Maria Laidoner – poolatari Eestile pühendatud elu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ümberpildistus Maximilian Maksolly pastellmaalist Maria Laidoner Foto: Eesti Sõjamuuseum - Kindral Laidoneri Muuseum, KLM FT 1062:3/1 FN

FOTO: muis.ee

«Kui keegi peaks minust midagi rääkima, öelgu, et ma väga armastasin oma meest. Muu ei ole oluline.» Nii ütles Maria Laidoner, poolatarist aadlidaam, kes pühendas oma elu oma mehele ja selle läbi Eesti Vabariigile.

Vilno sõjakooli ball

Maria Kruszewska vanaisa pärines vanast Poola aadlisuguvõsast, kes pärast Poola mässu mahasurumist pandi seitsmeks aastaks vangi. Karistuseks ei pääsenud «mässulise poeg» Vene ülikoolidesse ega lastud tal ka välismaale õppima minna.  Maria oli Alevtina ja Antoniusz Kruszewski viies laps ja sündis 12. detsembril 1888. aastal Vilnos. Varsti pärast seda ema lahutas ning abiellus teistkordselt venelase Alešinskiga. Kasuisa hoidis Mariat väga, samas oli kodune kasvatus väga range.

Esimest korda kohtusid Maria ja Johan Laidoner 1904.aastal ühel peol Vilno sõjakoolis. Maria kutsuti peole koos teiste tütarlastegümnaasiumi parimate õpilastega. Neiu pilk peatus kohe pruunisilmsel noormehel. Johan märkas seda ja vaatas ka Mariat uudishimulikult. Orkester hakkas mängima valssi, Johan kutsus Maria tantsima.

Maria jaoks oli hirmsaim see, et ta lahutati oma mehest ja ta ei teadnud midagi tema käekäigust. Viimast korda nägi ta Johanit 24. aprillil 1952 Butõrka vanglas Moskvas. Siis oli tema abikaasa juba väga raskes tervislikus seisundis.

Esimest kohtumist meenutab Maria nii: «Tutvusin oma tulevase mehega peol, kuhu läksin koos emaga, üksi mind ei lastud. Minu tulevane mees rääkis rohkem emaga kui minuga. On meelde jäänud, et nad rääkisid kirjanik Tolstoist. Kutsusin noore junkru enda poole külla, ma teadsin, et ta on eesti talupoja poeg. Seni polnud meie poole sisse astunud ühegi talupoja jalg. Ma isegi kartsin – kuidas see noor eestlane ennast üleval peab? Kartus oli ilmaasjata – tema käitumine ja viisakus üllatasid meid.»

Arusaadavalt ei saanud kurameerimine 15-aastase neiuga jätkuda. Laidoner suunati Kaukaasiasse ja Maria pere kolis elama Taškenti.

Taasühendav Peterburi

Maria läks edasi õppima Peterburi – käis seal keeltekursusel ja Raphofi muusikakoolis. Hiljem jätkas klaveriõpinguid konservatooriumis prof Wilshau klaveriklassis. Nagu ta ise kirjutab: õppis keskmiselt, harjutas klaveril seitse tundi päevas, samas kui teised tegid seda kümme tundi.

Umbes samal ajal tuli Peterburi sõjaväeakadeemiasse õppima ka Johan Laidoner. Mees sõlmis tutvusi Peterburi eesti seltskonnas, külastas muuseume, kontserte ja ooperit. Ühel järjekordsel kontserdil 1911. aastal kohtas ta juhuslikult Maria Kruszewskat, oma aastatetagust imetlusobjekti. Lapseohtu tütarlapsest oli vahepeal sirgunud noor intelligentne naine, kes armastas lugeda, valdas mitut keelt (poola, saksa, prantsuse, inglise, vene) ja mängis imetlusväärselt klaverit.

Nad laulatati 30. oktoobril 1911 Peterburi Imperaatorliku Nikolai Sõjaväeakadeemia kirikus.

1912 lõpetas leitnant Laidoner sõjaväeakadeemia ja pärast puhkust sõitis ta koos Mariaga Manglisi garnisonilinna Thbilisi lähedal, kus 1905 oli alanud tema teenistus.

