Ühe katki tehtud lapse pihtimus jätkub: kuidas täiskasvanute iharad mängud lapsepõlve kildudeks löövad

FOTO: Eva Herrera

Eva Herrera on naine, tütar, ema, abikaasa, õde, sõber, elurändur, sisimas nii pisihaldjas kui ka draakonimamma, (laste)kunstnik, isetegija, blogikirjutaja, igavene õpilane, natuke ka õpetaja, servast pisut uurija, paberite poolest muuhulgas ka baaridaam ja eriti haritud insener, aga oma südames kiirabi- ja lasteõde, nõustaja ja nõuandja, kuulaja, kaasamõtleja ja ütleja. Avaldame mitmes osas tema väga valusa pihtimuse lapsepõlvest – teemal, mis kahjuks on liiga paljudele liiga tuttav... Pihtimuse esimene osa on leitav siit.

Tegelikult on mul kaks lugu. Neist esimese rääkimine ei ole mulle suure inimesena suurt probleemi valmistanud, sest see on suhteliselt emotsioonitu näide sellest, kui tülgastavalt väärastunud võivad olla inimesed meie ümber ja meile paratamatult liiga lähedal. Kuidas täiesti juhuslikult, ootamatult ja vältimatult võib lihtsalt juhtuda asju. Ja kuidas ka põgusalt möödudes võib jätta inetuid jälgi meie laste pähe ja hinge. Kogu eluks. Igaüks tuleb sellega toime omal moel.

Ma olin viieaastane ja sõitsin vanematega Viljandisse peole. Oli suur suvi ja pidu oli taevani. Kohal oli kogu mu isapoolne suguselts ja ka nende lähemad sõbrad-tuttavad. Õhtu saabudes kolisid suured inimesed tuppa. Meie, laste, jaoks oli magamine korraldatud aias telkides. See oli nii-nii põnev ja vahva. Varastel hommikutundidel vajusime me onutütrega telgis mängides unne. Ma nägin pikalt veidrat und. Keegi vist rääkis minuga hästi vaikselt. Telgis oli jahe, keegi suur ja soe oli mu vastas. See keegi sikutas õrnalt randmest mu vasakut kätt ja paitas sellega midagi sooja. Ma olin poolunes ja justnagu kauge kajana kõlas kusagilt võõra onu pehme hääl, mis korrutas üha:

«Anna ussile musi. Uss on hea. Uss tahab nii väga musi saada. Anna ussile musi. Anna mu ussile musi…»

Ei ole ainult nii, et need, kes lapsi seksulaalselt väärkohtlevad või nendega ebasündsaid kontakte loovad, on ilmtingimata paadunud pedofiilid, keda erutavadki vaid pisikesed tüdrukud ja/või poisid ja nad teevad kõik, et ennast nende peal rahuldada. Vahel suudavad ka suhteliselt normaalsed tavalised inimesed oma peas endale asju ette kujutada ja süütuid märke valesti ja endale sobivalt tõlgendada ja unistada. Soovida, õhata ja unistada.

Ma virgusin sel hetkel, kui too… uss mulle endale juba väga-väga musi tahtis anda. Ehmatasin end segaseks, kargasin püsti ja jooksin hüsteeriliselt röökides tuppa. Ma nägin, kes see mees oli – mu sugulase abikaasa vend, keda ma esimest korda nägin tolsamal peol. Ta jäi telgiuksele koperdama. Õues oli alles hämar. Toas sain ühe tädi käest riielda, et mida ma siin keset ööd karjun ja kas ma ometi magada ei näe. No et appi, kui nõme memmekas ma olen ja ei lase vanematel isegi pidutseda ja et kõik teised lapsed ju magavad kenasti, kobigu ma ka tagasi oma telki. Ma ei liikunud, aga ma ei osanud ka vastata, mis juhtus. Oli see paha uni? See oli enamat kui uni, aga ma ei osanud sellest rääkida. See tundus kuidagi nii vale ja paha. Tegelikult ma ei saanud isegi aru, mis minuga just õues juhtunud oli. Ma isegi ei teadnud, et sellised «ussid» olemas on, sest ma ei olnud elu sees ühtegi paljast poissi ega meest veel näinud. Muust rääkimata. Mind saadeti emale ja isale mõeldud voodisse. Hädapätakas, eksole, nagu ma olin, ei saanud ma und enne, kui õues oli valge ja ema magama tuli. «Ussile musi… ussile musi…» vasardas mu peas… Vajadus on tugevam kui mees?

Sellest, mis minuga sel ööl juhtus ja mis kõik veel juhtuda oleks võinud, sain ma aru mitu aastat hiljem. Ma oleks olnud võimeline sellest siis õigete sõnadega rääkima, aga ma enam ei saanud, sest häbi oli millestki sellisest rääkida ja teisalt ei tahtnud ma oma vanematele haiget teha. Või no, see isik oli nende jaoks täiesti tähtsusetu, aga paksu verd oleks tõde tollest ööst sugulaste vahel küll tekitanud. Ma oma lapse peas ei tahtnud, et keegi veel kannatama peaks. Aga üks asi siiski kripeldas mu hingel väga… Kui mul võimalus tekkis, siis uurisin ettevaatlikult onutütrelt, et vaata, tol peol, kui me seal aias telgis magasime, kas sinuga juhtus siis midagi. Ei juhtunud. Kui ma palju aastaid hiljem, 23-aastaselt, seda vana meest ühel järjekordsel sugulaste peol esimest korda uuesti nägin, siis ma mõtlesin, et astun talle ligi ja sisisen, et ta on rõve pervert. Aga ma vaatasin teda haletsusega eemalt – täiesti tavaline vana ja kustunud pereisa. Huvitav, mis tal puudu jäi? Kas ma olin üks ja ainus säärane juhtum tema elus? Vaevalt…

Aga see minu teine lugu… see on… keerulisem.

