MOEAJALOOTUND. Käekottide tõus paunakestest luksusesemeteni

Grace Kelly 1956. aastal

FOTO: Bill Ingraham / AP / Scanpix

Naise ja tema käekoti vahel on vastupandamatu side – käekott on kui ihuliige. Algselt sobitati käekotti rõivastusega, hiljem jalanõudega, tänapäeval on käekott saavutanud individuaalse staatuse ja mõjub hoopis kontrastina. Areng on olnud mõjutatud tehnoloogilistest muudatustest. Eesmärk aga muutunud ei ole – kaitsta naise isiklikku territooriumi ja hoida tema saladusi. Lisaks on käekotid positsiooni sümbolid.

Majaemanda vööl kõlisesid chatelaine’id

Kaasaskantavad kotid tekkisid koos tsivilisatsiooniga ning olid praktilisteks tarbeesemeteks mitte ainult naisterahvastele, vaid ka meesterahvastele – raha, isiklike esemete ja toidu kandmiseks.

Chatelain

FOTO: Colin Crisford Horologicam / Topfoto / Scanpix

Keskajal saatis naisterahvast chatelaine’ide meloodia. See oli vöö koos kettide ja dekoratiivsete kinnitusvahenditega, mille küljes rippusid praktilised esemed nagu võtmed, puudritoosid, käärid, parfüümipudelid ja peeglid. Kuna need olid sageli väärismetallist, siis selle järgi määrati kandja positsiooni ja ühtlasi oli see ka ehteks. Sageli sai pruut sellise kauni kotikese enne pulmi peigmehelt kingituseks. Majapidajannad kasutasid chatelain’e veel 19. sajandini. Elizabethi-aegsel Inglismaal olid need paunakesed rikkalikumalt kaunistatud kui kusagil mujal. 16. sajandi lõpul leiutati taskud.

Seelikuvoltide vahele peidetud saladused

Barokiajastu mehed ja naised kandsid kaasas paunakesi ja kukruid. Lõhnakotikesed pidid levitama meeldivaid lõhnu. Naised eelistasid tualett-tarvete ja kudumistöö mahutamiseks nööriga kokku tõmmatavaid paunu, mis peideti seelikuvoltide vahele.

Paunakesed

FOTO: akg-images / Florilegius

Kõige kaunimaid kotte ja paunu tehti Prantsusmaal. Peenelt väljatöötatud siidist, brokaadist, hõbeniidist ja hõbevõrgust kotid muutusid hinnatud kinkimisobjektideks. Mõnikord tikiti neile pühendusi, luulet ja trubaduuride laule. 

Ridikül võetakse kätte

Ampiirstiili (18.-19. sajandi vahetusel) rõivaste kergus ja suhteliselt lihtne lõige tõid kaasa teatud praktilisi tagajärgi. Kuivõrd seelikul ei saanud enam taskuid ja volte olla, pidid naised kandma väikseid kukruid ehk käekotte, mida hakati nimetama ridikülideks (pr. k réticule – väike võrk), kuna need suleti kokkutõmmatava paelaga. Ridiküle valmistati väga erinevatest kangastest ja kõikvõimaliku kujuga – alates teekannudest ja ananassidest kuni pärlikarpide ja korvideni.

Kuigi romantismiajastul ilmusid kleitidele jälle taskud ja voldid, ei soovinud naised käekotist kui aksessuaarist enam loobuda. Viktooriaajastul oli nõutav, et käekott vastaks nii värvilt kui stiililt riietusele. Ridikülid olid kas ümmargused või ruudukujulised, sageli kaunistatud erksavärviliste ja rikkalike litritega tikanditega või kullaga. Paljud naised õmblesid ja tikkisid kotte ise, kuna käsitööga tegelemine oli naise üks peaülesandeid. Väga populaarseks said sel ajal metallkinnised. Godillot Pariisis on olnud esimene, kes kasutas 1826. aastal hingedega raudraami riidest koti küljes. Sealt arenes Gladstone´i kott ja Rosebery ovaalne klapiga suletav kott. Lõpuks said need moodsa metallist raamiga kohvri ja portfelli eelkäijateks.

Ridikülid

FOTO: akg-images / scanpix

1870ndatel olid moes ka punutud korvikujulised nn rongikotid, millega käidi sisseostudel, millega oli hea võtta kaasa toitu ja kaasas kanda oma käsitöövahendeid. Tänapäeval on see leidnud lõputult mitmekesist kasutust tänu oma paljudele sahtlitele ja kindlakujulisele vormile.