Johan Laidoner

FOTO: Wikimedia Commons

Perekonna ja vabariigi sünd

21. märtsil 1913 õnnistati nende abielu poja sünniga, kes sai nimeks Michael.

1914. aasta suvi lahutas paljud perekonnad. Mehed sõdisid, naised ootasid ja lootsid, et abikaasat ei tabaks kuul või mürsk. Nii lootis ka Maria. Aastad läksid, kuid sõja lõppu ei paistnud tulevat. Pöördeliseks sai 1917. aasta veebruarirevolutsioon, bolševike võimuhaaramine, Brest-Litovski vaherahu ja Johani jõudmine oma pere juurde. Vabanenud sõdurite vägivalla eest tuli Johanil end ja oma peret varjata Kozlovi linnas. Ent koos said Laidonerid olla lühikest aega – meest ootas Eesti. Saatus oli kinkinud eestlastele võimaluse võidelda kätte iseseisev riik. Algas Vabadussõda ja alampolkovnik Johan Laidoner määrati Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks. 1919 saatis ta Venemaale eestlasest ohvitseri, kes aitas Marial 1920. aastal Soome kaudu Eestisse jõuda. Järgmise aasta aprillis jõudis koju ka Laidoneride seitsme-aastane poeg Michael koos Maria emaga.

Algul peatusid nad riigitegelase Jaan Raamoti majas Tallinnas. Mari Raamot oli Mariale esimeseks eesti keele õpetajaks. 1920. aastal ostsid nad maja Õllepruuli tänav 6 (praegu üürivad selles Tiivastele kuuluvas majas korterit Taavi Rõivas ja Luisa Värk perega).

Eesti Vabariigi esimeseks leediks

Järgmised aastad olid Maria ja Johani jaoks kõige ilusamad. Algul peatusid nad riigitegelase Jaan Raamoti majas Tallinnas. Mari Raamot oli Mariale esimeseks eesti keele õpetajaks. 1920. aastal ostsid nad maja Õllepruuli tänav 6 (praegu üürivad selles Tiivastele kuuluvas majas korterit Taavi Rõivas ja Luisa Värk perega). Kahekordne sammastega härrastemaja oli ehitatud 18. sajandil ning oli olnud kunagi von Kügelgenide suvemõis. Kindral laskis selle ümber ehitada 600-ruutmeetrise pinnaga ja 14-toaga villaks. Suures aias olid lilled, marjapõõsad, õuna- ja kirsipuud. Maja keldris olevat olnud lasketiir, kus poeg Miša käis sõpradega laskmist harjutamas. Laidoneridel oli suur raamatukogu, sest mõlemad olid kirjandushuvilised.

Teiseks koduks oli Viimsi mõis, mille kindral Laidoner sai 1923. aastal Eesti riigilt autasuks Vabadussõja eduka juhtimise eest. Mõis oli Laidoneride suvekoduks. Viimsisse rajati puu- ja juurviljaaiad ja tiigid. Põlispuudest park oli mõisa suurimaks väärtuseks ning selle eest hoolitses Johan ise. Maria huviks olid lilled (praegu asub seal Eesti sõjamuuseum).

1920 läks Johan erru. Edasi oli ta aastaid riigikogu liige ja püüdis olla ka suurärimees. Lisaks oli ta veel Rahvasteliidu delegatsiooni liige ja pidi aastatel 1924-1933 sageli viibima pikkadel istungitel Euroopas. Kõiges püüdis Maria mehele toeks olla. Abikaasa äraoleku ajal oldi  kirjavahetuses. Johani kirjad, mis on trükis avaldatud, peegeldavad ilmselgelt vastastikkuseid sügavaid tundeid. Kuigi kodus räägiti eesti, inglise ja prantsuse keeles, siis kirjad on kirjutatud vene keeles. Naist kutsus Johan neis läkitustes «minu armsaks Mašenkaks», poega Mišaks, ise kirjutas alla «sinu Vanja».

