Kui on sünnitusjärgne beebikõht, aga beebit ei ole

FOTO: Vida Press

Naised, kes räägivad ausalt sellest, milline nende keha pärast sünnitust välja näeb või postitavad sellest sotsiaalmeediasse pilte, on väga vaprad ja teised naised on neile selle eest õigusega tänulikud. 

Naised on väga erinevad ja erinev on ka nende taastumine sellest kurnavast kogemusest. Inimese kandmine on raske ja noortel naistel on õigus teada, et vaid väga vähesed näevad paar nädalat pärast sünnitust endised välja. 

Peale rasedusjärgse keha muutuse välditakse ka raseduse katkemisest, abordist ja nurisünnitusest rääkimist, sest mõistagi on tegu väga isikliku ja raske teemaga. Missouri naine Jessica McCoy rabas Instagrami kasutajaid sellega, et võttis kaks karmi sõnumit korraga käsile ja postitas endast foto kirjaga, milles heidab veidi valgust sellele, kui raske on toime tulla nn beebikõhuga siis, kui ei ole beebit.

 

A post shared by Jessica (Habe) (@habe_mccoy) on

«Ma ei ole oma kehaga rahul,» kirjutas ta pildi juurde. «Ma arvan, et ma oleksin sellega leppinud, kui Evie oleks siin, kuigi praegu oleks ta ilmselt veel mu kõhus küpsemas. Fakt, et ma olen suurem kui tavaliselt ja mul ei ole mu last, teeb olukorra raskemaks… Iga päev panen end riidesse ja riided on kitsad. Iga päev tuletab see mulle meelde, et mu kõhus kasvas laps kuus kuud ja et ta suri.»

See ei olnud Jessica esimene rasedus ja tal on poeg. Tütart kandes sai ta aga varakult raseduse alguses aru, et midagi on valesti. Kõhuvalud ja veritsused andsid aimu, et midagi on valesti ning raseduse teisel trimestril sai ta kinnitust, et lootel on spina bifida ja raske geenihäire, edastab Refinery29.

Kui laps oleks sündides ellu jäänud, oleks ta vajanud ööpäevaringset hoolt ja oleks pidevalt kannatanud valu. «Me otsustasime, et see oleks tema suhtes kõige õigem, sest ma ei tahtnud, et ta peaks kannatama,» selgitas naine, miks nad otsustasid raseduse katkestada.

«Ma tean, et iga päev on omaette väljakutse, kuid minu meelest on oluline seda tunnistada ja seda teistega jagada. Ma arvan, et oma kogemusi peab jagama.»

Tagasi üles