Agnes Ney – naine, kes tegi Lorupi kristallist kunstiteosed

Agnes Ney fotol paremal. Foto (ETDM _ 16373 Ar 63); Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum; Faili nimi:Ar 63 ETDM.jpg

FOTO: muis.ee

Agnes Ney on esimene eesti klaasidisainer, ühtlasi iseõppija ja esmakatsetaja. Tema kunsti ja Lorupi klaasi vahele võib tõmmata võrdusmärgi, niivõrd kokku on need mõisted kasvanud.

Emata lapsepõlv

Agnes Ney sündis 20. märtsil 1915. aastal Peterburis Friedrich Ludvig Ney ja Johanna Reichmanni teise lapsena. Tema vanem õde Hilda oli sündinud 1910. aastal. Ambla kihelkonnast Lehtsest pärit Friedrich ja Johanna olid abiellunud Peterburis 1907. aastal. Peale 1917. aasta pöördelisi sündmusi Venemaal hakkas perekond otsima võimalusi kodumaale tagasipöördumiseks. Johanna koos kahe väikese tütrega pääses õnnelikult Eestisse ja leidis ulualust sugulaste juures Ambla lähistel. Isa pidi mõneks ajaks veel Petrogradi jääma, et klaarida perekonna varanduseasju. Johanna, kelle tervis juba Venemaal kehvaks oli muutunud, pöördus siin arstide poole ja 1918. aasta algul diagnoositi tal tiisikus. Veel enne, kui ta mees oleks Venemaalt naasta jõudnud, Johanna suri. Kaks orvuks jäänud tüdrukukest pandi keerulistes oludes Punase Risti lastekodusse. Friedrich jõudis koju 1919. aastal. Isa võttis tütred lastekodust ja asus nendega koos elama Tallinnasse Köie tänavale.

Naise surmast sügavalt vapustatud Friedirch Ney uuesti ei abiellunud. Tubli mehena sai ta kahe tütre kasvatamisega hästi hakkama. Vanem tütar Hilda oli pikka kasvu, rahuliku meele ja praktilise eluhoiakuga. Seevastu pisike ja habras Agnes energiline väike tuisupea. Praktilise meelega teda eriliselt õnnistatud ei olnud.

Kunstnikukalduvustega natuur

Hilda, kes väga selgelt tunnetas vastutust perekonna ees ja adus isa materiaalseid raskusi, valis edasiõppimiseks praktilise eriala. Ta astus Naiskutsekooli õmblemist ja tikkimist õppima. Tänu sellele saigi temast hinnatud õmblejanna, kes algul tegi individuaaltöid, hiljem aga töötas pikki aastaid Estonias õmbleja ja kostüümidekoraatorina.

Agnes, kes praktilise meelega ei hiilanud, lasi end kaasa viia oma kutsumusest. Ta tahtis õppida kunsti ja seepärast astus Riigi Kunsttööstuskooli. Erialaks valis neiu metall- ja filigraanehistöö. Paralleelselt läbis ta ka dekoratiivjoonistamise kursuse, mida juhendas üks Riigi Kunsttööstuskooli tugevamaid ja karismaatilisemaid pedagooge Klara Zeidler. Nagu hilisem elu näitas, osutus see Agnese elukutses äärmiselt vajalikuks. Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool (praeguse EKA eelkäija) oli avatud  30. oktoobril 1914. aastal, mis 1924. aastal muudeti riiklikuks õppeasutuseks. 1930. aastail algas stuudium kaheaastase üldastmega, millele järgnesid kolmeaastane töökodade aste ja aastane meistriklass. Kuni 1934. aastani juhatas kooli Voldemar Päts, poliitik Konstantin Pätsi vend, kes oli õppinud sajandi algul Peterburis Stieglitzi kunsttööstuskoolis, mille joonistamisel ja stiliseerimisel põhinevat õppemeetodit juurutas ta usinalt ka Tallinna kunsttööstuskoolis.