Mõiste käekott tuligi kasutusele umbes sellel ajal, et eristada teda ridikülidest ja reisikottidest. Nagu ikka sisaldasid need kammi, lõhnasoola, käsitöötarvikuid ja taskurätikut.

19. sajandi tööstusrevolutsioon tõi endaga kaasa suured muudatused. Kohvrite materjalidena hakati kasutama papjeemašeed, nahka ja lisati metalldetaile. See võimaldas kottidele anda erinevaid kujusid. Sajandi lõpupoolel saabus uus vaimustus – sedakorda keskaegsest moest. Kotid ja rahakotid kujundati nõnda, et need rippusid kettide otsas ning neid kanti vööl.

Esimesed reisikohvrid

FOTO: akg-images / scanpix

Praegused kuulsad kotidisainifirmad valmistasid algselt reisitarbeid

1841. aastal tellis Doncasteri maiustustetööstur Samuel Parkinson oma naisele Londoni H.J. Cave´i firmast, mis tegeles kohvrite valmistamisega, reisivarustuse komplekti pärast seda, kui oli märganud, et abikaasa reisikott oli liiga väike ja valmistatud riidematerjalist, mis ei talunud rändamist. Ta tahtis oma naisele kotte, mille suurus varieeruks vastavalt erinevatele vajadustele ja palus, et need oleks valmistatud samast nahast. Sellest saigi esimene kaasaegne luksusreisikottide komplekt. Cave inspireeris nii Louis Vuittoni kui noort Guccio Guccit.

Louis Vuitton alustas pagasi ja reisikohvrite disainimise ja tootmisega samuti 19. sajandi teisel poolel. Aastal 1854 avas ta oma esimese poe Pariisis Rue Nueve des Capucines. Vuitton'i maine toetub eelkõige kasutatavatele materjalidele ja mustritele.

Kui Thierry Hermès 1837. aastal Pariisis oma äriga alustas, oli ta Napoleon III abikaasa Eugénie´ lemmik. Ta valmistas kompaktseid kohvreid, kuhu sai mahutada kõik keiserliku perekonna reisimisel vajalikud tarvikud. Tema poeg  kolis töökoja 19. sajandi teisel poolel Rue du Faubourg Saint-Honoréle, kus siiani asub Hermèsi esindusbutiik ja muuseum. Et tasahilju hakkasid maailma vallutama autod, lisandusid firma toodetavate ratsa- ja reisivarustuse tarvete kõrvale riburada pidi kõikvõimalikud nahast aksessuaarid ja 1922. aastal ka esimene käekott.

Igaks elujuhtumiks erinev kott

Valik käekotte aastast 1926

FOTO: Illustrated London News Ltd/Mar / Scanpix

20. sajandi algus muutis oluliselt naise positsiooni ühiskonnas. Lisaks sellele, et nad muutusid mobiilsemaks, muutusid nad ka iseseisvamaks. Kõik see esitas uusi nõudmisi ka käekotile. Tekkisid nahast portfellid kontoritööl käimiseks, päevakotid tänaval ja külas käimiseks, väiksemad ja rikkalikumalt kaunistatud ridikülid õhtusteks koosviibimisteks ja teatrikülastusteks. Käekotid omandasid kõige erinevamaid vorme, kuid ei olnud eriti suured. Lemmikuks olid mitmesugused metallkinnised. Musta, ilma sangata käekotti peeti elegantsuse tunnuseks. Edvistava moe esirinda tõusis Ameerika. Kosmeetikatööstuse õitsele lahvatamine 1920. aastatel muutis nõudluse käekottide järele veelgi suuremaks – iga tüdruk vajas kohta, kuhu panna oma huulepulk, ja odava plastikmaterjali areng 1930ndatel tähendas, et leidus küllaga kergeid värvilisi materjale, millest valmistada odavaid kotte.

Art Deco kotid 1920.-30ndatel kujutasid geomeetrilisi objekte ja kujundeid. Neil olid väga eredad põhivärvid, eriti punane, must ja hõbedane. Nimetamist väärib siinjuures Salvator Daliga koostööd teinud Elsa Schiaparelli, kes 30ndail lõi oma kuulsa korvikujulise koti ja läbipaistva telefonipildiga koti.