Te ei pea kartma, verd ja karvu ei hakka lendama. See on lihtsalt üks kurb lugu, milles omal ajal elades arvasin ma, et midagi kohutavamat pole olemas. Siin on selle loo kujunemine, areng, kõrgpunkt, hääbumine, lahendus ja lõpp. Terve ring saab siin täis. See on väärastunud lugu alguse ja lõpuga, mis näitab ära, kui ohtlik ja mitmetahuline see teema tegelikult on. Ei ole ainult nii, et need, kes lapsi seksulaalselt väärkohtlevad või nendega ebasündsaid kontakte loovad, on ilmtingimata paadunud pedofiilid, keda erutavadki vaid pisikesed tüdrukud ja/või poisid ja nad teevad kõik, et ennast nende peal rahuldada. Vahel suudavad ka suhteliselt normaalsed tavalised inimesed oma peas endale asju ette kujutada ja süütuid märke valesti ja endale sobivalt tõlgendada ja unistada. Soovida, õhata ja unistada.

See dialoog, millega ma kogu selle pihtimuse siin sisse juhatasin, leidis aset 11 aastat tagasi. Aasta oli siis 2006 ja mina olin sel hetkel 29-aastane. See oli mu elus murranguline aeg. Ma olin väikese lapse ema ja olin sunnitud kogu oma senise elu ümber hindama. Ma olin kaua ekselnud ja põgenenud. Mineviku ja iseenda eest. Ma olin varasest teismeeast heidelnud suitsidaalsete mõtetega ja need mõtted ei tahtnud kasvades ikka mu juurest veel lahkuda. Kõik lihtsalt kuhjus, aga ventiil oli olematu. Ma olin läbi käinud sügava korduva depressiooni mitu episoodi. Valgus piilus ja läks siis taas. Ojaa, maailma jaoks olin ma ikka ju seesama ülevoolavalt särtsakas särasilm kes ikka, sest ma pidin elu eest varjama seda, mida ma varjasin. Oma hirme ja tumedaid saladusi. Eelkõige iseenda eest. See oli katkematu võitlus elu ja surma vahel minu peas. Ma ju tahtsin elada.

Mida iganes ma tegin, mitte miski ei leevendanud rahutust minu sees ega andnud vastuseid, mida vajasin. Ma olin ummikus. Ma olin üksinda ja ma olin enda mõtete vang. Ma ei leidnud vastuseid, mida vajasin. Minu sees neid polnudki. Aga ma vajasin neid, et oma miljonist miksist ometi vabaneda. Sel hetkel ma juba teadsin, et ma ei leia rahu enne, kui ma ei lähe tagasi otse sinna põrgusse, kust kõik kunagi alguse sai. Ma kartsin. Mitte minna ja vaadata silma sellele inimesele, vaid ma kartsin oma kõige lähematele teha haiget tõega sellest, mis kunagi palju varem aset oli leidnud ja millest nemad midagi ei teadnud. Eneses rahu ja lepituse leidmine oli minu jaoks sel hetkel juba eluküsimus. Sellest olenes see, et mitte alatiseks kaotsi minna.

Ma kasvasin nii üles, aga elada ma nii ei osanud.

Tagasi päris algusesse.

Ta oli inimene, keda ma sügavalt austasin ja kelle silmis ma soovisin pisikese tüdrukuna üle kõige ära teenida tema karmi heakskiitu, sest ta märkas ja ütles asju välja. Ta oli inimene, keda ma imetlesin tema tarkuse, oskuste, seikluste, tegude ja vapruse ja paljude muude omaduste pärast ja ma olin uhke tema üle ja enda üle ka, et ta mu lähedal oli. Ma olin tema lemmik. Ta ise ütles seda pidevalt. Ja tema oli minu lapsemängudes vapper rüütel. Ta oli mu maailma üks tugisammas. Ta oli minu vanaisa. Minu papa.

Ma olin seitsmeaastane. Mängisime koduhoovis ühe tüdrukuga arsti. Teate küll neid iseenda ja teiste avastamise mänge. Sina mulle, mina sulle. Need on normaalne osa kasvamisest ja iseäranis loomulik oli see sel ajastul, kui kõik see, mis saba alla jäi, oli niinii tabu, et sellest mingil juhul kohane rääkida polnud. Eriti mitte lastele. No me siis pidime ju kõike ikka ise avastama. Ja me mängisime. Vanaisa nägi meid. Jälgis meid. Jälgis pikalt, sest ta kuidagi teadis kõike. Ja leidis veidi aega hiljem võimaluse mulle nii muuseas mainida, et ta teab mu saladust, aga ei räägi kellelegi, kui ma tal ikka kenasti külas käin. See olevat olnud ikka no kohe nii kohutav pahandus, millega ma mängides hakkama olin saanud. Kohutav pahandus? Ma polnud osanud nii asja isegi näha. Aga ta kinnitas mulle, et ojaa, see on selline asi, mida emme ja mamma mulle kindlasti andeks ei anna. Muidugi ma kartsin ja soovisin üle kõige, et ta neile ei räägiks. Oma valega oli ta loonud meie vahele sideme, mida olemaski olla ei tohiks. Minu hirmus ja tema iharuses said meist omal moel liitlased.

