/nginx/o/2017/03/07/6417475t1hb81d.jpg)
Moekuulutaja pulmamängust võtab osa lugeja, kes ei pääsenud oma pulmapäeval ühest ootamatust, kuid naljakast seigast.
Lugeja kirjutab: sõrmuste kadumine võttis pinged maha ja tõi palju muigeid näole
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
7. märts 2017, 18:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie imeline pulmapäev leidis aset 10.06.2016 Kesk-Bulgaarias. Oli soe ning päikeseline suvepäev ja tõotas tulla üks unustamatu päev nii meile kui ka külalistele.
Ettevalmistused läksid peaaegu viperusteta, ainus väike ehmatus oli see, kui florist oli saatnud juuksurile liiga suured roosid, mis soengusse kuidagi ei sobinud. Aga see väike probleem lahendati korraldustiimi poolt imekähku.
Külalised kogunesid hotelli ees ning peale imelist esimest kohtumist abikaasaga me pulmapäeval algas sõit kirikusse. Olime kõige õnnelikumad inimesed planeedil.
Kirikusse jõudnud, küsis kiriku papp sõrmuseid. Siis algas pilkude mäng. Mina vaatasin abikaasat, tema oma ema, ämm omakorda minu ema ja tema mind. Nagu komöödiates - mida polnud, seda polnud. Kui emasid valdas kerge paanika, siis mind ajas see hoopis naerma. Muidugi teadsime me, et sõrmused olid lihtsalt hotelli unustatud ja juba sõitiski auto nendele järele.
Siiani olen õnnelik, et just see viperus aset leidis, ega midagi hullemat. See hetk võttis pingeid maha ning tõi palju muigeid näole. Ülejäänud päev ja õhtu oli perfektne. Siiani on liblikad kõhus, kui selle päeva peale mõtlen.
Mul oleks üks soovitus tulevastele pruutidele - ärge organiseerimisega hulluks minge! Paluge abi lähedastelt või professionaalidelt ning nautige seda protsessi. Pulmapäeval te ei märkagi neid väikeseid detaile, mis enne pulmi nii olulised tundusid. Ning kindlasti muretsege õhtuks super mugavad tantsukingad, sest uskuge mind, te jalakesed on õhtuks juba väga väsinud aga tantsida tahate ju ikka!