Kultusbrändid ja nimelised kotid

20. sajandi keskpaigast alates saavad üle kogu maailma tuntuks oma eksklusiivsete käekottidega sellised firmad nagu Hermès, Louis Vuitton, Gucci ja Prada. Moedisaineritele nagu Chanel, Dior, Yves Saint Laurent, Versace, Donna Karan ja Dolce & Gabbana said käekotid oluliseks aksessuaariks. 

Nicki Minaj edvistab käekotiga

FOTO: xposurephotos.com / Scanpix

Coco Chanel tegi 1955. aasta veebruaris ajalugu, kui tutvustas kogu maailmale oma kuldse ketiga käekotti. See kandis väljastusaja järgi nimetust 2.55. Coco soovis luua eelkõige kotti, mis annaks kätele vaba voli liikumiseks. Pika ketiga õlakoti loomine oli selleks parim lahendus. Koti iseloomulikud rombikujulised tepingud olid inspireeritud ratsajakkidest. See sai populaarseks veel kord  1980ndatel! Ja veel kord 2008 ja veel kord…

Kelly kott oli disainitud moodsatele ja rikastele autoomanikele. Selle Hermèsi käekoti tõeline tähelend algas aga alles 1956. aastal, mil Life Magazine’i esikaanel ilmus Monaco printsessi foto, kus ta hoidis kõhu ees sedasama kotti, üritades sel moel varjata paparatsode eest oma lapseootust. Kohe pärast foto ilmumist ristiti kott Kellyks ja selle ihalejaist tekkis firmas kuuekuuline järjekord.

Hermès Constance disainiti 1969. aastal algupäraselt Hermès’i dünastia daamile, aga seda hakati koheselt seostama Jacqueline Kennedy Onassisega. Kuigi käekott ei saanud nime Jackie järgi, oli see tema suur lemmik ning inimesed kutsuvad seda tänini Jackie O-kotiks.

Jess Impiazzi Vuittoni käekotiga

FOTO: Xposure / Scanpix

Sophia Loren on olnud pikaajaline Ferragamo moemaja klient. Tema nimekaim Sophia käekott on elegantne ja ajatu, just nagu näitlejatar. See on praegugi paljude kuulsuste lemmik. Audrey Hepburn seevastu oli Louis Vuittoni kottide austaja. Ta palus Vuittonil muuta oma populaarse Keepall reisikoti veidi väiksemaks, et seda saaks kanda igapäevaselt ja nii sündiski väga populaarne mudel Fan, mis on praeguseks muutunud ajatuks klassikaks.

50ndatel eksperimenteeriti palju plastikust käekottidega. 60ndatel pidid käekott ja kingad  moodustama ühtse terviku.

Stiili hakkavad kujundama noored

Noortemoe plahvatuslik esiletõus 60ndatel tulenes täiesti erilistest sotsiaalmajanduslikest oludest. Teismelised moodustasid nüüd kogu elanikkonnast suurema protsendi kui iial varem ja enamusel neist oli rohkem raha kui nende vanemail eales võis selles vanuses olla. Svingiv London, biitnikud, hipid, Cardini kosmosestiil – kõik need armastasid erinevaid kotte. 60ndate lõpu hipistiil tõi kaasa teksariidest või värvimata linasest riidest õmmeldud ristkülikukujulise pika sanga ja narmastega koti. Hipide hulgas eelistati teiste maade värvusi ja mustreid, saades mõjutusi idamaade, indiaani ja aafrika kunstist. Kümnendi lõpul end ilmutanud country-stiil tegi kantavaks punutud korvid.

Glam’i iseloomustas teatraalsus, sädelus ja glamuur. See vastandus hipide hiilgeajale ja kujutas endast suurepärast sissejuhatust 70ndate kõikelubavusse. Erinevad stiilid nagu nostalgiline romantism, disko, glam, punk ja eksotism andsid tulemuseks noorusliku aastakümne.

1970ndate naistemood

FOTO: akg-images / Günter Rubitzsch / Scanpix

Ilma tegid tillukesed käekotid või pika rihmaga õlakotid, millega oli mugav ringi tuisata. Sel ajal oli naistel tõelisi raskusi oma kaasaskantava träni äramahutamisega.