Lorupi klaasivabrikus

1932. aasta detsembris rentis Johannes Lorup klaasitööstuse jaoks Koplis tühjalt seisva vabrikuhoone. Johannes Lorupi Klaasivabrik alustas tööd Tallinnas Bekkeri tehaste territooriumil 1934. aasta jaanuari esimesel nädalal. Enamus 180 töölisest ja osa sisseseadest oli pärit tema endisest Meleski klaasivabrikust, töö käis kolmes vahetuses 24 tundi ööpäevas. 1935. aastal, kui Agnes Ney oma õpingud koolis lõpetas, oli ettevõte oma positsiooni Eesti klaasituru liidrina juba kinnitanud. Algasid ka katsetused kristallklaasi tootmiseks. Väljaõppinud töölisi ja kunstnikke läks tehasel hädasti vaja. Tehniliselt äärmiselt keerukas ning spetsiifilisi eelteadmisi nõudev ala oli Eestis uudne ja professionaale polnud, välismaalaste palkamine aga oli küllaltki keerukas. Kuna Agnes Ney oli 1930. aastate algul paarile väiketöökojale prooviks kavandeid joonistanud, kutsus Lorup ta enda juurde kunstnikuks.

Noorukesele kunstnikule oli see vettehüpe tundmatus kohas ja nõu küsida polnud kelleltki peale vabrikus töötavate meistrite. Riskialti loomuga Agnes võttis pakkumise vastu ning asus õhinal uurima klaasivalmistamise tehnoloogiat. Tema hea kontakt erinevate töölistega (puhujad, lihvijad jt) pani aluse kunstniku ja meistrite vahelisele koostööle, kus mõlemad pooled vastavalt oma teadmistele-oskustele üksteist nõustasid. Lisaks mustrite ja kujunduste joonistamisele õppis Agnes Ney ära ka graveerimise ja viis ise nii mõnedki oma kavanditest ellu.

Varem oli väikestes klaasi- ja kristallilihvimistöökodades kaunistatud esemeid lihtsate ringide, triipude või ovaalidega, keerukamaid mustreid aga kopeeritud välismaistest kataloogidest. Tänu just Agnese kunstnikuandele ilmusid Lorupi toodetele hoopis uued mustrid: graatsilised, ekspressiivsetes poosides haprad tütarlapsed ja naisaktid, väikesed lapsed, purjekad, kalad, linnud, puud, lilled jpm.

Ney kavandid olid tehniliselt hästi teostatavad, dekoorid ülimalt naiselikud, õhulised ja nõtke joonega. Tema kunst oli sama habras kui materjal, millele see kanti.

Tuntus käsikäes Lorupi kristalliga

Paari aastaga muutusid Lorupi klaas- ja kristallesemed rahva hulgas ülipopulaarseteks. Lorupi vabriku kristall oli üheks tähelepanuäratavamaks uudistooteks 1937. aasta augustis aset leidnud kümnendal Eesti näitusmessil.

Sel perioodil hakkas Agnes Ney julgelt kasutama Eesti motiivistikku. Rahvusromantiliste mustritega dekoreeritud esemed said kiiresti väga populaarseks ning mõjutasid laiemalt siinset ettekujutust, milline võiks olla rahvuslik klaasese. Populaarseimaks osutusid tema peamiselt õllekannude ja taldrikute dekoreerimiseks loodud vöökirjamustrid. Lisaks stiliseeritud mustritele tegi ta ka keerukaid kompositsioone Eesti rahvarõivaid kandvaist meestest ja naistest, erinevaid Tallinna vaateid jpm.

