Stjuuard Argo Kasela kirjutab, miks ei tasu end lennureisi ajaks meikida

FOTO: Viktor Cap / PantherMedia / Scanpix

«No ei hakka see kuradi libu täna kuidagi täna hingama!» ähib kursusekaaslane ja vaatab esmaabitreeningu mannekeeni vihkava pilguga. Tal on muide õigus, sest mannekeenid, kelle peal esmaabi õpitakse, kannavad kõlavat Anne’i nime ning kuuldavasti olevat nende disainer kunagi inspiratsiooni saanud Pariisi Boulogne’i metsast leitud prostituudi surnukehast, kelle nimi olnud juhuslikult Anne. Loe edasi katkendit Argo Kasela raamatust «Taevakirju».

Hea teada. Eriti kui sa pead sellele torsole suust suhu hingamist tegema. Õnneks läbi maski või hingatamiskoti, aga siiski. Järele lohiseb monitor, mis halastamatult fikseerib kõik rinnapressingud ja kopsu puhumised ning mis arvutab välja, kas patsient jäi ellu või ei. Muide, algul ei kipu see legendaarne keha ellu jääma kellegi käes, aga selleks harjutamine ongi.

Muide, kui keegi tahab südamemassaaži ise õppida, siis peaks panema mängima Bee Geesi «Stayin’ alive’i». Selle loo rütm sobib pressingute tegemiseks ideaalselt. Tõelise elustamisprotsessi juures võib kõrvaltvaatajale muidugi kergelt kummaline tunduda, kui abistaja vahetpidamata seda refrääni ümiseb, aga eesmärk pühendab abinõu.

Siit siis moraal: kabiinipersonali koolitustelt läbi käinud inimeste seltskonnas võib julgelt kokku kukkuda, sest esmaabivõtteid tunneb lendav rahvas päris põhjalikult. Teisiti polekski mõeldav, sest üle maailma lendab üha rohkem ja rohkem väga küpses eas inimesi, kel hapnikuvaeguse ja salongirõhu tõttu tihti silme eest mustaks läheb. Sageli pole ka aega mõelda, vaid pead tegutsema kätteõpitud instinkti põhjal. Kindla võttega pikali, kael riietest vabaks, jalad üles ja hapnik jooksma.

Muide, neil, kel on kalduvus tihti minestada, ei soovitaks ennast lennureisi ajaks eriti meikida. Just hapnikumask on indikaator, mis näitab nagu lakmuspaber, millisest keemiast tarbekosmeetika kokku keedetakse. Kokkupuutel puhta hapnikuga võivad huulepulgad ja jumestuskreemid nahka oksüdeeruda nagu väävelhape (ja kes ütleb, et laiatarbekosmeetika sedagi ei sisalda?) ning kui teadvus jälle koju tuleb, võib osa näost välja näha nagu kümme aastat vihmas seisnud raudtünn. Õnneks võtab personal vajaduse korral krohvikorra maha, kui ise enam ei jaksa, aga alati tuleb arvestada, et võib olla ka erandeid. Kolleeg turisminduse päevilt lendas näiteks rühmajuhina sihtkohta, kui kliendist sai ühtäkki patsient ning palve peale hapnikku anda vastas salongivanem, et «seal kuskil peaks olema, vaata esimesest pagasiluugist». Rääkimata meigi eemaldamisest. Ju tal oli siis kohv parasjagu joomata.

Ilmselt on just hapnik või õigemini selle puudus see, mis paneb reisijad ja vahel ka personali äraspidiselt käituma.

Kolleegi käest küsis reisija kord hambatikku ja jäi tummaks, kui lennusaatja kiiresti hapnikuballooniga lähenes. Hambatikku... Hapniku... Kõlab ju sarnaselt! Eriti kui oma hääletugevuse reguleerimine ning kõrvakuulmine on salongirõhu tõttu nagunii paigast ära.

Muide, vastupidi on ka juhtunud, kui hapniku asemel on hambatikku toodud. See variant on muidugi oluliselt hullem.

Argo Kasela raamat «Taevakirju» heidab pilgu lennunduse köögipoolele. Vaata rohkem siit!

Tagasi üles