Mare Tralla: iseseisev, kuid alaväärtustatud ja -makstud (Eesti) naine

Mare Tralla

FOTO: SCANPIX

Eesti mees ei pea vastama soorollidele, mida traditsiooniline maailmapilt nõuab. Tal ei ole muret, ta võib lihtsalt nautida oma vabadust ja tunduvalt paremat majandusolukorda, kirjutab kunstnik Mare Tralla Õpetajate Lehes.
 

Tõsiasi, et kultuurisfääris on enamik töötajatest naised, ei ole mingi uudis ega pelgalt Eesti fenomen. Nii kodus kui ka mujal on kultuurierialade palgad teiste valdkondade omadest sageli väiksemad. Väga tihti teevad selle valdkonna professionaalid, soost olenemata, tööd tasustamata – entusiasmist ja pühendumusest.

Erinevuseks on, et mujal arenenud maailmas kehtib naiste ülekaal eelkõige kultuuri põhitööjõu, aga mitte tippjuhtide seas. Suuremat osa maailma juhtivatest kultuuriinstitutsioonidest juhivad mehed. Eestis on aga suur osa kultuuriinstitutsioonide juhtidest naised, sest isegi sellel tasandil ei väärtustata nende tööd piisavalt.

Kunst küttimisest vabal ajal?

Kultuur ja kunst on iga ühiskonna lahutamatu osa – olgu see kultuur väike või suur, enam või vähem rahvuslikult ja rahvusvaheliselt hinnatud, professionaalsem või ebaprofessionaalsem.

Ühiskonna kõik liikmed on kultuuri tarbijad, isegi kui nad ei külasta näitusi, muuseume, teatrit, kontserte ega loe raamatuid jne. Kultuurist ja kunstist mõjutatu ümbritseb meid ühel või teisel moel kõikjal. Tuletagem ka meelde, et Eesti vabariiki ega meie iseseisvust poleks Eesti kultuuri ja kunstita. Ilma kunsti ja kultuuri ühendava jõuta poleks see kunagi reaalsuseks saanud.

Paraku on kultuuri nähtamatu kõikjal eksisteerimine osaliselt ka põhjus, miks selle valdkonna tegevus on kõikide muude valdkondade tööst madalamalt tasustatud. Selle töö tulemust ei ole võimalik lihtsalt mõõta – sellel pole kilosid, ruutmeetreid ega gigabaite.

Kui meie esivanemad koopa seintele pilte maalisid, võeti selleks kulunud aeg küttimise, taimede kogumise, liigi jätkamise, ehitamise ja muu sellise arvelt. Ka kõige raskematel aegadel on inimene loonud kunsti ja kultuuri – sellest võiks ju teha järelduse, et ka kultuuri loomine ja tarbimine on meie liigile ellujäämiseks vajalik.

Seega selleks, et Eesti ja eestlased säiliksid, mis on riigi olulisim prioriteet, peaks valitsus kõige enam muretsema selle pärast, et meie kultuur areneks, oleks konkurentsivõimeline, mitmekesine ning inimväärselt väärtustatud. Ainult selliselt arendades ja toetades on võimalik kultuuri ja rahvust säilitada ja hoida eestlasi muuseumieksponaatideks muutumast.

Naise rahvuslik ülesanne – sünnitada

Kahjuks suhtutakse Eesti riigis ja ühiskonnas kultuurivaldkonda kui ho­bisse. Millessegi, mis on iga tegija eralõbu, mida tollel lubatakse teha, kui muud, näiliselt olulisemad füüsilise ellujäämise tegevused, nagu küttimine ja liigi jätkamine, on sooritatud.

Suhtumine kultuuri ja kunsti on Eestis väga sarnane ja otseselt seotud üldise suhtumisega naisesse, kus naise väärtust ühiskonnale mõõdetakse laste arvuga naise kohta. Kuivõrd naise peamine rahvuslik ülesanne on sünnitada ja laste eest hoolitseda, nähakse kõike muud, millega naine tegeleb, hobina ning selle eest pole vaja elamisväärset palka maksta.

