Ilona Toots: mis tunne on olla olümpiamedalivõitja naine?

Ilona Toots ja Aleksei Budõlin

FOTO: Erakogu

Kui me Alekseiga alles tutvusime, rääkis ta mulle sageli, et tahab sõita olümpiale ja võita seal kuldmedali. Ma mõtlesin, et jaa-jaa! – see on mingi sportlaste ülemaailmne mantra. Sest kus oleme meie ja kus on Olümpos! Ühel päeval aga ma avastasin, et ta sõidabki olümpiale ja veel nii kaugele, Austraaliasse. Ning kui ta seal veel medali võitis, oli minu üllatus ja avastusrõõm tohutu. Eelkõige jõudis mulle kristallselgelt kohale, et kõik on võimalik kui vaid seda tõesti-tõesti tahta ning selle nimel sihikindlalt, targalt ja kõigutamatult pingutada. Sellest kirjutab portaalis Minu Pere judoka Aleksei Budõlini kaasa Ilona Toots.

Teine avastus oli see, et Aleksei ei muutunud üldse. Oleks te kuulnud, kui pettunult ta kõlas telefonis pärast pronksimatši! Ta läks kulla järele ja ebaõnnestus

Meedia rõkkas kaheksa aasta järel esimese Eesti medali üle, inimesed patsutasid üksteist tänaval ning ajakirjanikud jahtisid asjaosalisi. Uhkus pungitas kõikide lähedaste põues ning nii mõnigi arvas, et just tema aitas medali koju tuua. Tegelikult mängiski iga Alekseiga kokku puutunud inimene olulist rolli selles keerukas pusles, sest tippspordis on iga detail oluline.

Aga ma pidasin isegi enam silmas seda, et sel ajal kui tema tutvuskond noorte kukekestena põlvi kõrgele tõstes ringi astus – ikkagi Budõlini sugulane / tuttav / sõber / see, kes ta vihmasel päeval täis pritsis – oli Aleksei täiesti tüüne ning ihkas rahu.

Minus on see edevusekraad märksa suurem ning kui hakkasid tulema kutsed pidulikele üritustele, autasude vastuvõtmisele, poodide avamisele, presidendi vastuvõtule jne., tundsin ma end tähtsana. Ehkki ma ju mõistsin, tänu kellele see kõik toimub.

Kui aus olla, siis kogu selle virrvarri sees on ainukesed meeldejäävad momendid olnud Lennart Meri sõbralik ja sügav käepigistus, külaskäik Balbiino jäätisetehasesse (medalimeestele kingiti 100 liitrit jäätist), ning üksikud siirad inimesed erinevatelt kohtumistelt. Ei taha kedagi solvata, kuid nii palju on võltsi, ärakasutamist, lihtsalt surmigavat selles kuulsate ja ilusate maailmas, kuhu paljud ihkavad.

Mulle jõudis vaikselt kohale, et Aleksei on jälle tabanud kümnesse. Meie elu veereb edasi ja siia toppama jääda pole mõtet. Meil jääb n-ö glamuurist puudu. Aga see ei tähenda, et see väär oleks – igaühele oma.

Mulle muidugi meeldis tohutult, kui temast kirjutati, räägiti, kuhugi kutsuti – see teeb mind nii uhkeks. Kogun siiani temast ajaleheväljalõikeid. Mõnikord langes aupaiste ka minule. See oli mõnna, kui öeldi, et mina olen see, kes hoidis tema tagala kaitstuna ning võimaldas tal medaleid võita.

Mina ise arvan, et Aleksei oleks jõudnud oma saavutusteni niikuinii, sest ta lihtsalt on niivõrd ebareaalselt sihikindel, aga kindlasti tulid meie soojad suhted ainult kasuks. Seda ma tajusin küll, kuivõrd innustavalt see meesterahvale mõjub, kui ma kandsin meie esimest last.

Loe edasi portaalist Minu Pere.

Tagasi üles