Ilona Leib: teretamisest ja teretamata jätmisest

Ilona Leib.

FOTO: Erik Prozes

Mu meeldiv, isegi silmatorkavalt kauni välimusega sõbranna tervitas mitme aasta jooksul oma büroomajas kõiki seal töötavaid inimesi, nii mehi kui ka naisi, lihtsalt sõbralikust viisakusest. Enamik selle büroomaja töötajaid hakkas teda ka tervitama, kohtudes ei noolitud enam pilguga seinaääri ega kasutatud kilbina päästvat telefoni, vaid naeratati tuttavlikult. Kummalisel kombel osutasid aastatepikkust vastupanu mõned hästi rõivastuvad ja pealtnäha edukad härrad. Üks neist andis alla pärast seda, kui mu sõbranna oli talle parklast lahkudes mitu sekundit lifti ust lahti hoidnud. Teise härra vastupanuvõime aga ei purunenudki, katse jäi katki, sest sõbratari ettevõte kolis teise büroomajja.

Tere ühendab ja lahutab. Kuigi söakas tervitaja, ei ole mu sõbratar just kõige seltskondlikum, kuid ta sai oma tervitusjulgusele ainest omaenda elukogemusest. Treeningurühma, kus ta koos omaealiste ja märksa noorematega võimlemas käis, tuli üks vanem proua, kel oli kombeks riietusruumi sisenedes kõigile tere öelda. Sellest väiksest muutusest, mis algul oli ühe päeva kogemus, kujunes peagi teatav kollektiivsustunne ja meeldiv traditsioon teistelegi ning sealt said alguse muudki väikesed sõbralikud repliigid ja tähelepanuavaldused.

Eluaegsetest ülikooli õppejõududest meeldiv vanapaar ei väsi imestamast selle üle, et kuigi igas intelligentses kodus on ometi õpetatud tere ütlema, on teretamiskomme üliõpilaste hulgas enamasti vaid äärmuslikult funktsionaalne. Staažikad pedagoogid naeravad, et kui üliõpilastel neid vaja on, teavad nad täpselt, kes sa oled, ent kui nad sulle lihtsalt ülikooli koridoris või tänaval vastu tulevad, siis ei pea nad vajalikuks vaevarikast teretamisprotseduuri läbi teha.

Tagasi üles