Marin klienditeenindustööst: müüjad pole kaltsuna kohtlemist väärt, nad teevad vaid oma tööd!

FOTO: Monkeybusiness Images / Panthermedia / Scanpix

Tuttavatega tööstuslikus koguses rummi lahendades tuli teemaks müüjatöö ja klienditeenindus üleüldse. «Coca, Fanta, Sprite? Kas selle jaoks, et läbi luugi neid kolme kaunist sõna küsida, on ikka inimestel vaja sotsiaalteaduste magister teha?» Teine ruigas sama bravuurikalt vastu: «Höhöhööö, no mis sa teed, kui pea paremaks suuteline pole.» Siis oli minu kord need purjus põrsakesed veidi paika panna, no mida alusetut üleolevust, sellised ongi need nõmedad kliendid, kellest müüjad kehva päeva läbi saades räägivad? 

Iseseisvumise ja silmaringi laiendamise mõttes võiks igaüks kooli kõrvalt veidi teenindussektoris töötada, sealt saab kogemustepagasisse kõike. Raha võrreldes muuga kõige napimalt, aga võib-olla on see omakorda innustabki mõnd hilispubekat rohkem pingutama ja tiibu laiemalt sirutama. Ma isiklikult hindan head klienditeenindust väga ja selle sektori värbajana töötades püüan panustada nii palju, et töötajad valiksid oma tööd meeldivuse tõttu, mitte sellepärast, et muud ei oska.

Teenindaja töös näeb ja kuuleb kõike. On lolle, kompleksides vaevlevaid tüüpe ja madalaid mõnitajaid, aga on ka kuhjade ja erinevates sortide kaupa positiivseid või vähemalt suunurki kergitavaid kogemusi. Saadetakse lilli, tehakse komplimente ja soovitakse tutvuda. Kõnekeskuse töötajad saavad kenade häälte eest juba abieluettepanekuid, südamepuistamisi ja uusi koostööpakkumisi. Iga tööpäev, kas tahad või ei, on nagu artistil laval - kõigile näha ja kritiseerida. Publik on nõudlik, see treenib nii kannatlikkust, suhtlemisoskust, enese autopiloodile lülitamist ja ebaolulise kõrvust möödalaskmistki. Ja edasise elu tarbeks loodetavasti inimlikkust ja arusaamist, et see teenindaja ei ole kaltsuna kohtlemist väärt, vaid teeb oma tööd. Võib-olla kooli kõrvalt, võib-olla paremat kohta otsides, aga võib-olla on naeratus tema suhtumises sellepärast, et just see ongi tema unistuste töö.

Tööandjad koolitusele

Tööandjaid tahaksin muidugi kohustuslikus korras kõik esmajoones koolitustele saata. Alates sellest, kuidas hinnata oma töötajaid, vormida neist efektiivselt väga häid ja parimaid ning inimväärseid töötingimusi pakkuda, et oleks isu kolmandik päevast visiitkaart olla. Teate ikka, et tänapäeval on meil siin veel poode, kus müüjad ei või terve pika päeva jooksul müügisaalis kordagi istuda, olenemata sellest, kas inimesi on või ei? Või pudupoode, kus inventuure tehakse käsitsi, mõõtes nii paelameetreid, helmegramme kui pastakate südamikke ühekaupa ja neid kuskile paberile kirjutades. Loetakse kohvitopse ja plastikkaasi ning rangelt ühekaupa arvestatakse neid puudujäägina palgast maha. Selgitage mulle palun keegi, kuidas selline töötaja peaks ennast leti taga mõnusalt tundma ja tahtma endast parimat anda? Seda praegu kirja pannes otsustasin, et samamoodi, kui saadan juhtkonnale kirja hea teeninduse osaks saanuna töötajat kiites, hakkan sedasama tegema ka ebainimlikke töötingimusi märgates tegema. Äkki hakkab kellelgi kõrgemal pool kunagi mõni vajalik kelluke peas helistama?

Vähemalt sama palju, kui vihkan eelarvamusi ja sildistamist klientide poolt, ei kannata ma ka kui minuga halvasti käitutakse. Passiivse ja väsinud müüja vastu pole mul vähimatki, ma olen ise tööpäeva teises pooles lukus, suhtlemisest väsinud ja sarimõrtsuka pilguga, ei oota teisteltki viisakuslauseid, teretamisest ja summast piisab. Aga hoidke oma nahk, kui ülbitsete, haugute või mind tõmmata püüate.

Vahetasin oma mobiilsideoperaatorit, sest paketti vahetades soodukat küsides saatis teenindaja mind nipsakalt kodulehele hindadega tutvuma. Läksingi kodulehele, aga juba teise teenusepakkuja omale ja edaspidi saavad nüüd nemad minu raha. Kasutan oma töös ülikehva müügi näitena kõnet ühest ajalehest, proua tuletas meelde minu digipaketi peatset lõppemist. Vastasin viisakalt, et olen teadlik ja rohkem ei soovi ka pikendada, piirdun edaspidi paberlehega. Temal müük tegemata, loomulikult polnud põhjust ülevoolavaks rõõmuks, aga ennast väga halvast küljest näidates ei suutnud ta ka kõnet väärika viisakusega lõpetada. Teisel pool toru käis kolks, kõne lõpetamise klikk jäi tegemata ja kostus solvunud sisin: «N*ssi selle paberilehega ennast siis ninna!» Minu hämmeldunud mõminat kuuldes lisas vinki juurde, saatis mind pikalt ja lõpetas alles seejärel kõne. Sellest sai minu elu esimene pretensioonikirjutamine, ilmselt ei soovi ükski ettevõte endale sellist esindajat.

Ärge eeldage!

Nagu enamikes elu hoogsates kurvides, on ka teeninduses eeldamine libe tee ja tõenäosus põrumiseks suur. Ärge kurat eeldage hommikust õhtuni midagi. Ärge eeldage müügitehingu teiselt poolelt, et ta on saamatu idioot või teda tuleb tema rollis ilmtingimata elama õpetada. Samamoodi nagu see massiivne dildokujuline vari, mis mu köögiaknast tänava poole kumab, pole XL-suuruses sekslelu, mida uhkelt möödujatele presenteerin, vaid hoopiski puidust paberkäteräti hoidja.

Sellest on ilutoodete müüjad õnneks juba enam-vähem aru saanud, et kummikutes ja vanas jopes sissemarssiv klient ei pruugi olla maksejõuetu rott, veidi veel ja äkki levib ka see suhtumine, et tegelikult kui ta seda ka oleks, rahatul inimesel on samuti täielik õigus toodetega tutvuda nii palju kui süda lustib. Ilmselt on pealinnas suureks abiks olnud pilgu treenimine Kalamaja trendihipsteri ja parmu eristamiseks, kui reetliku ja olulise detailina pole õunapildiga läpaka nurka kotist paistmas.

Mehepojad, kes ülikooliharidusega teenindajate kallal hambaid teritasid, jäidki mõtlema, et tegelikult on ju päris tore, kui hommikuti ilus tüdruk neile kohvi ulatab või kodupoe kassas kiiresti oma tehingud sooritatud saab. Ja äkki tasub mõelda, et kui inimesel on olnud oidu ennast ülikoolist läbi suruda, on tal piisavalt mõistust ka otsustada, kas ta pingutused päädivad paarisaja euri eest kuus oma oskuseid müües või soovib ta midagi muud teha. Minu vanaema tarkuseterad, mida lapsepõlvest endaga kaasas kannan: alati parem hea poemüüja, kui persekukkunud arst. 

Tagasi üles