Lugeja kirjutab: ei ole elus end nii halvasti tundnud kui oma pulmas

FOTO: Panther Media/Scanpix

Moekuulutaja pulmamängus osaleb lugeja, kes mäletab oma ammusest pulmapäevast stressi ja kurbust.

Pulmadest on möödas ligi 30 aastat, kõik on hästi meeles. Ei saa ju meelest minna ämma-äia pulma mitte tulemine ja tseremoonia alguse viibimine ilma passideta mineku tõttu.

Mitu töökaaslast elas perekonnaseisuaktide büroo läheduses. Tahtsime avaldusi viies, et info aegsasti töö juurde ei jõua. Valisime päeva, mil tööl toimus naisteüritus ja õhk oli puhas. Olime välja mõelnud abiellumiseks kindla kuupäeva, minu sünnipäeva. Selgus, et sellel kuupäeval meie linnas ei registreeritagi. Olime pettunud ja tekkis äratuleku soov: kui ei saa, pole midagi teha. Jäime pabereid edasi täitma ja valisime kahe nädala võrra hilisema kuupäeva.

Kui kutsed olid kõigile saadetud, selgus, et ühel sugulasel kattus meie pulmapäev mingi üritusega. Ta ütles, et me peaksime muu kuupäeva valima, et tema ja ta pere tulla saaks!

Oli ette teada, et ämm meie registreerimisele ja pulmapeole tervise tõttu ei tule. Oli kahju, et ta ei ole meile, eelkõige oma pojale, nii tähtsal päeval toeks. Pulmapäeva hommikul selgus, et ka äi ei tule. Põhjuseks tõi jalavalu. Tagantjärele usun - nende peresuhteid näinuna - et ta ei kavatsenudki tulla.

Peolauas istusid minu vanemad abikaasa kõrval ja minu kõrval istus töökaaslane. Ei ole elus end nii halvasti tundnud kui oma pulmas.. Tagantjärele mõtlen, et minu ema oleks pidanud panema ühele poole ja isa teisele poole värsket abielupaari istuma.

Tookord ei olnud pulmareisid veel kombeks. Enam ei mäletagi, kust sain pulmareisile mineku mõtte. Pulmareisil käisime Jaltas. Käisime enne pulmi, sest tahtsin pulmadeks pruunimaks saada. Õnneks jäi pärast reisi tulevase abikaasa pass minu vanemate koju. Pulmapäeval ei tulnud mõttessegi, et passid kaasa võtta. Perebüroosse jõudes küsiti kohe passe. Öeldi, et ilma passe esitamata meid registreerida ei saa ja passi lüüakse kohe tempel. See oli suur õnn, et abikaasa pass ei olnud tema kodus, sest a elas kaugel. Tahtsin anda meie pulmaautojuhile vanematekodu võtme ja palusin tal passid ära tuua. Tema aga ei tahtnud üksi võõrasse kohta minna. Nii läksid nad peigmehega kahekesi. Mina sammusin üksi mööda ruumi ringi, aeg muudkui venis. 

Registreerimise algus venis umbes 15 minutit. Külalised arutasid omavahel, miks meid juba näha ei ole.  

Miks pulmapäev ei möödu ilma viperusteta?

Tagasi üles