Eesti naised räägivad: naistepäeval me lilli ei oota! (1)

Dagmar Lamp
, Postimehe naisteportaali juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
J. Howard Milleri legendaarne propagandaposter "We Can Do It!"
J. Howard Milleri legendaarne propagandaposter "We Can Do It!" Foto: Wikimedia Commons

Kui palju teadvustavad Eesti naised enda jaoks naistepäeva olulisust? Mida see meie jaoks tähendab? Küsisime kümnelt Eesti naiselt, mis sõnumit nende jaoks naistepäev kannab.

Liisu, 31: «Tunnistan ausalt, et olen olnud paras lillehull (ja solvunud, kui lilli pole saanud), kuid seoses emaks saamisega ning naisuuringute õppimise ja feministliku maailmavaate arenemisega on selle päeva tähendus minu jaoks muutunud. Nii et lillede puudumist ei põe, hindan hoopis märksa enam seda, et mul on partner, kes on tulihingeline feminist ning toetab kõiki mu tegemisi vankumatult. Räägin oma tütrele, kui pika maa oleme me soona tulnud, kuidas varem ei olnud naistel nii palju vabadusi ja kui oluline väärtus on see, et meil on vabadus teha, mida soovime. Ning samas ka - kui palju on veel minna, kuidas ühiskond jätkuvalt surub peale printsessindust, suhtumist, et head tüdrukud on sellised või tollised ...

Täna on selle päeva tähendus minu jaoks just selline: teadvustamine. Mõistmine, millised on minu privileegid võrreldes nii paljude teiste maailma naistega, kuid ka mõistmine, millised on takistused, millega iga päev jätkuvalt võitlema pean. Aga võitlen vagiinade ja emakate nimel surmani!»

Katrin, 25: «Mina tähistan tänast nii, et vaatan filmi nimega «The Red Pill». Õhtul ootab ees feministlik õhtu, kuhu lähen lektorit abistama. Teemaks on militarism ja kuidas hääleõigusest ilma jäetud kogukonnad peaksid omavahel ühinema ja koostööd tegema. Aga lilli tahaks küll!»

Anna, 44: «Ei oota kelleltki midagi, aga vastu ei aja, kui keegi lille toob. Ei hakka talle loengut ka pidama, jäägu talle tema rõõmud. Ise mõtlen sel päeval rohkem ajaloo peale, nende inimeste peale, kes on võidelnud selle eest, et inimestel oleksid võrdsed võimalused, õigused, kohustused. Ema tahab kooki – sööme siis kooki. Mu feministist poeg tahab mulle kohvi teha – olen talle väga tänulik. Mu väike tütar teatab, et temast tuleb ka naine ja seepärast on täna ka tema päev – kiidan takka. Mees soovib head naistepäeva – soovin sama tallegi.»

Aga viimaste päevade valguses, kus tuntud poliitiku abikaasa võrdleb aborti juuksepikendusega, või kus tuntud näitlejatari feminismis kaheldakse, kuna tal on rinnad (sic!), tundub mulle järjest enam, et naistepäeva fookus tuleks lilledelt suunata sellele, kus see kunagi oli - naine on ka inimene.

Kriss, 30: «Mul üks sõbranna kurtis, et hea mats tal see silmarõõm – ei toonudki naistepäevaks lilli... Ma siis ütlesin, et mu oma ka ei toonud. Ja veel see eeldus, et mehed peaksid naistele pidevalt midagi kinkima – kalleid parfüüme, vingeid reise jne – seda mul pole. Tahan parfüümi ja reisi, siis ostan ise, ei jää ootama, et keegi hõbekandikul kätte tooks. Minu jaoks pole see tõepoolest oluline, sest palju tähtsam on see, kui sul on hoolitsev, toetav ning tähelepanelik ja üldse selline partner, kes paneb sind igapäevaselt väärtusliku ja armastatud inimesena tundma (tahtsin alguses «printsess» kirjutada, aga tundus liiga pealiskaudse-sildistava-klišee terminina).»

Luule, 27: «Pärast eelmist aastat pole naistepäev enam iial minu jaoks sama – sain hommikul oma elu esimese (ja mitte viimase) kolonoskoopia. Head naistepäeva, nüüd topime sulle meetri toru kaameraga tagantpoolt sisse!»

Marin, 32: «Mul on ausalt igasuguse teeskluseta siiralt suva. Kui keegi toob lilli, on hea meel, aga seda iga päev, mulle lilled lihtsalt meeldivad. Tunnen ennast piisavalt hoituna ja olulisena, et ülehinnatud lõdvad tulbid täna seda kuidagi ei parendaks. Ajaloole samuti täna spetsiaalselt ei mõtle, kui just mõne põneva arutelu või artikli otsa ei satu, igati tavaline päev. Ma ilmselt oleksin oluliselt õnnetum inimene, kui tähtpäevi spetsiaalselt ootaksin, et tähelepanu, soojust ja romantikat saada. Nõuka-ajaga see päev mulle samuti ei seostu.

