Moodne naine: mehed tunnevad meeleheite haisu kaugele ära

FOTO: Alamy / Vida Press

Mille järgi saada aru, kas oled lihtsalt väga motiveeritud või meeleheitel? Loomulikult tuleb teada siin elus, mida sa tahad, ei tohi alla anda, aga ometi tekitab liigne püüdmine inimestes vastumeelsust. Mäletad küll seda paljulubavat uut kallimat, kelle minema peletasid? Või nii hästi läinud tööintervjuud, millele kunagi vastust ei tulnud? Ma olen kindel, et just meeleheite nahka nad läksid. 

Sõitsin täna ühe uue kliendi juurde kohtumisele. Ma ei tahtnud sinna eriti minna, sest olin kuulnud nende firma kohta igasuguseid kõlakaid. Teate küll: nad on turuliidrid ja võivad endale ülbust lubada, nad kauplevad alati alltöövõtjatega hinna naeruväärselt madalale ning kuna kõik tahavad nendega koostööd teha, vahetavad nad minusuguseid pisikesi mutrikesi nagu kapsleid kontori kohvimasinas.

Olen siin viimasel ajal oma töös valdkonda laiendanud ja kuigi mind ikka teatakse, istusin selle hiigelfirma koosolekulaua taga ikka totaalse algajana. Ma polnud mitte kunagi teinud seda, mida nad tahtsid. Noh, ütleme nii, et kui ma varem tegelesin logistikaga, siis nüüd pidin hakkama liiklussõlme inseneriks. Või kui enne olin kokk, siis nüüd lootsin, et mind palgatakse põllumajandusministriks, umbes nii suur oli see hüpe ühest teemast teise.

Nii et ega ma esiteks ei tahtnudki väga ja teiseks ei lootnud eriti valituks osutuda, ning ma olen kindel, et just seetõttu lõime juba poole tunni pärast tegevjuhiga käed ja leppisime kokku, et esmaspäeval asume tööle.

Pidalitõbisele kohane tühjusesõõr

Mida rohkem selle järjekordse karjäärivõidu peale mõtlesin, seda enam sain aru, et tellijale, kelle laud on valikutest kuhjas, läks peale just ja ainult minu kõikehõlmav ükskõiksus. Teate ju küll, kuidas ehmunud tänavakassi esimest usaldust võita? Ignoreeri teda, ära jookse järele, kui ta end voodi alla peidab, aga kui lõpuks sind nuusutama tuleb, siruta käsi. Lahkelt, aga mitte pealetükkivalt.

Ma väga usun, et inimene peab oma elus jahtima seda, mida ta tahab. Igasugused karma-, universumiseaduste või küll-jumal-annab jutuga mehed on minu jaoks naeruväärsed, kuid ometi on siin üks konks. Millal oled sa eesmärgikindel ja millal meeleheitel? Sest meeleheide on kõige kindlam viis enda ümber tekitada pidalitõbisele kohane tühjusesõõr. Kellelegi ei meeldi muretsejad ega anujad, mingid hädised vennikesed, kes esimese kutsumise peale telefoni tõstavad ning keel vestil kohale jooksevad.

Nagu elus ikka, kehtivad universaalsed tõed kõigi valdkondade kohta. Kui ma suudan ükskõiksusega püüda oma kogenematusse võrku tõelisest haist ja hooaja suurimast saagist firmajuhi, siis pole siin palju imestada, et sama valem kehtib ka eraelu kohta.

Tavaliselt hakkab mul veebruarikuus tekkima mõte kolida, kuigi mu korteril pole midagi viga ja nagunii maksan selle eest alla turuhinna. Pärast pikka talve tahaks lihtsalt muutust. Tasus mul sel nädalal vaid ajaviiteks aga kinnisvaraportaalid lahti teha, kui praeguselt omanikult laekus kiri pakkumisega tema kuludega minu juures veidike remonti teha. Kui vastasin, et ma vist ei viitsi asjaga tegeleda, järgnes pakkumine üürist veel natuke alla võtta.

Meeleheide peitu

Kohtingunõuandena on «Ära ole meeleheitel!» või vähemalt «Ära näita neile oma meeleheidet!» sama vana kui leib. Miks siis aga on mul nii lihtne tööl raskesti kättesaadavat mängida, kuid eraelus sajan ikkagi meestele kaela nagu hommikune kaste?

Hea küll, mul ei olnud lapsena elus korralikku isafiguuri, aga see tundub juba naeruväärselt lihtsa veiniklaasipsühholoogiana, et just seetõttu huvitavad mind mehed, keda kätte ei saa. Nii kui mu uus kallim natukenegi külmemat külge näitab, avastan end tema peale iga hingetõmbe tagant mõtlemas. Kas tal on tõesti tööl nii kiire, et ei jõua minuga vestelda? Kas nüüd on juba normaalne aeg viimasest kõnest möödunud ja ma võiksin tänaõhtuste plaanide kohta küsida?

Ega ma mingi lollike ei ole, loomulikult suudan ennast kontrollida ja leian muidu asju, millega päeva sisustada, et mitte päris armuvalus jobuna paista. Noh, näiteks tõestan oma uuele kliendile, kui õigesti ta tegi, et minu valis, või sean ja ületan trennis suuremaid eesmärke. Ning, nagu arvata oligi, on just siis, kui mul pole pool päeva olnud aega telefoni poole vaadatagi, see sõnumitest ja kõnedest punane.

Loomulikult on kirjutanud mitte ainult kallim, vaid veel mõni päris huvitav noormees, et uurida, mida ma teen, kus ma olen, mida sellest naljast arvan, mis just rebiti, ja kas mul sel nädalal aega kohtuda oleks. Kui pole aega, pole sellest midagi, nad on valmis ootama, sest neil on põnev. Kui aga juhtub olema, siis öelgu ma ainult aeg ja koht, lendavad kohale.

Naeran alati spordiklubis neid teateid oma telefonist kinni pannes ja õnnitlen end sel puhul, et mina täna jahedaks jäämise võistluse võitsin. Võib-olla ongi nii, et kerge meeleheide on meis kõigis, sest maailm on lihtsalt üks pagana intensiivne koht, aga lihtsalt parimad oskavad oma hullumist kontrollida. Või kui kontrollida ei oska, siis vähemalt peita. Ma tõesti soovitan proovida, toimib iga kord. 

Tagasi üles