Psühholoog annab nõu: vaimukaks vestluskaaslaseks olemise saladused

FOTO: Vida Press

Kes meist ei tahaks olla peetud põnevaks kaaslaseks ja vaimukaks vestluspartneriks. Kuidas kontrollida enda kehakeelt, kuidas rääkida ja kuulata, kuidas olla sarmikas – on võimatu kokku lugeda soovitusi, mida selle kohta antud on. Kui lisada veel juurde, et on hea toon hinnata inimeste sisemist ilu ja huvitavat isiksust (mitte niivõrd muskli vägevust, koibade pikkust või rahakoti sisu), siis pole ime, et inimesed püüavad ja pingutavad... ja tihti põruvad.

Paraku on kõigi nende huvitav-olemise püüdlustega seoses paljud meist kogenud ka seda, kuidas kaaslane – olgu siis tegu abikaasa, kolleegi või hea tuttavaga – keset meie vaimustunud juttu näib täiesti huvi kaotavat, vaatab ja noogutab lihtsalt tuimalt kaasa. Halvemal juhul ta ka katkestab meid ja viib jutu mingile oma teemale. Oleme solvunud, sest teinekord leiavad taolised asjad aset ju siis, kui vestluspartner on enne meile vähem või rohkem otsesel moel märku andnud, et meie jutt võiks teda huvitada. Solvumine on seda suurem, mida lähedasemaks teist inimest peame, see tähendab, mida rohkem on meil õigust oodata, et meie räägitu talle korda läheb.

Kuidas siis olla tore vestleja? Paraku igapäevaelu suhtlusreeglid ei aita nende oskuste omandamisele üldse kaasa. Pole ju viisakas teisele negatiivset tagasidet anda, et kuule, sa räägid igavalt/arusaamatult/palju/imelikult. Seegi pole tavaks, et me isegi headele sõpradele selles osas soovitusi anname – kuidas meile rohkem meeldiks, mida võiks teisiti teha. Pigem kannatatakse teise jutt kuidagi ära ja mõeldakse, et «aga muidu on ta ju täitsa tore inimene». Kui vestluspartnerile paistab, et meie huvi on raugenud ja ta meilt selle kohta küsib – ega me ka siis ju kipu tõtt ütlema, sest ei taha ju teist pahandada. Ka suhtlustreeningul enda videost nägemine ei pruugi olla alati abiks, sest treening ja reaalne elu on siiski alati erinevad.

Mida põnevam, seda parem?

On levinud arvamus, et tuleb paista maksimaalselt huvitav, st jagada midagi sellist, mida vestluspartner ei tea või pole kogenud. Näib aga nii, et need, kes panustavad kaaslasele imponeerimisele uue ja ülipõneva infoga, eksivad. Selle aasta alguses ajakirjas Psychological Science avaldatud Harvardi ja Virginia ülikooli teadlaste  korraldatud eksperimentide tulemused näitavad, et kuigi nii rääkijad kui kuulajad arvavad, et uued jutud on rohkem hinnatud, siis tegelikus suhtlusolukorras meeldivad kuulajatele ikkagi rohkem tuttavamad lood. Huvital kombel ei mõjutanud neis uuringutes hinnangut ka see, kui värvikalt ja detailirohkelt  lugusid räägiti – tulemus jäi samaks.

Sellisel eelistusel – täiesti uudne lugu ei ole kuulaja jaoks nii tore – on mitu põhjust. Esiteks, kuigi enamik inimesi peab ennast heaks jutustajaks, on leitud, et tegelikult ei ole asi tihti üldse nii. Näiteks räägime me hüplikult või jagame vestluskaaslase jaoks absoluutselt uudset infot selle inimese positsioonilt, kes asja juba teab. Teisalt aga ei ole võõravõitu lugude puhul kuulajail kasutada varasemaid teadmisi selleks, et jutu sisse jäävaid lünki täita. Ja paratamatult me detaile välja jätame. Meenutage korraks, kui te ise näiteks mingit kogemust jagasite. Ütleme näiteks, et «See uus koht väljaku ääres oli super!» Kuulaja saaks aru meist vaid siis, kui ta juba teab, mis väljakust on jutt ja et koht tähendab nt kohvikut ja lisaks veel võiks kuulaja tunda meid piisavalt, et arvata, mida tähendab meie «super».

Seega, mida rohkem on rääkijatel üksteise ja räägitava loo kohta infot, seda minimalistlikuma tekstiga saab hakkama. Näiteks kaks jalgpallifanaatikut võivad ühest matšist rääkides piirduda fraasiga «oli see vast mäng!» – sest mõlemad teavad, mis teeb jalgpallivõistluse nauditavaks. Jalgpallivõõra jaoks seevastu võib ka kõige põnevam matš olla lihtsalt karja inimeste tüütu sebimine ühe palli pärast ja põnevuse lahtiseletamine võib võtta päris kaua aega.

Reaalses elus võiks seega läbi mõelda, mida soovin mingeid lugusid rääkides ja suheldes üldse saavutada. Kas tahan jagada tõesti uudset ja olulist infot, tegelikult õpetada? Kas teine pool on sellega nõus, sobib see talle?  Ootan ma tegelikult alati võimalust ise rääkida, enda muljeid jagada – kuulata mulle ei meeldi? Või mis sobiks mulle endale kuulajana? Peame meeles, et näiteks heade tuttavate vahelise tavavestluse mõte on enamasti tugevdada sotsiaalseid sidemeid, sõbratunnet jne. Kui meist jääb teisele poolele pidevalt mulje kui targutajast või me oleme teist uue infoga üle valades lihtsalt mõistetamatud, siis see eesmärk jääb täitmata. Võib-olla on kasulikum edastada selliseid mõtteid ja kogemusi, millelaadseid teiselgi on olnud – nii et meiega suhtlemine lisab sinna uudse, teistsuguse vaatenurga? Tuttava infoga lood käivitavad ju kuulaja mälestused nende enda elust ja seega ka emotsioonid, ühtlasi tugevneb nii emotsionaalne side rääkijaga.

Aga alustuseks – kes julgeb minna kõige lähedasemategi inimeste juurde enda suhtlemistavade kohta tagasisidet küsima ja on valmis päris tõde ka kuulma? 

Tagasi üles