Eestlanna Elvire Vendeli peadpööritav tõus Brasiilia filmistaariks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Elvire Vendel ehk filmistaar Iria Miraino

FOTO: Erakogu

Aegade jooksul on eesti mehed ja naised lootnud võõrsilt leida õnne ja rikkust, mis oma paepealsel kodumaal kergelt kätte pole tahtnud tulla. Nii leidis Eestist 20ndatel aastatel tee kaugetele võõrastele maadele tuhandeid parema elu otsijaid. Üheks eksootilisemaks maaks, kuhu välja rännati, oli Brasiilia.

«Kuldne Kaananimaa»

Elu- ja töötingimused noores Eesti Vabariigis olid üsna rasked, seega pole põhjust imestada, et kui inimeste seas hakkasid liikuma jutud «kuldsest Kaananimaast», kus kasvavad palmid, on igavene suvi ja maa annab aastas mitu korda saaki, siis riskijaid oli hulgaliselt. Suurim ja olulisim eestlaste väljaränne Lõuna-Ameerikasse leidis aset aastatel 1924–1926. Liikumise tipuks jäi 1925. aasta, mil üle ookeani sõitis 1627 eestlast ehk ligi 87 protsenti sellel aastal Eestist väljarännanutest. 1925. aastal arvati Brasiilias asuvat ca 5000 eestlast. Brasiilia valitsus toetas uute immigrantide tulekut üsna kallite laevapiletite kompenseerimisega.

Enamik väljarändajaid sattus sellel talumatult palava kliima, tundmatute haiguste, võõra keele ning kommete ja orjatöö maal väljapääsmatusse olukorda. Kohviistandustest üritati pääseda suurlinnadesse, et leida seal elatist muu töö peal. 30ndail aastail, kui Eesti hakkas soodustama tagasirännet kodumaale, võtsid nii mõnedki sellest kinni ja tulid kodumaale tagasi.

Keeruliste olude kiuste jõudsid üksikud eestlased Brasiilias haljale oksale, saavutades tulemusi, milleni väikesel kodumaal poleks iialgi jõutud. Üks selliseid oli noor Saaremaa juurtega neiu Elvire Vendel.

Mõisa kutsari ja toatüdruku pere

22. mail 1895. aastal laulatati Kaarma kirikus Suuremõisa kutsar Juhan Wendel ja nooruke 16aastane toatüdruk Julie Christine Tamm. Kodu asus neil Mändjala külas. Esimene 1897. aastal sündinud tütreke Martha suri kahjuks viiekuuselt. Kui noorik teise lapse ootele jäi, otsustas parun Nolcken mõneks ajaks Riiga siirduda ja võttis kaasa ka oma kutsari koos selle naisega. Nii sündiski pere teine laps Marie Rosalie Riia linnas.

Siis aga lahkus Juhan paruni teenistusest ja siirdus elama oma venna Aleksandri juurde Amblasse, Järvamaale. Seal sündisid pojad  Eduard (1903) ja Oskar (1910) ning tütred Elvire Amalie (21.12.1905) ja Hedvig Hilda (1913). Julie sünnitas üldse kokku kümme last, neist pooled surid noorelt erinevatesse haigustesse. 1924. aastal asus pere elama Tallinna Tatari tänavale, kus isa Juhan hakkas elatist teenima kojamehena.

Nooreks neiuks sirgunud Elvire, leidmata õiget pidet ja tegevust kodumaal, nakatus väljarändamise ideest ja otsustas 1925. aastal sõita koos sõbranna Paulinega Brasiiliasse õnne otsima.

Jaht elatise leidmiseks suurlinnas Sao Paulos

Laev randus Santose sadamalinnas, kus elutsesid peamiselt ärimehed. Linn oli tüdrukute meelest ilus – täis suuri rohelisi parke. Kuid kliima oli väljakannatamatult niiske ja palav. Enamus sisserännanuid liikus edasi Brasiilia sisemaa poole. Nemad sõbrannaga aga otsustasid õnne proovida suurlinnas – Sao Paulos. Algas vaevarikas jaht igapäevase äraelamise ja leiva järele. Sobivat tööd leida polnud sugugi kerge. Olud olid täiesti võõrad ja portugali keelt ei osanud neist kumbki. Viimaks õnnestus tüdrukutel leida ühe juuksuri juures maniküürija kohad.

Ühel päeval märkas Pauline kuulutust, kus kohalik National-Film otsis uusi näitlejaid filmi kõrvalosadesse. Ta otsustas katsetada õnne kaamera ees ja rääkis sellest ka Elvile, kutsudes teda kaasa. Iseloomult tagasihoidlik ja kinnine Elvire puikles algul pikalt vastu. Kuid lõpuks läks siis sõbrannaga kaasa kohalikku filmiateljeesse, et vaadata, kuidas sõbrannal läheb.

