Marin teab: iseseisva naise mehel peavad olema suured munad ja raudne ego

FOTO: PantherMedia / Scanpix

«Ma nii igatsen Eesti meeste viisakust,» õhkas 15 aastat Rootsis elanud sõbranna. Kuna ma ise eestlasi just liigses viisakuses ei süüdista, olin rõõmus tema edasiste selgituste üle. «Avavad uksi, lasevad naise enne sisse, aitavad mantli selga. Siin pole midagi sellist lootagi, kõik on kasvatatud võrdõiguslikeks...»

Sellest stseenist on mitu-mitu aastat möödas, aga on mul siiani selgelt meeles. Olin siis õnnelikus kooselus viisakuse etaloniga ja üldisesse plaani ei süvenenud, aga mõnda aega tagasi vallaliste turul vangerdades analüüsisin seda teemat juba hoolikamalt.

Üldiselt, et mitte kohe ühiskondlikku viha endale kaela tõmmata – ma olen laias laastus võrdõiguslikkuse poolt. Mu munasarjad ei takista mu eksistentsi kohe kuidagi. Aga veidi olen liiga pähe võtnud, et kui iseseisev ja hakkamasaav, siis hambad ristis, nui neljaks ja lõpuni! Kõiges! Nagu abipalumine oleks häbiasi ja jätaks mu laubale helendava templi «saamatu».

Kipub kaduma see õhkõrn piir asjade vahel, mida teen iseseisvuse säilitamiseks ja mida jonnist, et pean sellest terasleedi kuvandist kinni pidama. Paneb mõtlema, et kellele ma seda tublidust niiväga demonstreerin peale iseenda ja kas see lähedastele pigem mitte lausa haiget ei tee? Püüdes olla ideaalne, mitmel tandril rabada ja kõigis tegemistes rokkida, kustun äkki enne päeva kodust osa, ja pere ei saagi minu ponnistusi hästi hinnata, sest nemad näevad ainult väsinud naise riismeid, kes enam ei jaksa ja variseb vaikides diivanile jõudu koguma.

Eile helistas üleväsimusest nuttev ema, et nüüd enam ei jaksa, nii palju kohustusi ja tähtaegu on kogunenud, lohutamist lõpetades käskisin tal pidurit tõmmata. Mis värk see Eesti naistel on selle lõputu rabelemise ja elukestva suureneva eneseteostusega? Ja nagu ema, nii ka tütar. Tööl, kodus ja puhkehetkel, sõge süsteem. Aga majalaen! Linnakorter ka vaja üleval pidada! Autoliising! Õppemaks, peab ju ennast täiendama, et karjäär toppama ei jääks.

Selle asemel, et boileritoru lõhkedes helistada kallimale, kes oleks mind aidata osanud, saanud ja mitte raha küsinud, võtsin ette keerukama raja, sest iseseisvuse vajadus peksis kuklasse. Lihtsa telefonikõne «kallis, tule tee korda» asemel rullus meeleolukas näitemäng ööpäevaringse toruabi üsna umbkeelse dispetšeriga. «Mul on siin kuus roomavat hoiulast ja põrandad juba täitsa vee all,» valetasin mõningase häbitundega. Saades teise poole kohmetust vaikimisest jõudu juurde, etendasin oma katastroofilist olukorda julgemalt. «See täiega voolab edasi!» lisasin salatikaussi tilkuva boileri alla lükates ja lootes, et torumees mu probleemi kirjeldust nii detailselt läbi ei viitsi töötada. Võõrast mehest ja kui saamatuks tema mind peab, oli suva. Aga tema lahkudes oli veeleke kõrvaldatud ning armsamale sain mokaotsast uhkusega teatada, et lasin midagi kodus korda teha.

Iseseisva naise tiitlit kandes lisandub sinna ka vaikiv eeldus, et saan absoluutselt kõigega hakkama ja tunnen ennast igas olukorras mugavalt. See rõhub ja häirib mind, teate. Midagi sinnapoole, et kui seltskonnas tuleb jutuks minu kudumisoskus, omistatakse automaatselt külge ülilaia profiiliga käsitöömeistri tiitel. Mismõttes ma ei oska korve punuda, voodriga meestemantleid õmmelda või bonsaid tagasi lõigata? Aga ilma rahata kellegi metsatöölisest abikaasale number 47 meestesokke ikka viitsin kududa, hea kummikutes kanda ja saan teleka ees midagi teha, ei lööks aega niisama surnuks.

Püüan oma iseseisvusega võtta vastutust kogu pere ja majapidamise toimimise eest. Mehel peavad olema üsna suured munad ja raudne ego, et selle teadmise taustal ennast mitte halvasti tunda. Ühtpidi ajan taga iseseisvust, aga kas hea suhte aluseks mitte võrdsus pole...? Käärid on siin kuskil, pean veidi järele mõtlema, tagasi tõmbuma ja teisele poolele ka võimalust andma. Eile näiteks oli mu kaasa üliõnnelik, kui lasin tal kassi kraapimispuud kokku panna, ei pidanud kohmetult mu tolmuimemist pealt vaatama ja teesklema, et ennast kasulikuna tunneb nende viie koristusminuti jooksul. Täna hommikul, kui vannitoast välja astusin, demonstreeriti mulle ausa rõõmuga parandatud külmkapi ukselinki ja nõudepesumasinale oli parandaja kutsutud, mees säras rõõmust, et saab ka lõpuks kodus midagi teha. Olingi juba üle pingutanud oma hoolitsuspaketiga, ise jaurates igas kanalis, kui normaalne on mõlemapoolne panus kõiges.

Kui korra on elus põhjust üksi rabeledes hakkama saada, siis jääbki see külge?