Üks kultuslikemaid kotifirmasid sel ajal oli Gucci. Guccio Gucci hakkas erinevaid nahktooteid valmistama 1921. aastal. 1938. aastal avas ta Roomas oma butiigi. 1947 saabus esimene tuntus naistele disainitud bambusest käepidemega kotiga. Jaqueline Kennedy armastas tema rahakotte. 70ndad olid Gucci firmale edukaimad, 80ndail seevastu vajus kaubamärk pea unustusse.

Alates 80ndatest on kottide mõõtmed aina kasvanud

Prada käekott

FOTO: Caro / Oberhaeuser / Scanpix

1980ndaid on hakatud defineerima staatusepõhise ja disainerikeskse stiili järgi. Kolm kõige nõutumat kotimudelit olid: Louis Vuittoni reisikohvrid, Hermès’ Kelly kotid ning tepitud Chaneli kotid. Staatuse sümboliteks olid ka Prada nailonkotid. Mustast pocono nailonist kotil oli küll sang käes kandmiseks, kuid inimesed hakkasid seda massiliselt kandma seljakotina. Selle tegi meeletult populaarseks väike suurus ja kerge kaal. Vela seljakoti kandis kuulsaks modell Jerry Hall. Prada firma juured on aastas 1913, aga tõelise läbimurde tõi firmale noor revolutsionäär Miuccia Prada ja saavutas teenitult edu.

Hermès’ Birkin on ilmselt üks kuulsamaid ja kallimaid käekotte maailmas. Legendi järgi kurtis laulja ja näitleja Jane Birkin ühel õhulennul 1983. aastal, et ta ei suuda leida elegantset ja piisavate sahtlitega käekotti, mis mahutaks kõike talle vajalikku. Juhuslikult oli tema pinginaabriks sel hetkel Jean-Louis Dumas, Hermèsi üks juhte. Ülejäänu on juba ajalugu. Selle ostmise ootejärjekord võib ulatuda kuudest aastateni, kuna valmib otsast lõpuni käsitööna. Käekoti hind küündib eriti eksklusiivse mudeli puhul kümnete tuhandete eurodeni.

18karaadise kullaga kaunistatud krokodillinahast Birkini käekott

FOTO: Bobby Yip / Reuters / Scanpix

 

Näitlejad ja printsessid pole ainukesed, kelle järgi käekotte nimetatakse. Modellid on disaineritele samuti tõelised muusad. Jessica Stamile valmistas Marc Jacobs temanimelise käekoti (Marc Jacobs Stam), mis on inspireeritud vintage’ist ning sellel on tepitud disain ning ketiga rihm. See käekott oli koheselt suur moehitt ning on ilmselt üks 2000. aastate ikoonilisemaid käekotte.

2015. aastast on bränd numbes üks jälle Gucci. Sel hooajal on vastuvaidlematu liider Gucci Dionysus . Ja selle saab omandada «kõigest» 1800-4000 euroga. Muide, järelturul on selle hind kallim.

Hendrikje muuseum

Kes tunneb huvi kottide ajaloo vastu, sellele on väga inspireeriv külastada Hendrikje muuseumi Amsterdamis. Hendrikje Ivol on rohkem kui 2500 oivalisest käekotist koosnev kollektsioon, mis kogutud viimase 30 aasta jooksul. Omaenda kodus on ta avanud maailma esimese ja suurima kotimuuseumi, kus leidub suurepäraseid näidiseid 16. sajandist tänapäevani, sealhulgas kotte, mis on valmistatud nahast, plastikust, pitsist ja pärltikandist; kilpkonnaluust, metallist, õlgedest ja papjeemašeest.

Praegusel ajal, kui iga uus hooaeg toob kaasa ka uue kotimoe, on käekott muutunud asendamatuks moeaksessuaariks. Naine, kes lahkub kodust varavalges ja jõuab koju tagasi õhtusöögi valmistamise ajaks, kannab käekotis kaasas sisuliselt kõike, mida elus vaja läheb. Seal on rahakott, dokumendid, mobiiltelefon, võtmed, meigitarbed, märkmik, prillid...

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid: Kottide paradiis. 04.07.2006 Ajakiri Stiil, Keren David. Ilumaailm.ee; Maailmakuulsad käekotid, mis on saanud nime mõne tuntud inimese järgi. stilist.ee; The history of bags and purses. tassenmuseum.nl; Kultusbränd, mis kasvas välja Pariisi sadulsepatöökojast. Postimees 15.mai 2013. Britt Rosen.

Tagasi üles