Agnes koos töökaaslasega Lorupi klaase esitlemas. Foto (ETDM _ 16371 Ar 61); Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum; Faili nimi:Ar 61 ETDM.jpg

FOTO: muis.ee

Ajaleht Uus Eesti avaldas Agnes Neyst 4. juunil 1938 artikli, milles kirjutatakse: «Külastame teda tema töö juures, et näha, kuidas toimub kristallile maalimine. Ruumis, kus töötab prl. Ney, on riiulid ja lauad täis kristallesemeid, enamus neist lõplikult valmis, osa veel pooleli maalitud. Teiste esemete hulgas äratab tähelepanu üks kaunivormiline vaas, millele on maalitud eesti rahvusrõivastes neidude sõõr tantsimas. See on preili Ney katsetus kristallile maalida midagi rahvuslikult omapärast ja see on tal täiel määral õnnestunud. Alati ta peab olema uute vormide (sest ka kristallesemete vormid on tema loodud), mustrite ning ilustuste jooniste otsingul. Ning hoolsa töö ja püüdmise tagajärjed pole lasknud endale oodata, mida tõendavad kõik need kaunilt maalitud kristallesemed, mida siin näeme /…/ Kuidas toimub kristallimaalimine? Maalitakse tinavalge ja liimivärviga sule abil kristallile ning võitakse pärast piirituselakiga üle, et maaling pesemisel maha ei tuleks /…/ Palju kasutatakse figuuri ja eesti ornamentikat. Prl. Ney jutustab, et sageli lastakse tellimise peale kristallile monogramme maalida, eriti rohkesti läheb selliseid asju klubidele auhindadeks.«„Meil valmib siin iga päev uusi moodsaid kristallasju. Esialgu ei suuda inimesed nendega harjuda, uus tundub kuidagi võõras, aga kui kord silm harjub uute vormidega, siis tajutakse, kui kaunis see kõik on.» Selles on prl. Neyl õigus, sest raske on silmi pöörata peeneilt säravailt kristallesemeilt, mille haprad vormid võluvad ja joonistusilt üks ilusam teisest. «Kristall on õrn asi,» ütleb lõpuks prl. Ney «seepärast seda kaunistada ongi just naiste töö.»»

Toodangu paremaks tutvustamiseks ja müügiks Eestis avati 1940. aasta märtsi alguses ettevõtte esinduskauplus Tallinnas aadressil Vabaduse plats 7, kus müüdi peamiselt vabriku eksklusiivsemat poolkristall- ja kristallkaupa. Samal aastal valmis Eesti Kultuurfilmi toodanguna Lorupi vabriku tööd ja toodangut tutvustav tummfilm.

Avakaadrites demonstreeritakse mitmesuguseid kristallnõusid ning näidatakse nende toorikute viimistlemist klaasitööstuses. Näeme töölisi lihvimas käiakettal vaasipõhju, naisi töölaudade taga klaasesemetele mustreid kandmas ja meestöölisi lihvimismasinate taga kristalltooteid lihvimas. Ekraanile ilmub ka klaasikunstnik Agnes Ney klaasvaasi graveerimas ja hiljem valmis vaasi üle vaatamas. Filmi lõpetavad vaated kaunitele kristallesemetele.

Üürike abielu

11. novembril 1939 andis Nõmme leht edasi lakoonilise teate Ernst-Leopold Steinbergi ja Agnes Elena Nei abiellumissoovist-kihlusest Nõmme Linna Perekonnaseisuametis. Tõepoolest oli saatus Agnese kokku viinud ärimees Steinbergiga.  Ernst Steinberg oli olnud AS Hoone, mis esindas Prantsuse autotehaseid ja Pirelli autorehve, aktsionär ja juhatuse liige aastani 1928 ja OÜ Tallinna Viilivabrik asutaja, peaosanik ja direktor aastani 1935. Kuna naine oli kunstnikuna endale kuulsust kogunud, siis oma perekonnanimest ta loobuda ei tahtnud. Nii saigi temast proua Ney-Steinberg. Paari vanusevahe oli küll suur, kuid nende perekonnaelu kujunes harmooniliseks.

