Kõige kauem Miss Estonia tiitlit kandnud Nadežda Peedi-Hoffmann pahandas rahvuslasi: kas on ikka õige, et seda tiitlit kannab venelanna?

Miss Eesti 1932, Nadeshda Peedi-Hoffman., TLM F 10285:15, Tallinna Linnamuuseum

FOTO: muis.ee

1932. aastal Miss Estoniaks valitud Nadežda Peedi-Hoffmannile kuulus see tiitel suisa 56 aastat, kuni 1988. aastal pärjati selleks Heli Mets. Tegelikkuses sai ta seda kanda napid kuus aastat, kuni kuri haigus ta noore elutee katkestas. Veel teatakse teda kui esimese Eesti helifilmi «Päikese lapsed» osatäitjat. Need kaks sündmust tõukusid aga just teineteisest.

Film ja missivõistlus käsikäes

30ndate aastate alguseks oli helifilm vallutanud maailma, kuid Eestis polnud taolist veel siiamaani tehtud. Sellest väljakutsest võttis kinni Theodor Luts (Oskar Lutsu vend). 1932. aasta alguses oli valmisolek küps.

Rahamured lootis Theodor Luts lahendada Päevalehe abiga, kes eelmisel aastal oli korraldanud väga eduka missivõistluse. Pole täpselt teada, kumma poole mõte see oli, aga igal juhul ühendasid Luts ja Päevaleht oma jõud. Päevalehe ärijuhi Friedrich Uibopuuga löödi käed arvatavasti märtsis. Ajaleht võttis enda peale filmi igakülgse tutvustamise, raha anti produtsent Lutsule laenuks. Tingimuseks oli, et filmis saab pearolli Miss Eesti 1932.

Päevaleht kuulutaski kevadel välja Eesti iluduskuninganna valimised ja üle terve riigi ahvatleti noori näitsikuid saatma oma fotosid konkursile, kus auhinnaks pidi olema 1000 krooni, filmiroll ja osavõtt Miss Maailma valimistest Belgias juulikuus. Nagu mainis Theodor Luts – selle peale hakkas toimetusse tulema iluduste fotosid nagu Vändrast saelaudu.

Iluduskuninganna valimised toimusid kinniste uste taga

Valimine toimus 21. juunil Päevalehe suures saalis kinniste uste taga. Žürii 14-liikmeline koosseis oli esinduslik: seal oli nii kunsti-, kirjanduse-, ajakirjanduse- kui seltskonnategelasi. Valimiseprotseduur kestis kaua, õhtul veerand 11ni. Kogu selle aja tungles maja ümber reportereid ja muid uudishimulikke, kes üle maa kokku kogunenud kaunitare näha tahtsid.

Žürii otsuse tulemusel kuulutati 1932. aasta iluduskuningannaks Nadežda Peedi-Hoffmann Tallinnast. Oma valimistest jutustavas artiklis mainis Päevalehe ajakirjanik, et võidu väljakuulutamise järel olevat Miss Estonia «sädelenud kui lilleaed» ja tema küsimusele esimeste emotsioonide kohta, vastas neiu: «Mis rõõmus, ei, ma olen üllatunud; ma hõljun kui unenäos, kas julgen ma loota, et see kõik on tõelisuses!»

Järgmise päeva õhtul korraldas Tallinna naisselts Estonia kontserdisaalis piduliku kroonimispidustuse ja aktuse. Ball toimus pärast seda teatri valges ja punases saalis.

Miss Estonia, 1932 (ERM Fk 2966:309); Eesti Rahva Muuseum

FOTO: muis.ee

Missi päritolu tekitas mõningaid küsitavusi

Peagi pärast valimisi kuuldi lähemalt ka uue iluduskuninganna päritolust ja eluloost. Nadežda Peedi-Hoffmann oli sündinud 11. mail 1911 Siberis, Tomski linnas. Tema isa Eduard Hoffmann oli volgasakslane ja ema eestlanna Adele Peedi. Mõlemad pidasid seal õpetajaametit kuni revolutsioon elu Venemaal segi pööras. Paar läks lahku ja Nadežda ema opteerus koos 10-aastase tütrega Eestisse.

Adele põlvnes Peedide suguvõsast Pärnumaalt ja tal oli kolm õde. Sugugi vähetähtis polnud fakt, et õde Wilhelmine Peedi oli olnud riigivanem Konstantin Pätsi abikaasa. Ta oli surnud tiisikusse küll juba 1910. aastal.

