavalt pimedad, et ise märke lugeda ja olla lihtsalt mõistvad ja toetavad. Alati ei ole vaja ju kõigest kõike teada, et olla lihtsalt inimene?

Aga see issi… ta on selline pigem vaikne nohik mõmmik. Teeb tublisti tööd, ei joo, eluga saab hakkama, lastega on tore semu ja on vaat et veel keskmise eesti mehe skaalal täitsa kabe valik. Vahepeal oli tal uus elukaaslane, kahe lapsega, üks neist oli pisike tüdruk, keda ta vahel üksinda hoidis. Arvake? On alust arvata, et ta oma tütar ei olnud esimene, kelle peal ta oma värdjalikku kirge rahuldas. Ja üsna kindlasti ei ole ta viimane. Ja kui mugavad ohvrid on tema jaoks väikeste tüdrukutega üksikemad? Sellele mõeldes hakkab mul iga kord väga paha.

Seaduse silmis tõendid puuduvad ja asi lihtsalt venib lootuses, et ühel päeval tüdruk ikkagi räägib. Ja tema issi arvatavasti isegi ei aima, et tal jälil ollakse, sest nii on usutavasti parem nende meelest, kes asja uurivad… Päriselt? Kellele? Kohtusüsteemile, sest nad tahavad minna täispangale. Aga sinna vahepeale jäägu võimalikult palju ohvreid ja kogutud tõendeid, et keiss oleks kindlam? Elu on karm, aga teha pole midagi muud kui oodata, et tüdruk räägiks uuesti, mis tegelikult toimus. Muud võimalust pole. Jurist ütles tüdruku emale otse: «Parem pedofiil vabaduses… kui süütu vangis.» Tüdruk kasvab, pervert tegutseb edasi. Ja meie siit kõrvalt tunneme abitust. Vahel ahastust ka. Ja oleme valvel.

Me peame küll detailidest uurimise huvides vaikima. Ja tegelikult ainus, mida me teha saame, on asja olemusest kõva ja selge häälega rääkimine. Sõna on vahe relv. Ja teadmine on ainus, mis võib midagi muuta, märkama ja tegutsema panna.

Lapsepilastajad ei hiili ringi vaid lasteaia ja kooli taga põõsastes ega paku lastele koduteel kommi, et neid oma kiisude paitamise jutuga valgesse furgoonautosse meelitada. Need inimesed ei ole üksikud eraklikud mehed. Nende seas on korralikke pereisasid ja ka naisi. Selliseid saladusi sünnib vahel ka kõige tavalisemates ja pealtnäha õnnelikes peredes. Need katkised inimesed elavad meiega koos, meie kõrval, meile ehk isegi liiga lähedal ja me usladame neid. Enamasti ei oska me isegi kahtlustada. Meie valvelolek on peenelt uinutatud. Kas me tunneme nad ära enne, kui on liiga hilja?

Need on keerulised ja ebamugavad lood, mida olemaski olla ei tohiks. Aga ometi nad on ja mitte ainult väljamõeldud õudukatena hilisõhtu heledaval ekraanil vaid liiga tihti meie pärisreaalsuses ja meile väga lähedal. Need on lood katkistest inimestest, kes hävitavad maailma enda ümber, kui me neid ei peata ega takista. Ja katki tehtud lastest, kes vajavad meie mõistmist ja tuge, et tervemaks saada. Need on kriipivad ja halvavad saladused, mis oskavad end peita, ja millega paljud lapsed üles kasvavad. Aga neil saladustel ei ole kohta siin päikese all. Mitte kunagi. Just seepärast peame me sellest rääkima.

Vaprust!

Tagasi üles