Liina Valner: arst ei ole paha! Arst ei ole paha?

FOTO: Périg MORISSE / PantherMedia / Scanpix

Näiteid, kuidas isad, seda ise hoomamata, emade tööle mõnikord vee peale tõmbavad, on muidugi palju, aga siin üks säravaimatest eetriapsudest, kirjutab Liina Valner portaalis Parim Aeg.

Läheme noorema generatsiooniga perearsti vastuvõtule. Rutiinne visiit, kus äsja neljaseks saanud kodanikke tavaliselt vaid mõõdetakse, kaalutakse, küsitletakse, lõppeb siiski nende elu valusaima süstiga, mille MINA otsustasin arsti soovitusel neile teha lasta. Gripivaktsiin nimelt. Arst seletab vaikselt, et see on kindlasti veidike valus, aga no midagi hullu kindlasti pole. Lisaks pidi sellest aastast kehtima uus reegel, et tehakse kuuajalise vahega kaks süsti. No mulle sobib ning esialgu väikesele naisele ja mehele ka. Naine söödabki kohe mehe ette, et see süsti turvalisust testiks: mehel pole selle vastu midagi. Istub toolile ja pereõde läheneb… Püha mooses, ma pole sellist kisa veel varem kuulnud. Tal tavaliselt ei liigu süsti peale ükski lihas, seepärast ei osanud ma järgnevat kuidagi ennustada.

«Aaaaa, see valu ei lähe mitte iialgi üleeee!!! Mitte iialgi!!! Arst on paha! Pahaaaa!!!» röögib mees põrandal väherdes.

Naine juba ka huilgab alates sellest hetkest, kui vend torke osaliseks sai ning on mitu korda põgenemiskatseid teinud, kuid isa sai ta siiski kinni ning tema süst sooritatakse samuti elukisa saatel.

Teel koju luban neile poest jäätist, sest see on väga hea valuleevendaja ning kuna ma pean kuu aja pärast nendega uut süsti saama minema, siis ühtlasi alustasin motiveerimisprojektiga «Arst ei ole paha».

Oluline on siinkohal veel ära märkida, et issi on meiega igal sammul kaasas, aga ta eelistab enamasti vaikida ning vahepeal lihtsalt paar lohutavat sõna öelda.

«Kallid lapsed, MINA tegin selle otsuse, et saate selle süsti, kuna ma armastan teid ja ei taha, et te haigeks jääksite,» selgitan ma juba ma ei tea mitmendat korda ja tunnen, kuidas pilt hakkab intensiivsest vatramisest juba tasku minema.

Issi laadis samal ajal endale ühe toreda uue äpi telefoni ning tahab ka tähelepanu: «Oo, kuule, vaata, nii äge äpp! Sellega saab vaadata, millise riigi lennuk just praegusel hetkel pea kohal lendab! See, mis just sõitis, tuleb Tokyost ja suundub Pariisi!» Mul on tegelikult ju hea meel, et suurel mehel on lõbus ja mõistan, et ega ta ei saagi ju kuidagi aidata mind, sest veel hullem oleks, kui kaks vanemat korraga signaale edastavad.

Püüan suurele mehele sosinal selgeks teha: «Kallike, ma ei saa praegu, mul on vaja lastele selgeks teha, et arst ei ole paha ning tõenäoliselt pean ma järgmisel korral nendega üksi teist süsti saama minema.» Tundub, et ta kuulis mind. Tundub!

Samal ajal Väike Naine ja Väike Mees endiselt läbisegi kriiskavad: «Eiiii! Arst tegi selle süsti, mitte sina ei teinud, järelikult arst tahtis meile valu teha! Ta tahtis meile pahaaa!»

«Ei ole nii, kallikesed. Arst ei taha kunagi kellelegi halba. Ta on ka tavaline inimene ja tal on lapsed kodus, keda ta väga armastab ja need lapsed muideks saavad ka süste, hästi palju, et nad haigeks ei jääks …,» vatran ma hingetõmbepausideta ning üritan hästi primitiivses mõttevormingus rahulikult neile oma sõnumit edastada.

Iga ema teab, et usutav monoloog nelja-aastaste sihtgrupile on kümme korda keerulisem, kui mis iganes muu sõnumi edastamine täiskasvanueas ajudele, sest sõnumiedastus toimub meeletu müra ja skeptilise vastuvõtu saatel ning sisaldab kordusi, sadu kordusi… Kui sõnadel oleks inimese eluajal limiit, siis nende nelja sõna «Arst. Ei. Ole. Paha» limiit oleks mul kindlasti selle 30 minutiga täis saanud.

Loe edasi portaalist Parim Aeg.