Adele jätkas Tallinnas kooliõpetaja ametit. Tütar asus õppima Vene gümnaasiumi ja lõpetas selle mõni aeg enne iludusvõistlusi. Nadja tundis huvi muusika ja laulu vastu. Seepärast oli ta asunud ka õppima Gerd Neggo tantsustuudiosse. Ja milline noor neiu ei unistaks saada näitlejaks! Seepärast oligi talle nii ahvatlev tundunud osa võtta iludusvõistlustest.

Muidugi tekitas tollases tundlikus rahvuslikus õhkkonnas missi päritolu küsitavusi. 2. juuli Uudistelehes ilmus «eesti naiste» nimel kirjutatud protest tema valimise vastu. Küsiti: «Kas on see õige, et venelanna esindab välismaal Eesti naist ja kogu Eestit?» Oma sauna sai emagi, kes olevat tütrele andnud puht vene kasvatuse ja fakt, et neiu isegi enam kui kümneaastase Eestis elamise järel päris puhast eesti keelt ei osanud rääkida.

Küsiti: «Kas on see õige, et venelanna esindab välismaal Eesti naist ja kogu Eestit?» Oma sauna sai emagi, kes olevat tütrele andnud puht vene kasvatuse ja fakt, et neiu isegi enam kui kümneaastase Eestis elamise järel päris puhast eesti keelt ei osanud rääkida.

Miss Universumi valimised

Missinduse masinavärk aga töötas täistuuridel edasi. Nadežda asus tegema ettevalmistusi Belgiasse sõiduks. Suures ettevalmistuste saginas juhtus oma väikese skandaali sisse ka ema Adele Peedi. Nimelt olid Schwarzi moeäri teenijad sattunud 9. juuli õhtul raevunud proua rünnaku alla, sest nad missi kleitide kohale toimetamisega nii viimasele minutile jäänud, et reisile asumine ohtu olevat sattunud. Proua Peedi olevat neid siis vene keeli sõimanud ja isegi ühel neiul käed puruks kratsinud. Äriteenijad tegid muidugi vastava kaebuse ka politseile ja kui kohus sügisel asja arutamiseni jõudis, siis mõisteti missi emale oma teo eest ka karistuseks kümme krooni rahatrahvi ehk kaks päeva aresti.

Aga enne veel kui selleni jõuti, sõitis ema Adele oma tütrega rõõmsalt välismaareisile. Loomulikult kajastas Päevaleht preili Peedi-Hoffmanni reisi Belgiasse üksikasjalikult ja iga paari päeva järel ilmusid ajalehes pikad ülevaated sellest, mismoodi ülemaailmsetel võistlustel asjad kulgesid.

Nadeždal nii hästi ei läinud kui eelmisel aastal Lilly Silbergil. Miss Universumiks krooniti Türgi kaunitar ja paari päeva pärast sai Miss Estonia alustada oma koduteed. Teda ootasid ees puhkus Pärnus ja filmivõtted.

Margot Varik, «rikas tüdruk»

Theodor Luts alustas oma filmivõtetega 6. augustil 1932 Keila-Joal. Tegemist oli sentimentaalse lookesega noorest maalikunstnikust ja tema tantsijatarist naisest, kes suvitasid kaunis mereäärses paigas. Üks maalis, teine tantsis. Elati nagu muinasjutus, ent siis sattus nende kanti seltskond, millesse kuulus ka üks noor «vampnaine», kel tekkis soov kunstnik oma võrku meelitada. Armukolmnurga teke käivitas edasise sündmuste ahela.

Iluduskuningannaks valitud Koplist pärit brünett sihvakas ja klassikaliste näojoontega Nadežda Peedi-Hoffmann arvati sobivat oma kõrgi iseloomu pärast just vampnaise Margot Variku ossa. Kunstnikuks kehastus Estonia teatri näitleja Gerhardt Esperk, kes mõni aasta hiljem eestistas oma nime Ants Eskolaks. Kunstniku abikaasat mängis Elfi Lepp-Strobel.

11. augustil saabus Nadja Peedi-Hoffmann tagasi Euroopa-reisilt ja sõitis kohe järgmisel päeval filmivõtetele. Missi saabumine Pärnusse 18. augusti õhtuse rongiga oli linna jaoks suursündmus. Vaksalis ootas suur rahvahulk ja linna ametlike esindajatena olid kohal linnanõunik Mathiesen ja supelinspektor. Kaunitarile oli ette valmistatud korter Schmidti suvilas Merepuiesteel. Õhtul oli Suvekasiinos missi auks ball ja tulevärk. Ajalehtede teateil möödunud see väga menukalt ja edukaimaks missiga valsi keerutajaks osutus linnanõunik Roman Mathiesen.

