Psühholoog annab nõu: mida teha, kui partner sind ignoreerib?

FOTO: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld – see on nii sageli kuuldud ja kasutatud vanasõna. Vanasõna, mida suhete kontekstis saab teinekord heaks kiita, aga mis võib põhjustada ka palju segadust. Partneri vaikus ja eemaldumine, kui teine otsib kontakti ja vajab teda, võib põhjustada hingevalu ja kahjustada suhet. 

Seda, et üks pool tõmbub oma kilbi taha varjule, kui teine on pealekäiv, infoga üleujutav, pahandav või muidu emotsionaalne, juhtub suhetes ikka. Taolistele mustritele – kui mina teen või ütlen seda, siis sina tunned ja teed ja ütled seda – saavad paarid teraapias enamasti päris kiiresti jälile. Saadakse aru, miks teine niimoodi (olgu siis pealetükkivalt või peitupugevalt) käitub, ollakse üsna mõistvad. Aktsepteeritav viis vaikida on loomulikult see, kui tülide ajal lepitakse kokku ja võetakse time out, mis kestab nii ja nii kaua ning mille jooksul kumbki püüab rahuneda.

Omaette teema on paarisuhtes aga see, kui üks partner teist lihtsalt ignoreerib, kusjuures viimane ei saa enamasti arugi, millest ignoreerimine alguse saab. Ei pruugigi olla mingit suuremat tüli või ütlemist, korraga kaaslane lihtsalt kas ei räägi üldse, ütleb vaid hädavajalikke ühesilbilisi fraase või räägib laste vahendusel, kui need olemas on. Võib-olla lahkub ta toast alati, kui partner sisse astub, otsagi ei vaata. Küllatulnud sõprade või sugulastega suhtleb ta küll ja on tore, partnerit aga pole tema jaoks olemas. Iseloomulik on see, et ignoreerija kaaslane ei tea, kaua see kõik kesta võib – mitu tundi, mitu päeva, veel kauem – ja kuidas taolist emotsionaalselt väga piinarikast olukorda lõpetada. Kui suheldaks palju võrgus ja talle internetis kurta, et miks sa kaod poole vestluse pealt või ei vasta üldse, siis saab vastuseks heal juhul tõrksa «mul on hirmus kiire» – samal ajal on aga näha, kuidas kiirel ajal lõbusalt poole maailmaga vaieldakse või vaimukaid sotsiaalmeediapostitusi tehakse.

Selline ignoreerimine tekitab partneris totaalse segaduse ja abituse tunde, sest küsimusele, et mis lahti on, kas ei vastata üldse või saab kuulda, et lahti pole midagi, ära mõtle asju välja. Hiljem vabandatakse heal juhul nii, et polnud hea aeg või tuju rääkida, oli midagi muud mõttes või et vaikus – ja mitte suur arutamine – ongi täiskasvanulik viis enda siseilmaga ja probleemidega toime tulla. Kui teine pool püüab siiski kontakti saada, siis viidatakse ebamääraselt, et hiljem – ja ohvrile jääb tunne, et mitte kunagi pole õiget aega rääkida ja mingi hetk võidakse ka öelda, aga kõik on ju hästi, polegi midagi arutada. Jutud jäävad rääkimata, lahendamata probleemide arv üha suureneb, omavaheline suhtlemine jääb soiku või muutub äärmiselt pealispindseks.

Ignoreeritud partner hakkab jälgima iga oma sammu ja sõna, saamaks aru, mis küll võis valesti minna ja kuidas saaks teisiti, käib kikivarvul, püüab kaaslast mitte häirida ja üritab tema mõtteid lugeda – aga kasu sellest pole. Kui taolist ignoreerimist esineb suhtes korduvalt, siis kaob partneri eneseusk, end tajutakse väärtusetuna, nähtamatuna, vahel hullunagi (kui pidevalt saab kuulda, et ära mõtle probleeme välja, kõik on ju hästi). Pidevalt otsitakse viga endas, enesehinnang muutub olematuks ja lõpuks võib see areneda depressiooniks või ärevushäireks.

Emotsionaalne väärkohtlemine

Võib kõlada koledalt, aga taoline ignoreerimine on jõhker emotsionaalse väärkohtlemise vorm. Ignoreerija tahab sel viisil kontrollida suhet ja kaaslast, saada ruumi endale olemiseks ja tegutsemiseks ning samas saab õigustada seda kõike mõistliku ja kuldse vaikimisega. Eesmärk on võit, saada teine tunnistama oma vigu, andestust paluma, tekitada teises süütundeid. Partneri soove ja väärikust ei peeta millekski. Kuna partner peab kogu aeg kikivarvul käima, kartes kontakti kaotada, saavutab ignoreerija korraga lausa kaks eesmärki – ta saab partneri tohutu tähelepanu, iga tema vajadust püütakse arvestada ja teisalt saab ta alati endale võimaluse eemale tõmbuda. Kogu vastutus suhte eest pannakse ühele poolele, kes tunneb, et iga tema sõna või liigutus võib viia kaaslasepoolse ignoreerimiseni.

Mida siis sellises olukorras teha? Kui taolised ignoreerimise märgid suhtes ilmnevad, tuleks reageerida koheselt. Jah, ohvril tekib kiusatus ignoreerijat vaikusest välja meelitada, see on aga halb valik. Mida rohkem survestada ja peale käia, seda kindlamalt ja seda «parema» põhjendusega teine ignoreerimist jätkab. Kui ignoreerijat meeleheitlikult sundida kontaktile või ärgitada tegema asju ja suhtlema sinu viisil, siis ongi tal eemaldumiseks hea põhjus. Kui kritiseerid ja solvad teda inimesena (lootuses mingigi kontakt saada), mitte ei küsi käitumise kohta, siis see suurendab eemaldumist. Seega võiks sel hetkel aktsepteerida, et see on kaaslase viis suhelda (sest ka vaikus on suhtlemine). Eemaldu võimalusel ka samast toast, lõpeta katsed teise mõtteid lugeda ja enda käitumist teisele sobivaks muuta või vabandada ning keskendu hoopis endale. Ennast süüdistada on mõttetu – teine pool ju valis ise sellise viisi olla ja eemalduda. Seega saad sina vastutada ainult enda valikute eest.

Sel ajal, kui partner sind ignoreerib, leia võimalusi enda hea enesetunde eest hoolitseda ning katsu mõtteid mujale saada. Püüa teha nii, et su meeleolu ei sõltuks täielikult partneri käitumistaktikast. Kui ignoreerimine lõpeb, võta see rahulikult ilma süüdistusteta jutuks. Näita üles soovi aru saada, et võib-olla teisel on vaja rohkem omaette olla ning et sa soovid mõista, mis temas sellise soovi tekitab. Anna partnerile teada, et hoolid temast. Paku talle võimalust selgitada, mis teda häirib. Kindlasti ütle aga seda, mismoodi sina end tundsid ja et sa ei oska sellises olukorras midagi teha, sest mõtetelugeja sa kahjuks pole. Kui partner sinust ja sinu haigetsaamisest hoolib ja ignoreerimine on lihtsalt natukegi keerulistes suhtlemisolukordades automaatselt tekkiv kaitsereaktsioon, siis on ta valmis sinuga koos sellele probleemile lahendust leidma. Kui partneri selline käitumine jääb aga korduma ja sa tunned, et sinu soovidega sinu püüdlustest hoolimata ei arvestata, siis küsi endalt, kas sellises suhtes jätkamine on tõesti parim, mida sa teha saad.

Tagasi üles