Vaid 28. aprill 1928 oli traagiline päev Laidoneride elus – nende poeg Michael lasi end maha. Michael oli olnud pikka kasvu spordilembene poiss, kes õppis Westholmi gümnaasiumis. Ametlikus versioonis kõlas see õnnetusjuhtumina, kus revolver olevat puhastamisel lahti läinud. Räägiti, et Mišal olevat olnud probleeme ja ta mänginud «vene ruletti». Ta oli vaid 15-aastane ja pidi järgmisel päeval sõitma Inglismaale keeleõppele. Aino Kallas kirjutas sellest oma sõjajärgsetes meenutustes veidi avameelsemalt: «Peenetundelisus ei lubanud muidugi vanematelt endilt lähemaid üksikasju pärida. Üks perekonna lähem sõbratar, kes kohe samal õhtul majja läks, rääkis juhtunust nii: «Noor Laidoner oli kaaslaste meelitusel sattunud halvale teele või, kui kasutada inglise väljendit, «hakanud külvama oma metsikut kaera» ja oli öösiti kodust ära. Peagi sai isa sellest teada ja võttis poisi ette. Võib arvata, milliseks see kujunes, teades Laidoneri raudkõva kätt. Süüdistatav poiss kuulas mõnda aega, aga haaras siis järsku isa revolvri ja sihtis sellega oma meelekohta. Kas tal oli kavatsus ainult ähvardades vanemaid ehmatada, see jääb igavesti selguseta. Igal juhul läks relv lahti ja poiss vajus hääletult põrandale.»»

Samal aastal võtsid nad kasupojaks Maria vennapoja Aleksei Kruszewski, kes oli Mišaga ühevanune.

1934. aasta ei teinud mitte ainult kindral Laidonerist riigi teist meest, vaid Mariast sai vabariigi esimene naine. Riigivanem ja hilisem president Päts oli selleks ajaks juba pikemat aega lesk. Maria lummas sageli seltskonda oma suursuguse käitumisega. Riigi väliskülalisi võõrustati tihti Viimsi mõisas. Johan Laidoner oli erivolitustega kaitseväe ülemjuhataja kuni 22. juunini 1940, mil K. Päts vabastas ta venelaste nõudmisel ametist.

«Nagu sõda lõpeb, sõidame koju Tallinna»

19. juulil 1940 oli ilm Viimsis soe ja vaikne ning nii kaugele, kui silm ulatus vaatama, paistsid hästi hooldatud põllu- ja heinamaad. Just sel päeval saabusid siseminister Maksim Undi juhtimisel mehed Laidoneri kinni võtma. Kaasas oli ka venelasi, kuigi Eesti oli veel formaalselt iseseisev riik. Maria küsis: «Aga mina? Ma tahan oma mehega kaasa.» Unt, kes polnud saanud abikaasa kohta mingit korraldust, helistas kuhugi ja nii pääses Maria Laidoner mehega kaasa. Edasi läks sõit Õllepruuli tänavale, kus neile anti pakkimiseks kaks tundi aega. Asju võisid nad kaasa võtta nii palju, kui tahtsid. Laidonerid võtsid kaasa hulga raamatuid ja isegi kaks buldogi.

Siis pandi abielupaar rongile, saadeti Moskvasse ja sealt Pensasse. Neile anti viie-toaline korter koos suure verandaga. Laidoner sai passi asemel fotoga tõendi, millel oli kirjas: ta ei tohi elukohast lahkuda, on Pensa NKVD järelevalve all ja peab ennast seal igal esmaspäeval meldimas käima.

Nende elu Pensas oli kõigele vaatamata üsna talutav. Maria käis koos teenijaga vahel turul toitu ostmas. Laidoner ise veetis suurema osa ajast raamatuid ja ajalehti lugedes ning naisega hiina kabet mängides. Vahel harva käisid nad koos jalutamas. Kasvavale lootusetuse tundele vaatamata uskus Maria Laidoner: «Nagu sõda lõpeb, sõidame koju Tallinna.»

28. juunil 1941 Laidonerid arreteeriti. Järgnes tosin aastat vintsutusi Venemaa vanglates, neist seitse üksikvangistuses. Maria jaoks oli hirmsaim see, et ta lahutati oma mehest ja ta ei teadnud midagi tema käekäigust. Viimast korda nägi ta Johanit 24. aprillil 1952 Butõrka vanglas Moskvas. Siis oli tema abikaasa juba väga raskes tervislikus seisundis.