Missi saabumine Pärnusse 18. augusti õhtuse rongiga oli linna jaoks suursündmus. Vaksalis ootas suur rahvahulk ja linna ametlike esindajatena olid kohal linnanõunik Mathiesen ja supelinspektor.

Järgmisel päeval algasid filmivõtted, milles statistidena said kaasa lüüa ka linnakodanikud. Filmiti vaheaegadega, sest takistuseks oli pilves ilm, vihmasajud ja Miss Estonia tujud. Theodor Luts on oma mälestustes pajatanud: «Meie lühikese Pärnus viibimise kestel oli meie diiva nähtavasti juba põhjalikult jõudnud järele uurida teiste suurte filmitähtede kombeid ja hakkas siis neid ka kohe praktiseerima. See oli võrdlemisi aegaviitev ja tüütu meile kõigile. Kuna teised näitlejad pidid määratud ajaks Tallinna tagasi sõitma, ei jäänud muud üle, kui olime sunnitud värske «filmistaari» osa kärpima. Filmi üldjoon kannatas küll veidi selle all, kuid polnud midagi parata. Kui lõppeks Tallinna tagasi sõitsime, jäi meie diiva Pärnu suvitama. Suvitamisvõimalus Pärnus oli nimelt üks preemiaid iluduskuningannale.» Filmivõtted lõppesid 27. augustil Rannamõisas.

Esimese Eesti helifilmi "Päikese lapsed" operaator ja lavastaja Theodor Luts (vasakult), tegelased Elfriede Lepp - Strobel, Miss Estonia 1932 Nadezhda Peedi - Hoffmann ja Ants Eskola filmivõtete vaheajal Türisalu klindi all.

FOTO: Fotis

Film monteeriti Tartus ja helindati Suomi-Filmi helistuudios. 3. novembril 1932 esilinastus film Tallinna kinos Modern. Laulu-tantsu-helifilm jooksis kõigis Eesti tähtsamates linnades. Meediatöö eest oli üheksa kuud hoolitsenud Päevaleht. Arvustajad olid enamasti leebed või mõõdukalt mürgised. Vaatamata sellele, et filmil oli nii mõnigi puudus, läks lihtsakoeline looke vaatajatele peale.

Terviseprobleemid ja armuasjad

Kuigi Nadežda Peedi-Hoffmann puhkas Pärnus niikaua, kui ilmad vähegi lubasid, ei suutnud see parandada enam noore naise tervist. Pingeline ja tõtakas elutempo väsitasid ja lõpuks polnud pääsu arstide eest. Nagu tema varasurnud tädilgi ilmnes ka Nadjal tiisikus.

Juba oktoobris oli miss sunnitud minema Taagepera sanatooriumi. Ta ravis end mõnda aega ka kodus, kuid kevadeks oli uuesti tagasi arstide hoole all. Märtsis tegi dr Tomson Taageperas Nadeždale isegi kopsuoperatsioon, kuid väga palju see just ei aidanud.

On mõistetav, et sellistel asjaoludel avalikkuse tähelepanu missi vastu veidi hajus. Aga kes teda mitte ei suutnud unustada, oli Pärnu linnanõunik Mathiesen. Mees käis Nadjat Taageperas pea iga nädal (vahel isegi mitu korda nädalas) külastamas. Edasi-tagasi taksosõit sinna maksis umbes 60-70 krooni ja kallid kingitusedki olid austajal alati kaasas.

Paraku tõid leegitsevad tunded linnavalitsuse ametnikule kaasa pahandusi. Roman Mathiesenile allusid Pärnus hoolekande- ja tervishoiuosakond, samuti puudustkannatavate kodanike abistamiseks asutatud Ühisabi. Aprillis 1933 revideeris viimase raamatupidamist ministeeriumi ametnik, kes avastas kassas puudujäägi rohkem kui 11 tuhande krooni ulatuses. Ühisabi juhatus teavitas kriminaalpolitseid. Roman Mathiesen esitas kohalt taandumise avalduse. Linnapea kutsus tema isagi enda juurde ja informeeris meest poja kuritarvitustest. Isa, kellel oli kinnisvara ja värnitsatehas, lubas oma kinnisvarale teha obligatsiooni, et katta poja kergemeelset raiskamist. Paraku viis mure vana mehe veel samal kuul hauda.

22. aprillil paigutati nüüd juba kunagine linnanõunik pärast ülekuulamist vanglasse kohut ootama. 15. detsembril 1933 arutas Viljandi-Pärnu rahukogu Mathieseni süütegusid mitmes jaos, sest tema vangistamise järel oli ilmnenud veel mitu vekslivõltsimist. Juristi haridusega kaebealune esines rahulikult ja tasakaalukalt ning võttis kõik süüteod omaks. Protsess oli pikk ja mitmeosaline, kuid lõppes Roman Mathiesenile nelja-aastase vanglakaristusega.

