Ilona Toots: Eesti naiste «tubliduse sündroom»

Ilona ja Aleksei

FOTO: Erakogu

Väikese lapsega päevast päeva koos olemine on päris rutiinne, piirav ja väsitav, kuid sellest tavaliselt ei räägita. Kõik teevad tuttavate-sugulaste ees näo, nagu see poleks miskit erilist ning beebi kõrvalt jõuab ka juuksed lokki keerata, piruka valmis küpsetada, väikest äri ajada ning elukaaslane loomulikult kogu aeg rahuldatuna hoida. Nimetan seda nähtust eesti naiste sündroomiks, mille puhul naine  p e a b  kõigega hädaldamata hakkama saama ning samal ajal õitsema ja lõhnama. Nii kirjutab portaalis Minu Pere Ilona Toots.

Ka minu tutvusringkonnas on naisi, kellel reaalselt ongi alati seljas triigitud rõivad, ülikooliõpingud lõpusirgel või edukas töökoht olemas, parajasti kook ahjus ning terve ja rõõmus laps süles… ent mille arvelt see tuleb? Uneaja? Naise enda arvelt? Õigem oleks vast küsida: mille nimel see kõik?

Oma neljakümneaastase mätta otsast ei viitsi mina küll enam kellelegi nii meeldida (peale Aleksei muidugi), et seaksin tagaplaanile oma elu ja lapsed. Nimetage seda lodevuseks, ent ma pean oluliseks teisi asju kui väline hiilgus ja raha. Naised on, jah, erinevad, ja mõni ei suuda kodule või lapsele pühenduda pikaajaliselt – nad lähevad hulluks. Kuid kui hinge kiigata, kas see on aus vastus või pigem hirm pöörlevast maailmast maha jääda ning aeglaselt tolmuga kattuda?

Kordan, et ka mulle teeb rõõmu kohata hoolitsetud ja tublisid naisi, kes suudavad oma aega ja tegemisi nii hästi korraldada, et jõuavad kõike. Kuid mulle poeb alati põue kahtlus, et see on millegi varjamiseks või kompenseerimiseks.

Eesti naised ja mehed rügavad kogu aeg tööd teha. Mis on iseenesest ju tore ning palju mõnusam ja vägevam kui mõnel teisel maal valitsev mañana. Ent kogu aeg ringi tormata, nagu oleks põlev säraküünal kannikate vahele pressitud… jõuaks vaid veel mõnelt peolt sellega läbi hüpata, enne kui ära kustub – see ei vii kuhugi peale enesekustumiseni.

Meie töökultuur on maailmas au sees, naised kauneimad ja kõrgeimini haritud, ollakse eesistujad ja -astujad seal, kus muu maailm alles suu lahti värava ees seisab. Kõike tehakse parema tuleviku nimel ja unustatakse see kallis armas käegakatsutav täna: «Kui ma ära suren, küll ma alles hakkan elama! Kõik näevad!»

Loe edasi portaalist Minu Pere.

Tagasi üles