Kuid keda ei vajatud, oli tema sõbranna – hoopis Elvire Vendelil oli õnne. Nüüd algas eestlannal kibe töö filmiateljees, mille tulemuseks oli, et üsna varsti usaldati talle peaosa ühes hetkel käsilolevas draamas.

Brasiilia filmidiiva Iria Miraino

Lühikese ajaga tegi Elvire eduka lennu Brasiilia filmitööstuse tippu. Ta võttis endale lavanimeks Iria Miraino ja isegi kohalikel Brasiilia eestlastel polnud aimugi, et tegu on nende oma kaasmaalasega. Naine ei kippunud oma kinnise iseloomu tõttu eriti intervjuusid andma. Kuid iga uue filmiga suurendas ta oma kuulsust ja populaarsust.

Iria Miraino filmirollis

FOTO: Erakogu

Iria Miraino filimirollis                                     Foto:erakogu

Pikka aega ei olnud Elvire Tallinnas elavatel vanematel vähimatki aimu oma tütre saatusest. 1926. aastal siirdus Brasiiliasse õnne otsima ka Vendelite vanim poeg Eduard. Ta sai Sao Paulos tööd elektriasjanduses ja jäi linna pidama. Kord tänaval jalutades köitsid ta tähelepanu ühe kino juures olevad reklaamplakatid ja vaatekastidesse paigutatud fotod. Neid pikemalt silmitsenud, plahvatas tal järsku, et see Iria Miraino on ometigi tema õe Elvi nägu. Ta astus kinomajja sisse ja küsis kontrolörilt kuulsa filmitähe pärisnime. Tema õnn oli suur, kui ta sai teada, et näitlejanna pärisnimi ongi Elvire Vendel. Kinotöötaja oli nii lahke, et andis talle ka kuulsa õe aadressi ning niimoodi saigi õde vennaga seal kaugel maal kokku.

Vend Eduard

FOTO: Erakogu

Eduard kirjutas vanematele kirja, mille kaudu nood alles nüüd esmakordselt teada said oma tütre edust kaugel Brasiilias. Eduard ei jäänud lõunamaale kauaks, kuna vigastas elektritöödel oma jalga ja arstid soovitasid tal Euroopasse tagasi pöörduda.

Elvire aga jätkas pea kaheksa aasta jooksul oma edukat filmikarjääri. Selle aja jooksul mängis ta umbes kahekümnes filmis peaosa. Parimateks peeti osatäitmisi filmides «Morfina» ja «Parhumano». Kohalikud lehed ilmutasid pidevalt tema fotosid ja avaldasid ülistusi tema kunstile. Eestlanna olevat tunduvalt tõstnud Brasiilia filmikunsti taset. Ta tõlgendas edukalt traagilisi osi ja need meeldisid ka Elvirele endale kõige rohkem. Tolleaegne Brasiilia filmitööstus oli võrreldes Hollywoodiga veel täiesti lapsekingades ning näitekunst võrdlemisi vaeslapse osas.

Iria Miraino nimi ei olnud kuulus ainult Brasiilias, vaid ka teistes Lõuna-Ameerika riikides ja koguni Mehhikos. Eestisse muidugi ühtki Brasiilia filmi tol ajal ei jõudnud, sest puudusid vastavad ärisidemed. 1933. aastal otsustas naine asja ise käsile võtta. Ta ostis kaks oma parimat filmi ja kavatses need saata Eestisse. Sao Paulos kohtas ta kahte leedu juuti, kes olid teel kodumaale. Ta palus neil filmid kaasa võtta ja toimetada need edasi Eestisse. Paraku ei jõudnud need iialgi kohale.

Näitlejannast krahvinnaks

1933. aastal jõudis Elvire karjäärilugu lõpuks ka Eesti ajakirjandusse. 6. juunil avaldas nädalaleht Esmaspäev temast artikli, kus teatas, et kuulsat Brasiilia filmitähte on oodata laulupeo ajaks kodumaale. Paraku naine siis veel Eestisse ei jõudnud ja selle põhjused selgusid alles siis, kui vanemad said kalligraafilises käekirjas saksakeelse kirja, milles krahv Matheus Thesingh palus ametlikult nende tütre kätt.

See teine suur vedamine Elvire elus sai võimalikuks läbi tema suurima kire –  armastase ratsaspordi vastu. Naine armastas käia võidusõitudel ja olles filminäitlejana nüüd päris hästi tasustatud, avanes tal võimalus kasutada kohaliku ratsaspordiklubi teenuseid. Seal tutvuski ta Hollandist pärit krahviga, kellega peagi said harjumuspäraseks igahommikused ühised ratsasõidud.

