Psühholoog soovitab: vägivaldses suhtes koosta turvaplaan, see võib päästa su elu

FOTO: Josep M Suria / PantherMedia / Scanpix

Alguses oli suur armastus. Või vähemalt nii sa mõtlesid. Lõpuks ometi keegi, kes näis sinust päriselt hoolivat. Helistas aina ja küsis, mida sa teed. Rääkis, kuidas sina oled eriline, mitte nagu teised. Jälgis iga su sammu sotsiaalmeedias. Oli lausa endast väljas, kui sa ütlesid hea sõna mõne teise inimese kohta. Ta ju armastas sind, nii erilist, kuidas sa võisid talle haiget teha. Muidugi tundsid sa end süüdi. Võib-olla sa said teada, et ta uuris su sõbrannadelt su tegemiste kohta ja see tundus nii hooliv, nii armas – ta ei julgenud sinult küsida, sind häirida. Sa said lilli, kingitusi. Sa uhkustasid nendega või üritasid seda mitte teha, et teisi, vähemõnnelikke ja lilledeta sookaaslasi mitte häirida. Nii emotsionaalne oli su kallim, sest nii armunud ja hooliv. See pidi olema päris. Nii ongi romaanides ja seriaalides. Tegelikult seal on kehvem, päriselu on palju suurem. Nii sa mõtlesid.

Võib-olla mõtled vahel praegugi. Aga kuskil sinus on hirm. Sa ei saa aru, mis teil toimub ja kuidas kaaslasega olla. Kuidas olla ikka veel armsa inimesega hea. Sa püüad, ta ju ütleb, et sa võiksid ja et kõik sõltub sinust, aga alati näib, et teed kõik valesti. Etteheited, et sa teed haiget ja oled ikkagi nagu need teised teevad sulle haiget, sest sa tahad ikka olla see eriline.

Armukadedus ei tundu sulle enam armas. Viha ja solvangud vaheldumisi eemaletõmbumise ja ikka uuesti lillede ja imeliste sõnadega. Võib-olla polegi ta sind kunagi löönud, aga sa kardad ja häbened, et kardad – sest ta ju armastab sind ja sina teda. Võib-olla lüüakse sind sõnadega ja öeldakse, et ära ole nii tundlik. Sul on tunne, et sa pead kõndima naeltel, õhukesel jääl ja vajuval liival korraga ja sa ei suuda muule enam mõeldagi. Kõik kõigub ja sa ei saa millestki aru. Võib-olla oled sa öelnud, et tahad sellise suhte lõpetada, viisakalt, ja see on talle haiget teinud ja sa oled jälle saanud kuulda neid imelisi sõnu ja saanud lilli ja sa ikka loodad ja üritad mitte teda mitte ärritada. Võib-olla on ta läinud teraapiasse, aga sa pole kindel, et see toimib. Võib-olla olete te üritanud suhet korda saada, päris tõsiselt üritanud. Aga kuskil sinus on ikkagi see hirm ja vajuva liiva ja jää ja naelte tunne.

Kui sul on see kummaline hirmu ja segaduse tunne, aga sa ei tea, mida teha ja mingil põhjusel sa ei saa sellest suhtest lahkuda, siis tee endale turvaplaan. See annab kindlustunnet ja selgust juurde. Tee see kirjalikult ja pane kindlasse, ainult sulle teadaolevasse kohta. Hädavajalik on see siis, kui sa kardad oma füüsilise turvalisuse pärast.

Kõige olulisem – ära jää üksi. Kui suhe on läinud nii keeruliseks, siis võib olla tunne, et sa oled peast segi läinud, sul on vaja kasvõi kõrvalpilku. Mõtle läbi, kellele saad kujunenud olukorrast ja oma hirmudest rääkida. See ei pea olema tingimata sugulane või sõbranna. See  peab olema inimene, kelle puhul on sul sees tunne, et tema saab aru ega mõista sind hukka, ei naeruväärista su hirme. Kas saad teda kutsuda appi, kui oled päris hädas? Ehk on neid inimesi mitu? Salvesta telefoninumbrid enda telefoni, mõistlik võib olla kasutada alias't.

