Psühholoog soovitab: vaata ausalt oma neti-minale otsa

FOTO: Erik Reis / PantherMedia / Scanpix

Kes meist poleks õhanud, et küll teeb interneti olemasolu ikka suhtlemist lihtsamaks? Kaugetel maadel viibivad kallimad ja lapsed ja kolleegid on paari kliki kaugusel (nii vähemalt paistab). Moodne töökoosolek toimub üle neti ja ehkki silmnägu võiks siis olla pestud ja vähemalt ülakeha peaks katma mingi enam-vähem viisakas rõivaese, ei jälgi keegi, kas sukasilm jookseb või kas koosolekuline üldse sukki-kingi kannab – või on jalas hoopis pidžaamapüksid kui needki. Ja kui vahvaks teevad suhtlemise erinevad emoji’d!

Võime arutada, kas netisuhtlus meeldib meile rohkem või vähem kui päris-elus vestlemine, aga üks on selge – sama inimene võib võrgus ja päriseselus käituda väga erinevalt. Inimene, kes on end näiteks töökohtumiseks kenaks sättinud, riidesse pannud ja kuskile füüsiliselt kohale läinud, on paratamatult natuke teistmoodi häälestatud kui see, kes chat’ib kolleegiga hommikuse sagrise olekuga, võileib ühes ja lapsemähe teises käes või kamandab asjaliku tekstimise vahepeal koera vakka ja õpetab lapsele ükskordühte.

Väga tihti mõjutab netisuhtlust impulsiivsus, mille põhjuseks on paljuski see, et võrgus olles arvame me end olevat teistele nähtamatud, anonüümsed, kättesaamatud. Ja tunneme end isegi kesk kõige ägedamat sotsiaalmeedias toimuvat vaidlust või chat-sõnasõda kalli inimesega olevat justkui üksi – sest olemegi üksi oma arvuti või telefoniekraani ees. Kui suhtleme pelgalt teksti vahendusel, siis me ei näe kedagi muud, ei taju suhtluskaaslast nii nagu tavalises vestluses.

Selle kõigega võiks ju leppidagi, ent siiski suhtleme me ju ikkagi ka võrgus reaalsete inimestega ja paraku põhjustab kirjeldatud nähtamatuse- ja anonüümsustunne tihti seda, et suhtlemine muutub keeruliseks. Ütleme asju, mida hetk või paar hiljem kibedasti kahetseme. Saame teise öeldust valesti aru, üle küsida ei julge ja oleme solvunud või – vastupidi – liiga rõõmsad. Või hoopis oleme külge õppinud kombe kesk keeruliseks kiskuvat netivestlust lihtsalt end välja logida, eemale minna (vahel ilma igasuguse kommenteerita, vahel väljamõeldud vabandusega «puder kees üle» või «kolleeg tuli suitsetama kutsuma» laadis).

Rohkem rõõmu kui muret

Et netisuhtlemisest ikka rohkem rõõmu kui muret oleks, on mõistlik mõelda ühele lihtsale küsimusele. Rääkides-tekstides ühe või paljude inimestega võrgus mõtle, kas sa ütleksid just neid asju, just selliste sõnadega just sellele inimesele ka siis kui ta elusast peast sinu ees seisaks? Kui oled harjunud, et ebamugavast netivestlusest saad hetkega loobuda, siis võiks mõelda, kas käitud samamoodi sama inimesega ka päriselus. Ilmselt mitte, sest kuidas sa ikka keset vestlust sõna lausumata ära jooksed. Inimene, kes netis vastust ootama jääb, saab aga samamoodi haiget nagu ta saaks päriselus.  Või mõtle, kuidas sobiks selline «löö ja põgene» taktika sulle endale siis, kui sinu vestluspartner netis sel moel suhtlemise katkestab ja nii korduvalt.

Mõtle enne, kui vajutad «saada» või muud klahvi, mis teksti või saadetud pildi suhtluspartnerile nähtavaks teeb. Sotsiaalmeedias mingis grupis  sõna võttes – oled sa nõus minema linnaväljakule ja oma näo, nimega seal samu asju rääkima? Või sama küsimus, aga natuke teises variandis – kas oled valmis oma netitegudest rääkima päriselu kaaslastele? Viimane küsimus puudutab otseselt lähisuhete valdkonda – nimelt ei taju püsisuhtes inimesed, kes netisuhetes on sattunud flirtima või lausa küberseksini jõudnud, oma tegu tihti laiduväärsena. Põhjusel, et see pole ju päris. Millegipärast ei soovita oma kaasale aga neist seiklustest enamasti rääkida…

Tagasi üles