Lugeja kirjutab: nagu pulmaisa lubas - midagi läheb igas pulmas viltu

FOTO: Panther Media/Scanpix

Moekuulutaja pulmamängust võtab osa lugeja, kelle pulma korraldamine ja pulmapäev läksid nii ladusalt, et jätsid mulje nagu oleks tema abiellumine tähtedesse kirjutatud.

Meie kooselu oli kestnud pea neli aastat. Ühel talvisel laupäeval keerasime spontaanselt maanteelt kõrvale, et külastada mõisat, millega on olnud isiklikult seotud meie esivanemad. Sel samal hetkel kui astusime mõisasse sisse, tundsime mõlemad, et just siin, jah, just siin võiksime tähistada oma armastust koos parimate sõprade ja sugulastega. Nii äkitsi see otsustatud saigi - jah, me abiellume ja peame pulmad. Nüüd oli vaja teada, kas ehk on veel meie tutvumise aastapäeva tähistav nädalavahetus vaba. Lootust oli vähe, sest mõisa juhataja ütles kohe, et tavaliselt on mõis juba aasta ette broneeritud, aga meie kuupäevani oli vähem kui pool aastat jäänud. Sellegipoolest läks juhataja lahkelt oma meilipostkasti vaatama, ehk on see kuupäev vaba. 

Ja just siis saime me kinnitust, et see päev ja see koht on ette määratud just meile. Mõisa juhataja naasis ja teatas, et selle kuupäevaga on kummaline lugu - keegi broneeris selle juba pool aastat tagasi, aga järelpärimisele enam ei vasta. Näib, nagu oleksid me esivanemad ise selle meie jaoks kinni pannud, et siis meie saabudes koht vabaks anda. Meie täname!

Nüüd algas kiiresti planeerimine, meeletu teabeotsing ja aktiivne kokkulepete tegemine. Oi, kui palju kuulsime arvamust, et te olete oma korraldamisega juba hiljaks jäänud! Ja ometigi - kõik sujus nagu iseenesest: õige pulmaisa, parim pulmabänd, unistuste kleidi õmbleja ja kõik kõik muu. Võtsime abikaasaga seda kõike kui ennet, et meie abielu on tähtedesse kirjutatud. Samas olid kõrvus pulmaisa elukogenud sõnad: «Isegi kui kõike oled arvestanud ja korralikult planeerinud, siis midagi läheb alati igas pulmas viltu.»

Saabus pulmapäev. Kõik oli ettevalmistatud, just nii nagu olime planeerinud: väljapeetult ja südamlikult. Imeilus suvepäev, külalised hakkasid saabuma ja siis... algas vihmasadu. Meil oli registreerimine ja tervitus planeeritud mõisapargis. Bänd juba kahtles, et ehk korjavad mikrofonid väljast ära ja pulmaisa valmistus plaaniks B: registreerimine siseruumides. Aga ei! Just õigel ajal, just siis kui oli aeg alustada tseremooniaga, lakkas vihmasadu ja pulmad võisid ametlikult alata. Kõik oli imeline, mäletan siiani lindude laulu ja pärnaõite lõhna ja oma kallima armastavaid silmi. Külalised lausa ahhetasid, sest sel hetkel, kui me ütlesime «jah», langes päikesevalgus pilvede vahelt otse meie kahe peale. Seda hetke ei unusta. Väga paljudes pulmades oma bändiga esinenud solist ütles pärast: «Teie peate küll kirikusse küünla viima, sest taevas ise kiitis teid heaks ja lubas teil väljas abielutseremooniat pidada sellisel vihmaperioodil.»

«No nüüd ei saa enam midagi viltu minna,» mõtlesin kergendusega, kui kõik juba pidulauas istusid. Kõik nautisid pidu ja tundsid ennast hästi. Algas tänamise hetk, mil enne tordi lahtilõikamist jagatakse kingitusi vanematele. Minul oli oma isale lastud valmistada koputiga ukseplaat, kus on peal minu neiupõlve nimega metallplaat. See oli sümboolne kink, justkui annaksin oma isale tänulikult tagasi nime, mille tema mulle sündides andis, et võtta vastu oma mehe nimi. Veel enne kui külalised me ümber kogunesid, vaatasime pulmaisaga koos kingitusi üle ja siis see juhtuski - see midagi, mis pulmaisa sõnul pidi igas pulmas viltu minema. Metalne nimeplaat oli puidust aluse külge liimitud kuid ilmselt hakkas liim sooja ilmaga sulama ja vajus aluse peal viltu?! Korrigeerida seda ei andnud, see oli ikkagi kinni jäänud, ehkki mitte selles asendis nagu pidi. Vaatasime kohkunult üksteisele otsa. Pulmaisa kogus ennast kõige kiiremini ja hüüatas rõõmsalt: «Näed, see ongi see ainus asi, mis pidi viltu minema, sõna otseses mõttes. Nüüd võite rahus edasi pidutseda, sest rohkem enam midagi viltu ei pea minema!» Ja nii oligi. Kingitus sai üle antud ja nimeplaat hiljem ka korralikult kruvidega otse kinnitatud. Pidulised ei märganudki, et midagi viltu läks ja räägivad tänaseni, milline suurepärane päev see oli. 

Peagi saab aasta me pulmapäevast täis. Olen ikka sama õnnelik ja armunud nagu sel päeval. Ja iga päevaga olen üha tänulikum, selle eest, mis meile on antud. Elagu armastus ja elu!

Tagasi üles