Lugeja kirjutab: kuidas 40 aastat tagasi pulmi korraldati

Volga.

FOTO: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja/ Scanpix

Moekuulutaja pulmamängust võtab osa Karin, kes abiellus 40 aastat tagasi ja jagab meiega sellest päevast väga vahvaid mälestusi.

Minu pulmad on jäänud enam kui 40 aastatagusesse aega. Ja siis oli kõik, oi kui teisiti. Ise tuli väga entusiastlikult ja leidlikult tegutseda. Midagi ei olnud saada ja raha ka polnud.

Peigmehe ülikonna saime kätte pulmapäeva hommikul. Kuigi mees oli ülimalt sale, ei läinud pintsaku nööbid kinni. Pusisin neid nööpe serva poole õmmelda. Püksid olid alt ikka väga laiad (toonane mood + meiepoolne lisa) Neid pükse mu mees enam kunagi pärast pulmi jalga ei pannud. Pulmapäeva hommikul vohas mu tulevasel kaasal korralik ohatis nina all ja suunurgas. 

Kõva sõna tollal oli pulmasõiduks must Volga hankida. Üks pulmakülaline laskis oma autost välismaalt pärit uhket signaali. Peopaigaks oli vana restaureerimata mõisamaja. Fotograafiks palusime oma tuttava, kes oli sageli mitmeid sündmusi üles võtnud. See mees on väga flegmaatiline ja hilines tublisti. Nii et meie peokohta saabumisest ja peo algusest mingit märki ei jäänud.

Pulmapidu läks kiiresti ja hoogsalt käima ja seda tänu väärt pulmavanemale. Eredalt on meeles tervelt tunni väldanud lauluvõistlus kahe koori vahel koduteemalisi laule lauldes. 

Alkohoolseteks jookideks oli vahuvein, viin ja kirsiliköör. Pulmapeo käigus märkas mu isa, et tagumisest uksest viiakse likööri välja ja juuakse otse pudelist. Need oli kontvõõrad. 

Toidud valmistas kohalik söökla. Küll aga tuli naabermajandist vasikas ja mõned kanad leida.

Südaöösel tahtis mu värske abikaasa oma kursusekaaslastega sauna minna. Suutsin selgitada, et ta on peigmees oma pulmas ja peaks kohal olema.

Lõpetuseks niipalju, et iga pulm on eriline ja kas tasubki väga lihvida pikka aega, et kõik veatult sujuks? Mida oleks siis ükskord meenutada? Kui küsida, kas pulmi pidada, siis minu vastus on jah!

Tagasi üles