Eesti naine Dallases: kui armastus lööb pähe... teisel pool maailma!

FOTO: Erakogu

Armastus on ilus asi. Kellele siis ei meeldiks need liblikad kõhus, pilve peal kõndimine… Kui kõik sujub plaanipäraselt, on võimalik muinasjutulik happily ever after. Aga mis saab siis, kui see armastus on teisel pool maailma? Meie leidsime teineteist sõna otseses mõttes kogemata, 8000 kilomeetrit oli meie vahel. Nüüd, pea kümme aastat hiljem, olen endamisi mõelnud, mis on suurimad erinevused teises riigis elades ja meie kahe vahel… Oma elust Dallases kirjutab portaalis Minu Pere Eesti naine Roosa.

Esiteks kultuuriline erinevus. Hoolimata sellest, et me teineteist armastame ja oleme pea kümme aastat koos olnud, oleme me ikka erinevad. Ma ei pea silmas traditsioone ja pühi. Pigem pisiasju, näiteks õigeks kellaajaks kohale jõudmine. Mina olen valmis minema parem kümme minutit varem, tema aga mitte. Sellised pisikesed asjad, mis on igas abielus olemas. Kõigega muidugi harjub, kuid siiski tuli just see esimesena meelde…

Isetegija kultuur. Eestlane on kange (eriti veel Eesti naine): pole miskit, mille ees risti ette lüüakse, kõik saab tehtud. Olenevalt, kuhu kultuuri satud, võib olla aga nii, et kas naistel ei ole ilus teatud asju teha või on ühiskond loonud illusiooni, et seda tööd peaks tegema ainult proff (tavaliselt mees). Ma olen kõik oma tapeedid seina saanud, kapid ehitanud ja muu teinud ilma välise abita. Paljudele tundub see imelik, ning mu oma abikaasa on isegi muianud, kui ma räägin talle detailselt, kuidas seina ehitada. Mis siis ikka, kui on tahtmist, küll saab.

Emotsioonid ja siirus. Eestlane on teadagi suhteliselt kinnine inimene, mina ehk olen erand reeglile, kuid siiski: teisel pool maailma elades leian ennast olukorras, kus on parem eestlase kombel vait olla. Siirus on üks huvitav teema. Me oleme siirad  ja otsekohesed, kuid kahjuks on tihti olukordi, kus siirus kvalifitseeritakse ebaviisakuseks või ülbuseks. Poliitiline korrektsus on tähtsam kui see, mis tegelikult loeb. Seega, ma olen parem ebaviisakas kui võlts. Õnneks minu abikaasa hindab minu siirust ja nn eestlaslikku otsekohesust.

Igaüks enda eest. Kui Eestis on lause, et ühe eestlase lemmiktoit on teine eestlane, siis USAs elades võtab see hoopis teised mõõtmed. Võib-olla olen ma puutunud kokku valede inimestega, aga üldiselt on siin igaüks oma parima huvi eest väljas. Saan aru sellest, kuid siiski vahel tundub, et keegi muust ei hooligi kui iseenda heaolust.

Kindlasti on siin ka väga häid ja toredaid inimesi ja olen paljudega neist kohtunud, kuid kui miski läheb teisti, kui inimene on lootnud, tehakse seda, mis neile parim, mitte seda, mis oleks aus või õiglane. Ehk olen liiga naiivne… ei tea!

Loe edasi portaalist Minu Pere.

Tagasi üles