Nii see kõik algas.

Meist said justnagu suured sõbrad. Ta tuli mulle lähemale kui iial varem ja puges mu naha alla. Õues mängides põikasin ma ikka tema poissmehekorteri avatud uksest sisse, et talle nopitud lilli viia või lihtsalt tere ütelda ja tema suitsust sinises köögis veidi juttu puhuda. Tal oli ikka mõni komm või küpsis ka varuks, aga neist olulisem oli hoopis see, kuidas ta minuga rääkis. Ta panin mind tundma ennast erilisena. Kui ma kodus olin lihtsalt algkoolis käiv väike tüdruk, siis tema juures olin ma midagi palju enamat. Ta märkas mind ja oli minuga väga kena.

Kui ta kaine oli, siis oligi tegelikult tore temaga juttu puhuda. Ja ka pidudel, kui ta meie juurde ülemisele korrusele tuli, hoidis ta end minu ligi ja jutustas pikalt ajaloost, maailma keeltest ja geograafiast ja piiblist ja malemängust ja millest kõigest veel. Tema jutud olid põnevad ja köitvad. Ta oskas hästi rääkida. Vaid vahel harva uuris ta kavalat, et ega ma meie kokkulepet saladuse hoidmise osas unustanud pole. Vahel rääkis ta mulle lugusid, mis ilmselgelt ei olnud minu kõrvadele ja ärgitas mind tegema asju, mille peale ma ise ei osanud tulla. Ilmselgelt punus ta juba siis usinalt oma võrku ja tema selge eesmärk oli mind seksuaalselt ergutada ja katsetada piire. Ettevaatlikult ja tasa. Kiirustamata.

Muuhulgas utsitas ta mind tüdrukutega, ka mu enda pisikese õega, kodu ja arsti mängima. Ilmselgelt ebakohaselt. Ja tema juhtnööre mööda mängides ka teda oma haiglastesse fantaasiatesse kaudselt mahutama. Ta ju ise jälgis kullipilgul toimuvat kogu aeg kõrvalt. Tema õnnetuseks ei tulnud sellest kõigest midagi välja. See oli lihtsalt ebameeldiv ja vale. Aga ta aitas mul meeles pidada, et meil on saladus ja kandis hoolt selle eest, et see saladus kasvas. Ja ta ise tegi nii, et mitte keegi mitte mingi hinna eest sellest kõigest teada ei saaks ja mina, rumaluke, arvasin, et mina olen ohus. Tegelikult olingi, aga hoopis teisest suunast tuli see oht. Nagu ämblik, suur, ohtlik, aga nii kerge, nõtke ja ettevaatlik. Selleks, et seda mõista, pead sa kasvama suureks. Tegelikult see ju oligi mäng. Mäng üle minu pea. Ja mina ise ei olin selles loos vaid mugavalt kättesattunud vahend, et rahuldada tema haiglast kirge.

Läks aega, enne kui ta riivamisi mind puudutama hakkas ja mina seda taipasin pidada millekski enamaks, kui vaid kogemata riivamiseks. Kui ma taipasin, siis hakkasin teda vältima. Üha enam ja enam ja see pahandas teda. Mina olin pinges ja alati valmis minema jooksma. Tema aga muutus tujukaks. Ja kui armukade oli ta poiste peale. Ta oma peas kujutas ette, et ma teen mingite poistega mingeid asju, millest ma isegi aru ei saanud. Aga tema oli kuri ja armukade ja küsitles mind. Kahjuks olin ma varaküps plika. Kahjuks läksid mu vanemad koos õega pikaks ajaks Eestist kaugele eemale elama isa töö tõttu ja mina jäin mammaga koju. Papa jäi samuti oma koju. Liiga lähedale meile.

Kui ma vene keele või matemaatika kodutöödega jänni jäin, siis mamma saatis mu tema juurde, sest ta ise ei osanud ja teadis, et papa saab aidata. Muidugi oleks papa võinud ise üles tulla, aga ei, see oli ju ometi tema võimalus. Mina läksin üksinda oma vihiku ja raamatuga alla. Koolitükid said tehtud. Mesijutt sai aetud ja minu pungumine sai ka möödaminnes üle kontrollitud. Ma vihkasin õppimist. Ma vihkasin teda. Ma vihkasin seda, et vanemaid pole kodus. Ma vihkasin iseennast. Mamma ei mõistnud mu viha. Ta ei saanudki mõista, sest ta ei teadnud ja mina ei saanud talle ka rääkida. Ma püüdsin tema eest oma viha varjata. Ma isegi ei mõtelnud sellele, et ma võiksin mammale rääkida. Sest ma et tahtnud talle haiget teha. Ma ei saanud sellest kellelegi rääkida.

Minu käitumine muutus. Mina ise muutusin. Kool oli ainus koht, kus ma temast eemal olin, ainus koht, kus ma end vabalt tundsin ja see ei olnud lihtne koht. Kogu see pisike maailm su ümber leiab, et sa pead olema ilgelt uhke selle üle, kes on su isa ja kus su vanemad elavad ja mis kõik veel… ja sina… sina soovid mitte olemas olla ja maailma kõige kohutavam asi on see, et su vanemaid ei ole siin, kodus, sinu kõrval. See viha ja valu su sees hakkavad mõistusele. Aga sa elad teeskluses, see on ainus võimalus olla. Veel veidi. See oli ajajärk, kus ma sain aru, et ma olen maailmas täiesti üksinda. Hiljem, tagasi vaadates, teadsin ma aga seda, et see oli ajajärk, kui ma paratamatult suureks sain. Liiga vara. Aga tagasipöördumatult. Ma vihkasin maailma. Ma vihkasin kõiki neid suuri inimesi, kes olid mu kõrval koolis ja trennis ja bussis ja poes. Mul oli ju küljes silt, et ma vajan abi. Aga nad olid kurdid ja pimedad ja minu silmis ka rumalad. Mitte keegi ei märganud mu sumbunud appikarjeid. Ja mina ise olin nende jaoks sageli lihtsalt halvasti käituv plika, kelle käitumine kirjutati puberteetiku arulageda mässamise arvele, millest ma loodetavasti ruttu välja kasvan.