Seega on kultuurierialade madalad palgad seotud topeltstigmaga. Esiteks sellega, et kultuuri ja kunsti ei nähta ellujäämiseks esmatähtsa valdkonnana. Teiseks sellega, et enamik selles valdkonnas töötajaid on naised, kelle ühiskondlik põhiülesanne on midagi muud kui rahaga tasustatav töö.

Aga millega seletada, et kultuuri ja kunsti valdkonnas, eelkõige seda laiemale publikule vahendavatel aladel töötavad peamiselt naised? Siin on palju ajaloolisi põhjuseid, millest ühes artiklis pole võimalik pikalt kirjutada.

Need on seotud traditsiooniliste arusaamadega naise rollist, kus kõrg- ja keskklassi naistel oli lubatud väljaspool kodu osaleda kunsti ja kultuuri tarbimises ning sellest huvitumine ei olnud ilmtingimata konfliktis meeste huvivaldkondadega.

Kultuurisfäär oli üks aladest, kus naistel õnnestus osaleda loojatena varem kui muudes sfäärides. Veel enamgi – paljud kultuuriilmingud kasvasid välja vabatahtlikust kollektiivsest tegevusest, milles naised said aktiivselt osaleda, sageli küll vaid mehi toetades. Laulude, lugude, rahvatarkuste, mängude, tarbeesemete loomise, tantsude jmt kaudu on naise roll olnud edastada kultuuritraditsioone põlvkonnalt põlvkonnale.

Seega on kultuurisfäär naistele tuttav, nad tunnevad end seal mugavalt. Neil ei ole seal tegutsemiseks tavaliselt vaja ennast tõestada ja oma õiguste eest võidelda.

Aastaid tagasi võitlesin ühe oma naisalluva palganumbri eest, soovides, et talle makstaks meeskolleegiga võrdset või isegi suuremat palka. See naine tegi mehest mitu korda enam tööd ja tema kvalifikatsioon oli poole suuremat palka saavast meeskolleegist tunduvalt parem.

Ülemus vastas, et pole vaja – ta ei lähe siit ju kusagile, aga mees võib lahkuda kommertssfääri, mistõttu peab talle maksma rohkem, hoolimata tõsiasjast, et tema töö pole nii efektiivne kui naisel.

Mehele mugav

See lugu illustreerib levinud suhtumist kultuuri ja naistesse. Neile ei ole vaja rohkem maksta, sest nad ei lähe ju kusagile mujale. Mehed ei tule massiliselt kultuurisfääri madalapalgalistele ametitele. Mitte ainult palganumbri pärast, vaid ka kultuuri marginaalse ühiskondliku staatuse tõttu.

Tavateadvuses on kultuuriametid naistetöö ja Eesti meestekeskses ühiskonnas üks enesest lugupidav mees endale sellist ametit lubada ei saa. Naistetöö on jällegi traditsioonilises meestekeskses maailmas vaadeldav hobina, mille eest pole vaja maksta elamisväärset palka, sest perekonda peab üleval mees. Paraku ei ole selline peremudel Eestis kuigi levinud!

Eesti naine on suhteliselt iseseisev isegi siis, kui ta saab alla minimaalseks toimetulekuks vajalikku palka. Kusjuures see on mugav eelkõige mehele, sest tema ei pea vastama soorollidele, mida traditsiooniline maailmapilt nõuab.

Tänu naiste iseseisvusele ei pea Eesti mees tundma vastutust selle eest, kuidas naine tema laste kasvatamisega hakkama saab. Tal ei ole seda muret, mis sunniks teda elama ühe naisega terve elu, hoolitsedes nii laste kui ka naise eest, ta võib lihtsalt nautida oma vabadust ja tunduvalt paremat majandusolukorda.

Naised samas hoiavad kinni elusfäärist, kus nende tööd keegi ei ohusta, sest see on nii kehvasti tasustatud, hoolitsevad kuidagi nii iseenda kui ka laste eest ning lisaks kannavad oma õlgadel Eesti kultuuri säilimise tohutut koormat.