Heidi Ruul: armuke ei ole koletis!

Heidi Ruul

FOTO: Marit Kuusk

Hetkel on nii pagana keeruline midagi kirja panna, sest tegelikult tahaks lihtsalt umbes peatüki mahus kogu hingest kisada, kui kuradi õnnelik ma praegu olen. Täiesti pööraselt õnnelik. Tõenäoliselt kellegi teise õnne arvelt. Mis siin ikka – löön end siis pidulikult risti!

Alles möödunud suvel olin ma täiesti veendunud, et ma ei leia enam kunagi seda päris õiget tunnet. Arvasin siiralt, et olin selle tunde ühes päris õige inimesega oma lolluse tõttu käest lasknud. Uskusin, et seda kohtabki ainult kord elus ja et minu kord on juba ammu möödas.

Ma tõesti ei usu, et ükski vallaline naine unistaks õhtuti veiniklaasi taga sellest, et leiaks ma nüüd ometi ühe abielumehe, kellel pea segi ajada. Ma ei kujuta ette, millise vaimuhaigusega sel juhul tegemist peaks olema. Ma ei unistanud sellest, kordagi ei unistanud, aga ometigi minuga just nii läks. Kuidagi on nii, et ma oskan endale alati keskmisest keerulisemaid radu valida. Aga head asjad ei tulegi ju lihtsalt, või mis? Ja keerulised olukorrad õpetavad nii mõndagi…

Tänaseks ei ole ma enam armuke, vaid lihtsalt üks naine, kellel on suhe, mis pakub talle nii palju rohkem kui eales ette kujutada oleks osanud. Aga sellegipoolest on mul tõeliselt siiber sellest pagana levinud arusaamast, et armuke on ilmtingimata üks tundetu, külm, õel, paha ja eranditult omakasupüüdlik tegelane, kes naudib täiel rinnal seda, kui ta võõrast suhet lammutada saab. See ei ole nii. Ma tundsin end pool aastat iga jumala päev äärmiselt halvasti. Igat õnnelikku hetke varjutas süütunne. Äkki neil annaks siiski veel midagi päästa? Ma ei tahtnud olla põhjus, mille pärast pikk abielu lõpu saab. Õnneks ei olnudki. Aga kogu see äng ja pinge ja draama ja süütunne, väikese armukadedusenoodiga ühes, muutsid mu aeg-ajalt juba kellekski hoopis teiseks. Vaatasin peeglisse ja ma ei tundnud ennast ära.

Armuke on ka inimene

Ma lõpetasin selle suhte poole aasta jooksul korduvalt. Andsin härrale isegi ühe tuttava suhtenõustaja kontaktid. Seda kõike oli kogu aeg lihtsalt liiga palju. Armuke ei ole tundetu koletis, vaid täpselt sama lihtne inimene kui sina. Lihtne inimene, kes võib ühel hetkel natukene katki minna. Või täiesti katki. Inimene, kes tahab, et see kõik võimalikult kiire ja valutu lõpu leiaks. Inimene, kes lepib aeg-ajalt vähemaga, kui ta ehk vääriks. Keegi, kes loodab, et teda kõigest hoolimata siiski päris risti ei lööda ja et ehk on võimalus, et keegi kunagi mõistab, miks asjad just nii läksid nagu need läksid. Mõistab, miks kumbki meist lõplikult loobuda ei suutnud. Mõistab, mida armastus inimestega teha võib ja miks see tunne mõnikord igat kannatust väärt on.

Pikk ja raske tee on käidud, aga praegu võiks kahekesi tervele maailmale vastu astuda. Mõõt on täis, pinge on maas. Enam ei jaksa, taha ega pea midagi varjama. Kõik läheb lõpuks ju ikka nii nagu peab. Ka meiega. Ja Sinuga.

Mul on tõesti kahju,

H.

Tagasi üles