Aga sel ajal, 11-aastase plikana, igatsesin ma üle kõige maailmas oma vanemate järele. Meeletult. See ei olnud tänapäeva internetiajastu. Nädala kahe-kolme tagant jõudis minuni ema saadetud postkaart. Jaa, mul on neid terve ilus suur album. Kas meie kirjavahetuses oli mingigi vihje sellele, mis saladusekoormaga ma elasin? Ei, muidugi mitte. Ma lihtsalt otsisin sõnatult turvalist lähedust. Öösiti hoidsin mammal käest kinni. Unedes ja unistustes olin vanemate juures kaugel eemal. Aga kui mind kooliaasta lõpus neile külla lubati, siis oli papa see, kes pidi mu Moskvasse lennukile toimetama, ja see tekitas minus maailma suurima õnne asemel hoopis sügavat õõva. Ma kartsin. Meeletult. Temaga koos üksinda, omapead, öösel, eemal kõigist lähedastest. Ta ei teinud mulle haiget. Või no see on suhteline, ta ei vägistanud mind. Aga ta oli oma suure keharaskusega mu peal ja katsus mind. Valusalt. Ma kartsin. Ja kogu ülejäänud elu püüdsin ma seda lihtsalt unustada.

Ja siis tuleb tema 18 aastat hiljem ja küsib justkui muretsevalt, kas mina tahtsin temaga magada?!

* * *

«KAS SA TÕESTI TAHTSID MINUGA MAGADA?»

Vaikus.

Tõmban kopsu pilgeni täis ja prahvatan südame põhjast: «Lollakas! Mida sa ometi arvad? Ma olin 11-aastane! Ma isegi ei teadnud neist asjust midagi! Sa oled mu vanaisa! Segi oled peast või!»

Mu hämmeldus ja viha on nii suured ja endassematvad, et ma ei suuda teda isegi korralikult läbi sõimata, maa alla trampida ja maha lüüa, mida iganes teha, et seda hetke siin ja praegu ei oleks olemas. Ma teadsin ju juba jutu alguses, et ta selle asja nüüd teemaks võtab, aga oletasin naiivselt, et äkki tahab ta minult meie eelmise vestluse valguses päriselt andeks paluda. Ma olin talle paar päeva varem peol nähvanud, kui ta mulle mesiselt patrama tuli, et kuuuiii tore meil kahekesi ikka oli, kui ma väike olin, et minul küll polnud ja ma pole MITTE midagi unustanud. Ja ma arvasin, et no ju ta on nüüd paar päeva asja seedinud, aru saanud, KUI vale see oli ja tõepoolest soovib vabandada. Aga kus sa sellega, õigust jääb veel ülegi! Kas ma tahtsin temaga magada, kas ma tahtsin temaga magada? Kas MINA tahtsin temaga magada? Mul hakkab halb. Väga halb…

«Noh, aga sa tulid ise mu voodisse magama, kui me rongiga Moskvasse sõitsime,» jätkab ta hästi ettevaatlikult kombates ja mu pilku otsides.

«Tule taevas appi!!» pistan tigedalt vahele. Mis asi see ta peas ometi toimub? On see siis nüüd nördimus? Viha? Ängistus? Tigedus? Kahetsus, et ta minuga magada ei saanud? Rõve märg täitumatu unistus? Mis ta on kõik need aastad selle värdjaliku mõttega elanud ja mänginud oma peas?

«Aga sa olid seal nõnda selili ja ma mõtlesin…»

«Mida kuradit sa mõtlesid?»

Ahmin õhku ja nõuan edasi: «Ahh!? Mida kuradit sa mõtlesid?! Midagi üldse mõtlesid? Ma olin 11-aastane! Sa aelesid mul otsas ja katsusid mind. Katsusid sealt, kuhu sul mitte kunagi mingit asja pole olnud. Sa tegid mulle haiget ja ma kartsin! Ma kartsin sind! Kartsin seda vene onu, kes meiega ühes kupees oli. Ma kartsin eelolevat lennureisi. Kartsin, et ei oska vene keelt piisavalt. Ma kartsin sel hetkel absoluutselt kõiki ja kõike! Ma olin hirmust kange ja sa tuled mulle rääkima, et kas MINA tahtsin sinuga magada?»

Hhööööhhh! Kas mina tahtsin temaga magada? Silme ees on virvarr ja hoovist kõrvu kostev väsinud ja näljase lapse jauramine ajab mind jalule ja sealt minema. Minema, minema, eemale, ära siit, kaugele eemale…

«Absurd! Ma olin laps!» vangutan tigedalt pead. Tõusen ja marsin ukse suunas.