Mees hoidis Agnest väga ja toetas igati tema loometegevust. Ka materiaalne olukord oli seni üsna kitsastes oludes elanud ja end ise ülal pidanud kunstnikule hoopis uus. Rahaprobleeme enam ei olnud, perel oli suur, moodne villa Nõmmel Raudtee tänav 47 ja oma auto. Olmeprobleemidest vaba noor naine pühendus kunstile, aga elas täiel rinnal ka suurilmaelu.

Kahjuks ei jätkunud seda idülli kauaks. Võimuvahetus 1940. aastal muutis kõike nii era- kui tööelus. Nii Johannes Lorupi klaasitööstus, kus Agnes töötas, kui ka tema abikaasa ärid natsionaliseeriti. Lisaks elas perekond üle raske auroavarii, kui vene sõjaväe transportöör nende autot rammis. Naine pääses kergema põlvetraumaga, mees aga sai raskeid sisemisi vigastusi. Enne keerulist operatsiooni 1944. aastal palus Ernst Steinberg abikaasal Eestist lahkuda. Seda Agnes ka tegi, põgenedes vahetult enne vene sõjaväe sissetungi Saksamaale. Nii ei saanud ta pikki aastaid teada, et operatsioon ebaõnnestus ja mees suri.

Elu pagulasena õpetas uued ametid

Laev, mille pardal Agnes sõitis, sai teel Saksamaale pommitabamuse. Suurem osa reisijatest pääses õnnetuse hetkel lähedal olnud laevale, kuid kogu pagas uppus. Põgenikelaagrisse jõudes oli Agnese ainsaks varaks vaid seljas olevad riided ja käekott. Hakkaja naine müüs oma ehted ja sõitis Saksamaalt Rootsi. Paraku ei pakkunud Rootsi piisavat turvatunnet, sest käisid jutud, et Rootsi annab pagulased Nõukogude Liidule välja. Väljasaatmishirmus Agnes reisis edasi Inglismaale.

Uuel kodumaal tuli omandada uus amet, sest oma erialast tööd ta ei leidnud. Nii õppis naine hambatehnikuks ning töötas mõnda aega erinevates hambaravikliinikutes. Mõnda aega raha kogunud, lahkus Agnes Inglismaalt ja asus elama Ameerika Ühendriikidesse: esmalt Detroiti, siis edasi New Yorki. Kuna hambaravi naist ei võlunud, otsustas ta uuesti millegi loomingulisemaga tegelema hakata ja avas oma väikese moeäri. Ilmselt oli ta õde Hildalt midagi kasulikku ka endale kõrva taha pannud. Algul tegi ta kõik lõigetest valmistööni ise. Kui äri edukamaks muutus, palkas Agnes juurde paar abilist. Tema kliendid olid peamiselt rikkad ameeriklannad.

Kui kirjavahetus Eestiga tasapisi taas võimalikuks osutus, hakkas Agnes õele kirjutama. 1974. aastal õnnestus tal ime läbi isegi kuuks ajaks koju külla sõita. Hiljem viibis ta Eestis veel kahel korral: 1977. ja 1982. aastal. Uuesti plaanis ta tulla 1986. aastal, kuid suri vahetult enne reisi 8. mail ootamatult insulti. 

Tuhastamise korraldas väliseesti kunstnikkond, urn põrmuga maeti Agnese lähedaste sõprade, perekond Spargo rahulasse Michigani osariigis Wyandottes.

Kuulsa eestiaegse klaasitöösturi Johannes Lorupi toodangut leidub kindlasti kodudes, kus osatakse hinnata ajaloolisi väärtusi. Tema klaasivabriku järglaseks sai Tarbeklaas, mille nii mõneski tootes aimdus veel Agnes Ney käekirjast inspireeritud rahvuslikkust.

Valik J.Lorupi kristalltooteid aastatest 1936-1941. KLAASINÄITUS TALLINNA RAEKOJA GALERIIS

FOTO: Toomas Huik / Postimees / Scanpix

Artikli kirjutamisel on refereeritud Anne Ruussaare artikleid ajakirjast Kultuur ja Elu 1/2008 ja 4/2007.

Tagasi üles