Vana kulda: fotonoppeid Eesti iseseisvuspäeva kümne esimese aasta vastuvõtust

1993: smokingis president Lennart Meri abikaasa Helle Meriga tervitamas toonast Läti suursaadikut, tõlkijat ja kirjanikku Anna Źiguret.

FOTO: Peeter Langovits

Teie ees on fotonopped Eesti iseseisvuspäeva kümne esimese aasta vastuvõtust, mis kasvas riiklikust üritusest kiiresti seltsielu aastasündmuseks ja kus algusaegadel ei olnud peategelaseks sugugi veel kleidid.

Presidendi vastuvõtu traditsioon sellisena, nagu me seda praegu tunneme, algas 1993. aasta 24. veebruaril Eesti Vabariigi 75. aastapäeva tähistamisega. Üht-teist oli esimesel korral siiski teisiti kui tänapäeval.

Üritus algas kell 16, mil president Lennart Meri abikaasa Helle Meriga tervitas ligi 800 külalist Estonia kontserdisaali garderoobi trepil. Presidendi kõnet ja kontserti kuulati Estonia kontserdisaalis, kokkulepitud hetkel helisesid kõik Tallinna kirikute kellad, millest tehti ka raadio otselülitus. Pärast aktust algas pidulik vastuvõtt, mille külalised jagunesid Estonia teatri talveaia, fuajee ja valge saali ning Estonia kontserdisaali fuajee vahel. Näiteks diplomaatiline korpus ja valitsus olid palutud talveaeda, kus avatoosti ütles president ja vastukõne pidas Rootsi suursaadik Lars Arne Grundberg. Teatri fuajees ütles avatoosti tollane peaminister Mart Laar, valges saalis riigikogu esimees Ülo Nugis ja kontserdisaali fuajees riigikogu aseesimees Tunne Kelam.

Riigipea kandis smokingit, kutsutud põhiliselt tumedat ülikonda – siis polnud veel tegu frakivastuvõtuga, mis eeldab naistelt pikka õhtukleiti. Kasinat aega ja olusid arvestades riietusid naised nii pidulikult, kui parasjagu oskasid ja võimalik oli.

Teenindajaid garderoobipoistest kelneriteni oli kaheksakümne ringis ja tühjadest poeriiuleist hoolimata mõjus suupistevalik väärikalt: 4–5 tikuvõileiba ja puuviljasuupistet inimese kohta valmistasid Gloria restorani, Frensi ja Estonia toitlustusettevõtte köögid. Muu hulgas olid laual tikuvõileivad salaamivorsti, punase kalamarja, forelli, gorbuuša, juustu, singi, suitsuangerjaga. Pokaal vahuveini Duc de Paris – üks paremaid, mida tollal õnnestus hankida – oli peol ainus kangem jook.

Kõik oli lihtne ja tagasihoidlik, riigi enda nägu, nagu presidendipaar oli soovinud.

Järgnevatel aastatel toimus kontsert Estonia kontserdisaalis ning vastuvõtt vanas ja uues Sakala keskuses. 1997. aastast oldi kogu peoõhtuga jälle Estonia majas tagasi.

Eriline tänu Peeter Langovitsile oma fotoarhiivi avamise eest.

Allikad: Vaike Siirus ja Kaidi Aher presidendi kantseleist, raamat «Vabariigi presidendi kantselei», «Kõik algas punasest kalamarjast ja vahuveinist» / Arter 5. oktoober 2001.

Artikkel on esimest korda avaldatud Postimehes 21. veebruaril 2015.

Tagasi üles