Mind saadab tema tasane muhistamine ja ma seisatan, et korraks veel kuulata: «Noh, aga… mina olen kogu aeg mõelnud, et sa ikka tahtsid minuga magada ja ma olen seda alati kartnud, et mis siis saab, kui ma seda teen. Aga olgu, see on ikka meie saladus»

Viimane süüdimatu lause kõrvus jälitamas, astun uksest välja ja lajatan selle enda taga pauguga kinni. Jooksen maja nurga taha peitu. Toetan selja vastu seina. Et kas mina tahtsin temaga magada?! Krdi idioot! Kõrist poob ja rinnus pitsitab. Püüan ennast lapse jaoks koguda. Hingan pahinal välja, lükkan pisarad kõrvale. Istun ja puhin ninasõõrmetest õhku välja nagu ärritatud pull. Ma püüan elu eest rahuneda.

Mis ta päriselt ka elas selle unistuse ja lootusega kõik need aastad?! Tal oligi päriselt see kavatsus? Ta ise soovis seda?

Mis mõttes ta tuleb mulle rääkima, et on viimased juba 18 aastat arvanud, et ma temaga magada olen tahtnud. See koletu küsimus vemmeldab ikka mu peas. Vana mees on ikka puhta lolliks läinud või pole ta kunagi adekvaatne olnudki. Kas ma tõepoolest ise kütsin ta kirgi, kui ma 11-aastane olin? Tegin ma midagi valesti? Ütlesin ma midagi valesti? Kas ma ahvatlesin teda kuidagi? See ei ole võimalik. Ta on mu vanaisa ju! Ta oli sel ajal ligi 70 aastat vana! See kõik on liiga absurdne. Ma olen teda sellest ajast peale kartnud ja tema tuleb minu käest küsima, kas mina tahtsin temaga magada. Või äkki on see lihtsalt tema manipuleerimise uus tase taas? Äkki meie mõne päeva tagune mõttevahetus käivitas temas midagi ja nüüd ta pigem keskendub enesekaitse ülesehitamisele? Ta mäletab kõike väga hästi. Ta teab, mida ta tegi ja püüab asja lihtsalt nüüd niipidi keerata. Otsib endale vabandusi ja andestust sedasi? Kraabin viimased jõuvarud kokku, ajan end jalule ja lähen teisele poole maja lapse juurde.

Kõik need aastad kandsin endas neid tumedaid MEIE saladusi, mis mind seestpoolt närisid ja õõnestasid. Mitte iial ei kustu mu mälust need pildid tema rebadel trussikutes ja viinahaisust, mida ta mulle libeda jutu saatel näkku hingas, kui ta mind kogu kehaga seina vastu surus, et ma minema ei saaks joosta. Ma olin siis 12–13. Ja kuidas ta toppis oma käsi mu kleidi alla ülevalt ja alt. Tal oli ju vaja katsuda, kas ma olen valmis ja piisavalt hästi juba küpsenud. Ja see armukadedus poiste vastu ja tema jutt, mida ta mulle rääkis, kuidas tema ise ikka tahab mulle näidata, kuidas on päriselt hea, sest poisikesed ei tea sellest asjast midagi, aga tema, tema oskab. Tema saab mind õpetada. See polnud ühe korra suvaline lorajutt ja ma teadsin siis juba küll, mida ta mulle nii väga õpetada tahab. See oli jälk ja vastik… Valu, häbi, viha, jälestus ja jõuetus olid need tunded, mida ma seal tema ja ukse vahele litsutuna seistes ikka tundsin ja ennast siunasin, et piisavalt kiiresti tema juurest minema ei saanud. Ega ma ju sinna ise enam ei läinud, ikka palve peale midagi edasi ütelda või viia. Ja ma olin vastik pubekas… Muidugi…

Kuidas ta mind tolsamal rongireisil terve öö käperdas ja ma ei julgenud silmatäitki magada. Nutt oli kurgus. Ja kui õudne see oli, kui ema ja isa taas sügisel minema sõitsid ja ma jälle tema meelevalda jäin. Ja kui ma tema juurde alla keeldusin minemast, siis käis ta ise üleval kiibitsemas ja kui ma voodis pikali haige olin ja kui ma ta oma toast välja viskasin, siis ta solvus nii, et ei tulnud pool aastat üleskorrusele ja vanaema oli mu peale pahane ka veel, et mida ma talle nüüd nii halvasti küll ütlesin. Aga see oli talutav. Ma olin parem kohutav pubekas, kui et talusin tema lähedust ja temaga üksijäämist. Ta oli kaval. Madalate instinktidega, aga kuradima kaval. Hirm ja rahutus minu sees püsisid edasi. Vaguralt, aga visalt. Ma kasvasin nendega koos omapead üles ja ma ei saanud neist kaua vabaks.

Ja ma kartsin oma sõbrannade ja õe pärast. Sõbrannasid sain ma ise eemale hoida, kuigi ta meelitas neid mõned korrad endale külla ka minu teadmata. Aga see tuli meil tüdrukutega kiiresti jutuks ja siis sain ma juba otse neid hoiatada, et nad temast eemale hoiaksid, no nii igaks juhuks. Ega me asjadest otse ei rääkinud, aga ma mõistsime, et tark on teda vältida. Õde pidin ma servast aga igaks juhuks kogu aeg ise jälgima. Ta oli liiga pisike, et talle rääkida ja teda hoiatada. Ma kasvasin selle teadmisega üles, et kui on VAJA, siis ma ei kõhkle. Mitte keegi teine ei pidanud läbi tegema seda, mida ta minule tegi, sest see kõik oli lihtsalt liiga VALE. Ma olin alati valvel ja teadsin alati, kus asub ta pann ja kus asub ahjuroop ja kus pika varrega hari. Muidugi poleks ma sellest mehemürakast jagu saanud, aga see oleks olnud võimalus vanematele rääkida. See oleks olnud võimalus tappa me libasaladus. Minu valmisolek oli tõeline.

Oma südames püüdsin ma leida talle kaua aega andestust. Mõtlesin alati, et ehk ta oli nii purjus, et lihtsalt ei teadnud, et ta üle piiri läks ja pidas mind kellekski teiseks. Siis ma mõtlesin, et ehk oli see mingi kadunud põlvkonna teema ja äkki sõda lihtsalt laastas ta hinge ja mõistust sedavõrd, et ta ei anna endale aru. Ma tahtsin uskuda, et ta ei saa sisimas olla paha. Ehk on ta lihtsalt väga kurb ja üksildane. Ta on ju minu oma vanaisa. Kui sa oled inimese kõrval üles kasvanud, siis ta on su vereringes ja argipäevas. Ühelt poolt on su austus ja imetlus tema vastu siirad ja teiselt poolt on sama siirad ka su põlgus, viha ja abitus. Ja armastus. Aga armastus… armastust vist pole. On alistumine olukorrale. On hirm. On valmisolek. On ettevaatlikkus ja tohutu enesekontroll. Sa õpid kandma maski ja elama sellega. Ja samal ajal soovid sa ju talle ikkagi kogu hingest andestada. Eriti teades, et sa olid tema lemmik. Raske on elada vihates. Ma tahtsin nii väga uskuda, et oli, mis oli, aga et ta on selle kõik unustanud, mis nõmedustega ta kunagi hakkama sai. Ma tahtsin uskuda, et see polnud talle oluline. See teadmine oleks lasknud mul hoida enda osa varjusurmas. Ülikooli minek oli mulle paljuski temast pääsemine. Ma põgenesin kaugele, eemale, teise maailma.

Aja jooksul suutsin ma meie suhte isegi talutavaks mõtelda, sest teemaks see enam ei tulnud ja ma arvasin, et ta on kõik tõepoolest unustanud. Hiljem saime me palju aastaid näiliselt kenasti hakkama. Perekondlikel sündmustel kohtusime me ju nagunii. Mina olin siis viisakas ja tema oli ka enam-vähem viisakas. Tema jutustas ikka maailma asjadest ja mina kuulasin. Aga temaga üksijäämist ma vältisin ja kui ta rohkem purju jäi, siis ma eemaldusin kiiresti. Hirm tema ees on mul veres. Ma olen kasvanud ettevaatlikkusega tema suhtes ja tema puudutused, ka õnnitlused ja muud käepigistused olid mulle alati vastumeelt olnud. Ainult viisakusest ja teiste ees. Meie saladust ei paljastanud ta, mõistagi, kunagi. Eks see kipitav valu ja äng ja abitus, suutmatus ennast tema eest kaitsta, oli aastatega kuskile mu elust pargitud tundekihtide alla jäänud. Aga kadunud pole see kuhugi. 

Et kas mina tahtsin temaga magada?

Jah, ma eksisin tema suhtes taas. Ta teadis kogu aeg väga hästi, mida ta tegi ja mina isegi ei tea, mida kõike ta tegelikult veel teha plaanis. Või millest unistas. On alles maailmas perverte! Ja mitte lihtsalt maailmas, vaid meie oma kodus! Oma vanaisa.

Et kas mina tahtsin temaga 11-aastasena magada? Temaga, 70-aastase vanamehega, kes on mu oma vanaisa? Muidugi? Millest veel pisikesed tüdrukud unistavad? Kuidas ta ometi sai nii arvata? Ma mängisin lastega tänaval, ehitasin onne, ronisin mööda puid ja käisin surnuaias luurel. Ma olin laps. Tema oli see, kes püüdis mu mõtteid ja tegusid suunata, aga takkajärele mõeldes, olin ma üsna tõrges tükk.

Mulle jäi meie eelnevast jutuajamisest paha tunne ja seepärast lähen tagasi. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Ma pean need asjad temaga selgeks rääkima.

Ma vajan vastuseid, et edasi minna.

Kui ma ta tuppa astun, on näha, et ta rõõmustab. Seisan keset tuba käed rinnal risti. Kange ja trotsi täis.

«Kogu elu olen ma püüdnud leida oma südames sulle andestust. Püüdnud unustada ja edasi elada. Ma tahtsin uskuda, et sa ei mäleta enam sellest kõigest midagi, et see oli sinu jaoks vaid tähtsusetu purjus peaga mängitud rumal mäng. Aga nüüd tuled sina küsima, kas mina tahtsin sinuga magada. Inimene, kas sa ise ka aru saad, mida sa teinud oled?»

«Mida-mida, millest sa räägid?» Ta pöörab end küürus asendist minu poole ja teatab üleolevalt: «Ma ei saa aru, millest sa räägid.»

«Saaaad küll! Kõik need korrad, kui sa mind vastu seina surusid ja käperdasid ja oma käsi igale poole toppisid ja kui sa mulle rääkisid viinast haisev suu pea vastu mu huuli, et tule, ma õpetan sulle neid häid asju, mida noored poisid teha ei oska. Ja see kurdima rongisõiduöö, see oli mu elu kõige jubedam öö ja ma olin hirmust kaame ja kange ja sina tuled küsima, kas ma tahtsin sinuga magada?!»

Ma ei suuda talle otsa vaadata, kuigi tema mind oma pilguga puurib. Silmanurgast näen ma ju nagunii kõike.