August Alle

FOTO: Fotis

Luuletaja August Alle muusaks

Nii oli siis Nadežda oma tulisest austajast ilma jäänud. Kuid kõmuajakirjanikud hakkasid temaga seoses sahistama nüüd hoopis ühest uuest austajast.

August Alle, kes oli kirjandusse tulnud Noor-Eesti ja Siuru kaudu, oli selleks ajaks luuletajana endale juba küllaltki nime teinud. Peale selle oli ta tuntud epigrammide autor ja teravmeelne följetonist. Allel oli boheemlik loomus, suur eruditsioon ja keelteoskus. Ta oli originaalne, kuid väheproduktiivne.

1934. aasta lõpul kirjutas Johannes Semper sõber Barbarusele: «Siin on aga uudiseks Alle ümbersünd, ei võta tilkagi suvest saadik, teeb tööd, on jälle üliõpilane. Ühe iluduskuninganna kliima mõju. Kui see tervenemine jätkub, olen väga rõõmus.»

Sama aasta suvest on ajaleht kirjutanud, et «Alle elab (Püha) järve lähedal mäekünkal, nn Kolga kallakul, kus on peavarju leidnud veel mõned teisedki suvitajad, nende seas koos emaga ka iluduskuninganna.»

Luuletaja oli Nadeždast tervelt 21 aastat vanem. Täpsemalt pole teada, kui lähedased nende suhted olid. Ühtegi luuletust pole Alle igal juhul noorele kaunitarile pühendanud. Oma suhteid üritas paar sordiini all hoida. Sellele vaatamata teatas järgmise aasta Rahvaleht, et «kuulsal Tartu Viieballil oli August Alle koos oma daamiga, kelleks osutus omaaegne iluduskuningana prl Peedi-Hoffmann, üldise tähelepanu keskuseks».

Samas käisid kuulujutud, et Nadja ema tõkestas tütre abielu kindla töökoha ja sissetulekuta Allega. Luuletaja ise on väitnud, et neil polnud lähedasemaid suhteid. Nadja olnud talle vaid muusaks. Igal juhul suutis ta selle muusa õhutusel 1937 lõpetada ülikooli.

Tiisikus ei lasknud oma saaki käest

Nadežda tervis muutus aasta-aastalt kehvemaks. Üha tihedamalt tuli käia sanatooriumis. Lõpuks tuli maha matta ka kõik romantilised plaanid, mis eluks olid tehtud. Isegi vaatamata sellele, et teda mitte unustanud Roman Mathiesen (kes 1936 oma nime eestistas Mornaks) vangist vabanes ja uuesti neiut piirama hakkas.

Teade Nadežda Peedi-Hoffmanni surmast tuli 21. mail 1938 paljudele ootamatu üllatusena. Haigus oli noore kaunitari lõplikult murdnud.

Järelehüüdeid ilmus ajakirjanduses vähe. Truu Päevaleht teatas: «Laupäeval suri ootamatult Nõmmel Nadja Peedi-Hoffmann, kes 1932. a «Päevalehe» poolt korraldatud iludusvõistlustel valiti iluduskuningannaks. Kadunu põdes kauemat aega tiisikust. Viimasel ajal oli ta paranemisel, kuid siis tuli äkiline seesmine haigus ja see murdis noore elu.» Kaks päeva hiljem maeti ta Liiva kalmistule.

Aeg on paljuski mälestuse Nadežda Peedi-Hoffmannist kustutanud, kuid missinduse maailmas mainitakse teda ikka kui kõige kauem seda tiitlit kandnud kaunitari. Ja säilinud on ka film «Päikese lapsed». Kui esimest Eesti helifilmi on seda põgusalt näidatud filmiüritustel ja isegi televisioonis.

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid:

  • Ilmar Palli; Nadežda Peedi-Hoffmann – Viimane Eesti miss enne suurt sõda, Maaleht, 10.03.2013;
  • Olaf Esna,  Kuidas linnavolinik vangi pandi. Pärnu Postimees, 12.09.2010;
  • Jaak Lõhmus, Kuidas valmis „Päikese lapsed“, Teater.Muusika.Kino 2008/6;
  • Jaak Lõhmus, Kuidas tehti filmitähti, Sirp 26.10.2007;
  • Riina Mägi, Theodori ja Aksella kirjakohver, Vooremaa 15.10.2016 ja 22.10.2016
Tagasi üles