Lugeja kirjutab: peokoha joobes omanik rikkus meie pulmapeo

FOTO: Vida Press

Moekuulutaja pulmamängust võtab osa lugeja, kelle pulmapidu läks eriti õnnetult hukka, sest tellitud peokoha ja majutusasutuse omanik oli juua täis ning ei pidanud oma leppest kinni.

Päevas algas imeliselt. Olin sättimas end just salongi, kui helistas peokoha omanik ja küsis, kuidas tunne on ja muid pisiasju. Mina küsisin vaid, kas majad on külaliste majutuseks korras ja peolaud lookas. Vastuseks sain: «Kõik on valmis, Te ei pea millegi pärast muretsema!»

Läksin salongi, hinges ärevus ja imeline tunne. Fotograaf jäädvustas minust pilte, tehti imekaunis soeng ja make-up. Läksime ilupilte tegema ja hiljem juba tseremooniale. Tseremoonia läbi, asusime peokoha poole teele. Kõik sujus kui valatult, kuni kruusateeni, mis viib majani. Omanik lubas ise korraldada pulmaväravad, kuid neid polnud. See sai juba mõned nädalad varem kokku lepitud, kuigi mainisin ka, et mu perekond võib selle korraldada ära. Olgu! Pettumus hinges läksime sisse. Kõik oli imekaunis, nii nagu pidi. 

Läksime majakesi üle vaatama, et mõned saaksid juba oma ennast sisse sättida. Meile oli suur šokk, kui avasime ühe majakese ukse ning ninna lõi jube higi ja mustuse hais. Silma jäid kohe toidunõud ja jäätmed. Mustad riided ja alkoholipudelid. Seda kõike on isegi raske kirjeldada. 

Astusime majja ja küsisime abikaasaga üksteiselt, et mis toimub. Lepingus oli meil selgelt kirjas kolm majakest, peaks ju siis meie jaoks valmis olema. Järsku ilmus meie selja taha omanik, kes hakkas meie peale karjuma. Mis te siin teete, teil pole mingit õigust siia tulla, siin elavad teised. Meie ei saanud aru, mis toimub. Meil ju kõik kinni makstud ja broneeritud, kuidas siis nii? Tekkis suur tüli ja sõnelemine. 

See tüli käis meiega kaasas terve pulmapeo aja ja seal oleku aja. 

Järsku nägime peomaja aknast, et 6-7 mustades riietes inimest kõnnivad mööda ja sinna majakesse – ehitajad. Neile oli see välja renditud, kuigi meil oli see eelnevalt broneeritud ja kinni makstud. 

Peo tipphetk oli see, kui ükskord astus peomajja sisse umbjoobes omanik. Kaasas veel mingi tüüp. Pulmaisa ja omaniku abikaasa palusid tal peolt lahkuda. Läksid nad siis välja, ukse taha istuma. Läksime siis mehega aru pärima, et mis toimub. Rikuvad meie kõige ilusama päeva ju ära! Sel hetkel saime sõimu kaela, et kas talle ei võigi vend külla tulla ja see pole meie asi. Külalistele, kes pidid ehitajatele antud väikesesse majakesse ööbima minema, lubas ta anda oma eramaja teise korruse, magagu seal. 

Sel hetkel ma murdusin ja lihtsalt hakkasin metsikult nutma. Külalised hakkasid ka laiali minema, kuigi kõik pidid jääma – majutus ju «oli» kõigile olemas.

Ema püüdis mind rahustada, et see siiski MEIE päev ja ärgu lasku ennast nii mõjutada, aga kuidas?!

Lisaks istutasime ka sinna OMA puu. Aasta hiljem käisime seda vaatamas ja sellest oli vaid üks roots alles. Omanik vabandas ja ütles, et sellest sõideti niitmise ajal üle. Teised puud olid kõrval imeilusad.

Kuna see oli meile jaoks kõige hullem päev, ei ole meil ka häid mälestusi, mida meenutada. Oleme üritanud seda päeva enda mälust kustutada.

Sel aastal möödub meie pulmast viis aastat ning oleme mõelnud abieluvande uuendamisele, et luua uued mälestused. Kahjuks aga pole raha. Pulmade jaoks võtsime isegi laenu, kuna meil on ülisuur perekond.

Tagasi üles