Mul on ka vanaisa, kes sel päeval alati lilled toob. Ja mul pole sellistele vanakooli austusavalduse tegijatele iial südant öelda, et naistepäev on nõme, kas sa ei tea, kuidas meid on kunagi mutta tambitud jne. Tema jaoks on tähtis naisi sel päeval meeles pidada ja minu jaoks on tähtis, et ta siis seda vanakooli mehele omase kerge pidulikkusega teha saaks.»

Piret, 33: «Mu vanaisa hoolitseb alati selle eest, et kõikidel sellistel päevadel ootaksid mind hommikul vaasis lilled. Abikaasa teeb kohvi ja võileibu igal hommikul, sest minu protseduurid võtavad temast kauem aega, seega kõik «kohustuslikud» elemendid on minu naistepäevas olemas. Midagi erilist ehk ootaks tööl, sest sellised väiksed žestid näitavad, et töötajaid hinnatakse ja võetakse vaevaks, aga praeguses töökohas pole sedalaadi tähistamisi ette tulnud. 

Võrdõiguslikkuse teemaga tegelen, nagu enamus naisi, igapäevaselt, seega ei ole sellele päevale erilisi väljaastumisi planeerinud, kui just vajadust ei teki ja selliseid tibusid saab tavaliselt lugeda alles õhtul.

Minu jaoks on see päev nagu iga teine, sest töö tahab tegemist ja elu elamist, ainult poodidest katsun eemale hoida, sest ülekoormatud klienditeenindajad ja närvilised kliendid ei kuulu minu lemmikmeelelahutuse hulka.»

Anni, 24: «Mulle meeldib kõige rohkem just see, kui näiteks töö juures meespere koos miskit välja mõtleb. Eelmisel aastal sai iga naine meil kimbu tulpe ja kommipaki, käesoleval aastal aga toodi kohvi ja kringlit. Lisaks veel üldine e-kiri naispere poole, et kui kallid me ikka oleme. Meeldib, kui meeles peetakse ning tähelepanu, kuid ei arva, et on pahasti, kui naistepäeva «ei peeta».»

Siiri, 28: «Mulle on terve päev Uberijuhid, kolleegid, kliendid, ülemused, eksid, Tinderitüübid ja suhteliselt suvalised inimesed head naistepäeva soovinud. Peamiselt paneb tohutu õnnitlemine mind mõtlema sellele, kui palju ma oma elus olen ümbritsetud meestest ja see teeb mind kurvaks. Kus on naised sellel juhatuse koosolekul, kus just istusin? Kus on naised ärikonverentsi kõnelejate seas? Miks ma üksinda nagu printsess ennemuiste pean naeratama, kui eranditult meessoost klientide nõupidamiselaua taga neid totraid õnnesoove vastu võtan? Ma ei tea, rahutuks teeb mind kogu see naistepäeva jama. Palju õnnelikum oleksin, kui näeksin, et uude firmasse pakkumist tegema minnes võtaks juhi toolis mind vastu naisterahvas ja kohvi tooks mõni rõõsa noormees. Lõikelilled mind eriti ei eruta ja neid toovad kallimad nagunii, aga selline asi oleks päris tore. Võib-olla siis järgmisel aastal, the future is female

Malle, 38: «Nagu mitmed teisedki on öelnud, kohustuslik «nelgid-šampus-tort»-programm pole oluline, vastu ma muidugi ei hakka ja tänan kenasti, kui miskit tuuakse-tehakse, sest hoolimine on kena. Töö juures on vahva komme, et naistepäeval kirjutatakse mingi tuntud poplaulukese viisil naisi ülistav lauluke ja kantakse meeskollektiivi poolt ette, see pälvib tavaliselt tormilised ovatsioonid.

Samas tunnistan, et kuigi see kõik on äge, tunnen ma natuke kurbust, et meestele samasugust päeva ei ole (kunagine armee aastapäev nagu hästi ei sobi). Aga viimaste päevade valguses, kus tuntud poliitiku abikaasa võrdleb aborti juuksepikendusega, või kus tuntud näitlejatari feminismis kaheldakse, kuna tal on rinnad (sic!), tundub mulle järjest enam, et naistepäeva fookus tuleks lilledelt suunata sellele, kus see kunagi oli - naine on ka inimene. Sest kahjuks tundub, et nii paljude meelest siiski see nii ei ole...»

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles