Jüri Kolk: palun lugege kasvõi natuke!

Jüri Kolk.

FOTO: Sille Annuk

Praegu, kui ma seda kolumni kirjutan (13. märtsi pärastlõunal), olen ma Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominent. Otsus on juba tehtud, aga mina pole asjaga kursis. Siis, kui teie seda teksti loete, on juba kõigile teada, kas mind edutati nominendist prominendiks, aga täna koban pimeduses. Tunnistan, tahaks võita küll. Jah, sellised auhinnad on mitmes mõttes naljakad (vaheta üks žüriiliige teise sama auväärse vastu välja ja otsused on täiesti teistsugused), aga minus on tekkinud päkapikulik ahnus – au ja kuulsusega kaasnev rahasumma kuluks hädasti ära.

Tellijale

Iseenesest on nominatsioongi meeldiv, aga südames lahvatanud lootus (ehk tuleb peavõit?!), vat see lootus ei ole nii meeldiv. See närib. Marie Under ütles küll, et «vist kaunimat ei olegi kui ootus», aga ta pidas silmas õigustatud ootust, mitte seda vastikut kahevahelolekut. Tuleb, ei tule, tuleb, ei tule. Krt, elu läheb ju edasi, igapidi saab, aga kuni asi pole ametlik, seni krõhvitseb kahtlus oma pikkade hammastega mu ahne hinge kallal.

Nüüd, kui teie seda loete, on kõik juba kõigile teada ja – milline ka ei oleks otsus – minu jahumine sel teemal läbinisti naeruväärne. Kui ma võitsin, siis kõlab mu praegune kirjutis tobeda edvistamisena, ah-mis-nüüd-mina-tüüpi kaagutamisena. Kui jäin ilma ja võitis mõni teine, siis tõmban endal veel kord ja täiesti asjatult vaiba alt, näitan ennast koledas kaotusevalguses, positsioneerin end kibestunud äpardujana. Muidugi kibestunud – ükskõik kui leebet loba ma ka ei ajaks, viinamarjade hapususest tingitud nutuvõru on mu suu ümber päriselt olemas või mõtlevad selle sinna lahked kõrvaltvaatajad. Asjata tõmban sellele tähelepanu!

Tagasi üles