Mõtle detailselt, mida saad teha ja kuhu saad minna, kui näed vaimse või füüsilisele vägivalla lähenemise kindlaid märke. Kuidas saad olukorrast välja? Kaardista abivõimalused, mida just sina saad kasutada oma kodukohas. Alati saad helistada politseisse või numbrile 1492 – viimane on mõeldud just vägivaldses suhtes naistele. Kui relvadeks on sõnad, mõtle, kuidas saad konflikti eskaleerumist vältida – võib-olla pead ka siis kasvõi mõneks ajaks kodust lahkuma.

Kui ta on olnud füüsiliselt vägivaldne, siis mõtle läbi, mida teha, kui taolised olukorrad korduvad ja kuidas hoiduda tõsisematest vigastustest. Jah, meenutada varasemaid kordi on valus – võib-olla on hetkel kõik ilus – aga analüüsi need läbi. Mõtle välja märguanded, mida saad kasutada lastega, sõpradega, sugulastega, naabritega, et märkida ära oht ja et keegi saaks abi kutsuda. Mõtle, millisel viisil saad kaaslast rahustada, sest olulisim on tagada sinu turvalisus.

Võib-olla pead detailselt mõtlema, kuidas üldse majast välja saada. Jah, võib-olla nii mõeldagi tundub õudne (kuidas küll asendus romantiline seriaal õudusfilmiga?), aga see võib teinekord olla eluküsimus. Kui teil on lapsed, mõtle, kuidas saad ohu korral nad kaasa võtta. Kelle juurde saad minna?

Võib-olla pead olema valmis valetama, et koledast olukorrast pääseda. Võib-olla pead teesklema teadvusekaotust või raskeid vigastusi, et sind enam ei löödaks. Mis põhjuse saad välja tuua, et kodust lahkuda, enne kui olukord muutub ohtlikuks ja kui otse rääkida ei saa?

Ole kontaktis lastega. Räägi neile, kuidas sa neid armastad, aga räägi ka kodusest olukorrast ja mida kavatsed teha, et olukorda lahendada. Kui sul on tunne, et võib-olla pead kodust lahkuma ilma lasteta, selgita neile, kuidas plaanid esimesel võimalusel jälle kokku saada. Õpeta lastele, kuidas nemad peaksid ohu korral käituma (mida tegema, kuhu helistama, kelle poole pöörduma) ja leia neile kindel koht, kuhu nemad saaksid vajadusel minna.

Paki hädavajalikud asjad (ID-kaart, pangakaardid, võtmed, hügieenitarbed, olulised ravimid kuuks ajaks, mõned vajalikud riided, olulised dokumendid või nende koopiad) ja varu piisavalt raha, et saaksid mõnda aega toime. Dokumentide koopiaid ja väikest kogust raha võid kindlustunde mõttes hoida ka usaldusväärse inimese juures, arutada temaga ka läbi, mis võiks veel vajalik olla, kui on tarvis kiirelt kodust lahkuda – endal ei pruugi kõik meenuda. Korralda asjad nii, et kaaslasel puuduks ligipääs su pangakontole, aga ka meili-ja sotsiaalmeedia kontodele.

Kui su kaaslane on olnud füüsiliselt vägivaldne, pea meeles, et alati pöördud kohe arstiabi järele ja jälgid, et vigastused kirja pandaks, lase fikseerida ka väikesed vigastused – see võib olla vajadusel oluline dokument nt kohtuprotsessil. Isegi kui praegu sa ei taha mõeldagi armsa inimese vastu kohtusse minekust, võib su arvamus muutuda.

Hoia alles kogu vaimsele vägivallale viitav tõendusmaterjal – ähvardus-ja sõimukirjad, sõnumid, e-kirjad, internetivestluste arhiiv. Võid salvestada need eraldi mälupulgale, mille paned nende asjade juurde, mida plaanid lahkudes kaasa võtta.

Kõige olulisem osa turvaplaanist on aga õppida uskuma kahte asja. Et sa ei pea olema suhtes, kus sa tunned hirmu ja et sul on jõudu ka kõige koledamast olukorrast väljapääs leida.

Tagasi üles