«Nüüd oled sa täitsa lolliks läinud. Mina küll midagi sellist ei mäleta,» pillab ta hoolimatult.

«Sa oled teinud mulle asju, halbu asju… Ja mis sul ometi arus oli, kui sa ähvardasid mind, et kui ma sellest emale räägin, siis räägid sina talle sellest, kuidas nägid mind lapsena mängimas? Meie saladus?! Sa olid täiskasvanud inimene, kuidas sa võisid millegi nii labasega üldse lagedale tulla? Ja mis mõttes sa meid üldse passisid. Pakkus see sulle mingit naudingut? Muidugi pakkus!»

Mu hambad vihisevad tigedusest ja sülgan sõnu nagu tuld. Ta vajub kössi. Toetab pea kätele ja korrutab haledalt: «Millest sa räägid. Ma ei mäleta, sa kujutad endale ette. Sellist asja pole olnud… sellist asja pole olnud» ja veidi ennast kogudes pöördub ja ta alustab hooga enda õigustamist: «Aga miks sa võtsid mult käe alt kinni, kui ma sulle lauluproovi vastu tulin tookord Estoniasse?»

See paneb mu kokutama.

«Püha taevas, mida veel?! Ma olin siis 8-aastane, kell oli 1 öösel ja arvestades vanaema kodukooli, siis kartsin ma pimedat, iseenda varju ja olin õpetatud tuttava täiskasvanu lähedal püsima. Kuidas sa isegi mõelda võid, et mul midagi sellist võis ülepea pähe tulla. Ma olin laps, kas sa ometi ei mõista? LAPS! Ma olin sinu oma lapselaps. Mida kuradit oled sa elu jooksul pannud mind tundma. See ängistus, viha, ahastus, kurbus. Miks? Mis kuradi õigusega?!»

Ta pühib pisaraid ja korrutab: «Ma ei mäleta, ma ei mäleta.»

Ja mina seisan ikka veel keset tuba.

«Aga mina mäletan ja see on kogu elu mind piinanud ja nii palju head mu elus ära rikkunud. Ja ma enam ei kannata seda välja ja pean sellest vabanema, et saaksin ometi kord hingata. Ma ei ole sellest sinuga rääkinud, sest püüdsin end veenda, et sa ei mäleta ja ei tahtnud omast arust SULLE haiget sellega teha. Saad sa aru! Mina ei tahtnud sulle haiget teha sellega, mida sa mulle tegid?! Aga nüüd, kui sa tuled sellest rongisõidu asjast rääkima, siis rohkem mina enam vait ei ole. Sa tõestasid ise, et mäletad kõike suurepäraselt ja kui sa seda juba meenutasid, siis taipasin, et vähemalt sel korral polnud sa kaugeltki mitte purjus, vaid lihtsalt täiesti väärastunud arusaamadega monstrum. SEE oli mu elu hirmsaim öö!»

Vaikus, pikk vaikus.

«No kui sa nii ütled… siis anna mulle, palun, andeks…» Ta hääl katkeb ja ta puhkeb haledalt nutma. Mul on temast kahju. Üksi ja hüljatud vana mees, nagu ta on. Jah, küll oma süü läbi, aga siiski. Mul on temast nii kahju ja ma tunnen end peaaegu süüdi, nagu mina oleksin talle hoopis haiget teinud. Ta on oma laua kohal kööbakil ja peidab nägu käte vahele. See kõik on nii talumatult kurb. Klomp tõuseb kurku.

Kuiva ja katkeva häälega ütlen: «Vabandused vastu võetud.»

Ta vajub nuuksudes kägarasse ja ma ei pea vastu. Lähen istun ta kõrvale ja panen oma käe ümber ta õlgade. Ta vajub mulle sülle ja ka mina nuuksatan. Ma ju tean, et keegi pole teda enam aastaid puudutanud rohkem kui sünnipäevaõnnitluseks kätt surudes. Keegi pole teda kallistanud, teda lohutanud, ta on olnud üksik ätike oma tühjas jahedas, tolmuses toas ja ma tahaksin nii väga, et ta ei peaks oma elu lõpul tundma end sedasi hüljatuna. Ta on ikkagi kogu elu olnud mu vanaisa ja ma olen tema eest ise enda sees kõvasti võidelnud. Ma ju suudan talle andestada? Muidugi suudan. Tegelikult ma ju olengi talle andestanud, sest muidu poleks ma saanud elada ja olla.

Istume. Ühe pika vaikse hetke. Hoian oma kätt tema ümber ja tema lurisev nuuksumine jääb vaiksemaks. Siis hakkab ta ägama ja nihelema ja annab mulle kiirelt suule musi. Tõmbun eemale. Ta kummardub pisut, toetab alt mu vasakut rinda ja annab selle plaksuga musi. Kargan püsti ja karjatan: «No nii need asja nüüd küll ei käi. Sa EI TOHI nii teha!»

Ta oleks nagu ära vahetatud. Võigas helk pilgus vaatab ta mulle jultunult otse silma sisse: «Aga miks ei tohi? Kui kallistada tohib, siis tohib ju muud ka?»

Püha taevas, mis inimene ta küll on? Miks ta teeb nii? Tal oli vaja vaid mu tunnetega mängida? Näha, kas ma talle andestan, et tal oleks tore edasi olla ja mitte midagigi polegi nagu juhtunud? Kas ta tõepoolest vaid mängis, teeskles? On ta tõesti nii veenev valetaja ja manipulaator? Või tahab ta lihtsalt enne surma koormast vabaks saada ja rahus surra? Ta tõesti arvab, et ma olen nii rumal ja naiivne, et ma temaga seda haiget mängu nüüd veel kaasa teen?