Tutvusest arenes lühikese ajaga armastus ja 1933. aasta novembris toimus laulatus. Iria Miraino kadus igaveseks ja selle asemel oli nüüd contessa Elvire Geraerds Thesingh. Pulmapidu toimus hotell Glorias Rio de Janeiros. Krahv Matheus Thesingh oli lahkunud Hollandist pea 20 aastat tagasi ja nüüd 38aastasena oli ta Rios edukas ärimees. Ajalehe andmeil sai contessa pulmakingiks oma mehelt uhke villa Ameerika Ühendriikides, 20-minutilise teekonna kaugusel New Yorgist, ühe maalilise järve kaldal.

Viimane visiit kodumaale 1934. aastal

Krahvinna Thesinghi kodumaale saabumine toimus täiesti vaikselt ja käratult. Isegi vanemad ja sugulased ei teadnud tema tulekust ette.  29. jaanuari 1934. aasta Esmaspäev kirjutas, et noor krahvinna lahkus 6. detsembril 1933 Brasiiliast ja võttis ihuüksi ette teekonna oma kodumaale, sest tal oli väga suur igatsus näha oma vanemaid. Abikaasa pidi äriasjade tõttu jääma Brasiiliasse.

Tema vanemate üllatus oli suur, nähes ühel päeval oma tütart, kellega polnud kohtutud üheksa pikka aastat. Elvi kirjad kodustele olid olnud väga napisõnalised ja kuna ta tahtis teha üllatust, polnud keegi aimanud tema saabumist. Proua Thesingh jäi Eestisse 9. veebruarini, jutustades ajakirjanikele, et siis ootab teda ees ümbermaailmareis.

Mälestusena kodumaast võttis Elvire kaasa tohutu hulga grammofoniplaate, eesti uuemat ilukirjandust ja maastikupilte. Nende järele pidi Brasiilia eestlaste hulgas olema pöörane nõudmine. Pilte Eestist olevat temalt palunud ka ühe suurema Brasiilia lehe toimetaja, kes sellest eksootilisest maast soovis kirjutada.

Vendelite pere 1934. aastal

FOTO: Erakogu

Kodumaa valmistas krahvinnale pisikese pettumuse – ta lootnud siin näha jälle lund. Kuid see, mis sel aastal puudus, oli lumi.

«Lund näen ainult siis, kui külmkappi sulatan.»

Edaspidised kontaktid kodumaaga ja perekonnaga toimusid ainult lühikeste kirjade kaudu. Elvi kirjutas kas emale või õde Hedvigile. Kuna ema oli sama kehv kirjade kirjutaja kui tema tütargi, siis kirjadele vastas ema eest tavaliselt poeg Osvald. Ka Osvaldis avaldusid Vendelite pere kunstilised anded. Temast sai Estonia teatris näitleja ja koorilaulja. 1940. aastal abiellus ta Leida Vedleriga.

Teise maailmasõja ajal side kodustega katkes pikaks ajaks. Kui siis lõpuks üks napp kiri jälle kohale jõudis, said ema ja õed-vennad teada, et Elvi polnudki enam krahvinna. Ta elas endiselt Sao Paulos ja oli lahutatud. Nüüdsest elas ta vabaabielu kellegi portugaallase Paologa.

Vendelite vanima tütre Marie tütar proua Helju Vitsut, kes lahkelt jagas oma suguvõsa mälestusi, ütleb mäletavat tädi kirju, mis tavaliselt olid lühikesed, kõnelesid elu igapäevastest asjadest ja olid võimalikult mittemidagiütlevad. Küllap osati tol ajal kirjadega ettevaatlikud olla, sest muidu poleks need ehk kodusteni üldse jõudnud. Eredalt on tal meeles ainult üks tädi lause: «Lund näen ainult siis, kui külmkappi sulatan.»

Viimane ülesvõte, mis perele saadetud

FOTO: Erakogu

60-ndatel suri Elvire elukaaslane Paolo ja tädi surmast 1966. aasta veebruaris saadi teada palju hiljem. Üldse olid tema surmaga kurvad lood olnud. Kuna Elvire oli elanud üksi, siis oli tema surnukeha avastatud alles kaks nädalat hiljem. Ta olevat maetud Sao Paulo surnuaiale. Aasta hiljem olevat onu pöördunud Injurkolleegiumi poole, et teada saada, mis on õe pärandusest saanud. Selgus, et talle kuulunud üsna suur kunstikogu oli läinud Sao Paulo ülikoolile. Lapsi Elvirel kummagi mehega ei olnud.

Tänud pr Helju Vitsutile, kes lahkelt jagas autoriga mälestusi oma tädist ja perekonnast, samuti Piret Vallerile fotode eest ja Karin Kasele kontaktide vahendamise eest.

Tagasi üles