Maria Laidoner, täisportree. 1965., Foto: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, HM F 1589:5 Ff

FOTO: muis.ee

Eestiaegse prouana ENSV-s

Maria vabanes Vladimiri vanglast 1954. aastal. Tema elukohaks sai väike Melenki linnake, kus ta asutas muusikakooli ja teenis seal endale ülalpidamist klaveri- ja inglise keele tunde andes.

1961. aastal jõudis muserdatud Maria Eestisse. Ta tuli hoolimata kohaliku julgeolekuülema keelitustest, et siin ei oota teda midagi head. Oma sõnul oli ta eestiaegne inimene ja sai elada ainult siin.

Maria Laidoneri viimased eluaastad olid üksildased. Vähesed söandasid temaga suhelda, iga sammu jälgiti. Võõrvõim tegi kõik, et Laidoneride nimi rahvuslikust mälust kustutada. Talle anti luba elada Haapsalus, Jaama tänav 7, kus ta veetis aastad 1963–1975. Haapsalus oli Marial üks tuba, mis kehvalt sooja pidas, köök teise leibkonnaga ühine. Laidoneride endine teenijanna Alma hakkas Tallinnast rongiga Haapsallu talle passijaks käima. Teenijanna tõi tuppa puuvaru, pesi põrandad ja akna. Vahel läksid nad omavahel riidu ka, suure kaklusega läks Alma siis Tallinna rongi peale, aga tuli jälle tagasi. Maria Laidoneri põhitegevus oli raamatute ja ajakirjanduse lugemine. Kord nädalas läks ta jaamahoonesse, ostis prantsuskeelse ajalehe L’Humanité ja laskis endale soengu teha.

Tallinnas tuttavatel ta külas käia tohtis, aga peatuma ja ööbima jääda mitte. Väärikaks liiklusvahendiks pidas Maria Laidoner vaid autot. Seega tekitas edasi-tagasi sõidutamine probleeme: enam-vähem kõik autoomanikust tuttavad olid kaasatud. Selg oli proua Laidoneril sirge ja pea püsti. Aastad olid teda üllatavalt vähe muutnud: tagasitulnu oli veerandsajandi-tagustelt fotodelt maha astunud Viimsi matroon. Ta käitus daamina ja mõjus Hruštšovi-aegses nõukogude argipäevas võõrkehana. Olude sunnil tagasihoidlikuks jäänud riietuse muutis proua omapäraseks kaelasideme kordumatu sõlmega. Talle meeldisid valged pitskraed ja neid oli Marial mitukümmend tükki.

1966–1968 elas Maria pikemalt Pärnus Juhan ja Helvi Laidoneri juures, kes kuulusid kindrali kaugete sugulaste hulka. Proua pidas heaks tooniks, kui söögi ajal polnud söögilaual vakstu, vaid ikka laudlina koos salvrättidega. Jutuka seltskonnainimesena oli Maria alati nõus rääkima oma reisidest, ballidest, mõisatest. Kõik oli väga täpne ja üksikasjalik, sest mälu oli tal erakordselt hea. Samal ajal ei kuulnud Maria suust virisemist ega valitsuse kirumist. Kohati aimus ainult kurbust, et abikaasa saatuse kohta talle täpsemaid andmeid ei antud, edastati vaid mehe surmatunnistus.

Elu lõpu veetis Maria Laidoner Viljandimaal Jämejala haiglas. Ta suri veidi enne oma 90. juubelit 12. novembril 1978 ning sängitati mulda vene õigeusu kommete järgi Tallinna Aleksander Nevski kalmistule oma poja ja ema kõrvale. Vladimiri kalmistult Johan Laidoneri haualt toodud ja pühitsetud muld puistati 18.9.2004 Maria hauale. 2005. aastal avati mälestustahvel Haapsalu majal, kus Maria Laidoner elas.

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid:

  • Kindral Johan Laidoner, Tallinn 1999; Ühtekuuluvuse teel. Johan Laidoneri kirjad, 2008;
  • Martti Turtola, Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939-1940, 2008;
  • Maria Laidoner: Ma vist ei kuulu kuhugi…, Kultuur ja Elu 3/2005. Tekst: KE;
  • Lääne Elu 21.07.2005; Küllo Arjakas, Maria Laidoner ja Pärnu, Pärnu Postimees 23.02.2006
Tagasi üles