Mul on halb. Ma ei suuda temaga enam ühes ruumis viibida, see kõik on lihtsalt liiga liig. Teen kiirelt minekut. Käigupealt pillan hüvastijätuks tigedalt: «Head aega…», mille katkestab: «Kuule oota, pühi silmad ära! Pole vaja, et need seal üleval aru saaksid, et meil midagi juhtus,» õpetab ta mind seljatagant täiesti reipal häälel.

«Looda sa! Ei iial! Ei iial enam!» sisisen vastuseks ja kaon.

Ma räägin kõigest.

Valehäbi on surnud.

On 2006. aasta suvi.

* * * 

Ma arvasin, et see kõik oli jäänud minu lapsepõlve. Arvasin, et mina üksi pidin sellega toime tulema oma sisemise jõuga, et teistele mitte haiget teha sellest teadmisega. Ja siis ma taipasin, et tegelikult oli see meie «saladus» elanud minuga kogu mu elu ja toitnud vaid tema väärastunud unelmaid. Ta kujutas endale veel aastakümned hiljem ette mingeid olematuid signaale ja tõlgendas neid oma peas nii nagu ihkas, ehitas neist mingid unistuste udulosse ja siis elas oma peas nende sees.

Alles rääkimine leevendas olukorda päriselt. Kõik, kellel vaja, said kõigest sellest teada. Esmaseid reaktsioone ja emotsioone oli erinevaid, aga see vabastas ja lõi raske õhu korraga klaariks. Ja lõpuks ka lepitas. Nii oli parem meile mõlemale. Me olime mõlemad oma arvamuse teineteisele välja ütelnud ja rohkem ei tulnud see teema meil kunagi enam jutuks. Seda polnud enam vaja. Aga ta teadis, et ma rääkisin ja räägin veel paljudele, sest see oli oluline hoiatuseks ja õpetuseks. Ta teadis mind piisavalt hästi. Ja samamoodi ta teadis ka, et ma hoolin temast ja austan teda sügavalt paljudel teistel põhjusel.

Kui ta 2009. aasta alguses läks, oli see minek rahus. Ta oli õnnetu vana mees. Juba siis, kui mina olin väike. Võib-olla oli ta seda kogu oma elu. Südames tahan ma uskuda, et ta ei tahtnud mitte kunagi päriselt mulle liiga teha ja see oli kõik vaid üks veider suur segadus tema rikkiläinud peas ja hinges, mis selle kõigeni viis. Selle tundega on mul parem ja rahulikum edasi elada. Deemonid on surnud. Saladust pole enam olemas. Salajast püha lepingut ei hoia vaka all enam ükski hirmupitser.

Meie 2006. aasta jutuajamise ja enda emotsioonid panin ma kirja vahetult sündmuste keerises. See oli mulle sel hetkel nii vajalik, et olukorda paremini analüüsida. Aga alles nüüd, 11 aastat hiljem, olen ma oma rahu päriselt leidnud ja sellest kõigest rääkimine ei kisu seest enam karvakestki krampi. Ja rääkima peab. Kõigi teiste nimel, kes oma põrgutes heitlevad, peab rääkima. See veendumus minu sees on väga kindel.

Minu näited ei ole kaugeltki mitte kõige võikamad ja kumbki neist meestest ei saavutanud tegelikult endale seatud eesmärke, aga ometi tegid nende teod ja nende tegude tagajärjed mulle paljude aastate jooksul veel kõvasti liiga. Tegid mitte ainult mulle, vaid ka lähedastele, kes ei mõistnud mu käitumise põhjuseid. Meist igaüks tuleb oma lugudega toime just nii, nagu oskab. Kui oskab. Täna suudan ma möödunule tagasi vaadata muuhulgas ka teatava tänutundega, sest ma tulin sellest välja. Võtjana. Emotsionaalse kahju kõrval andsid nad mulle midagi olulist – ettevaatlikkuse, valveloleku ja teadmise, et usaldus on väga õrn taim ja teadmise, et lapse või nooruki nutu või veidra käitumise taga võib olla palju rohkem, kui me iial oskame arvata. Tänu neile kahele haigele mehele olen ma kogu elu olnud teatud mõttes valvel. Vaadelnud ja hinnanud, jälginud neid, kes on minu lähedal, mu õe, minu laste ja teiste laste lähedal. See valvelolek ei uinu.

Rahutuse kõrval on see kogemus andnud mulle juurde üsna palju mõistmist ja võib-olla seepärast tean ma lähedalt veel nii mitmeid tumedaid lugusid. Samuti olen ma üsna kindel, et tänu neile kogemustele lõppes minu hilisema elu koduvägivallasaaga kiirelt. Ma olin elanud vales ja teeskluses pea kogu oma teadliku elu ja kandnud minuga-on-kõik-hästi-maski väga veenvalt. Selleks hetkeks aga, kui keegi kolmas mees minu elu ja olemise kallale kippus, puudusid minus kõik eeldused seda mängu uuesti läbi teha. See, et mind tolle mehega sidusid ühised lapsed, ei olnud enam mingi takistus lahkumiseks ja mängu lõpetamiseks. Pigem olid lapsed motivaatoriks – ma ei tahtnud neile sarnast elu vales. Mu valede asjade kannatuse mõõdupuu oli kulunud väga lühikeseks ja see aitas minna. Tagasi vaatamata.

Pihtimuse viimane osa ilmub homme.

Tagasi üles