Võitlejahingega naine Eesti sõjaajaloost: Alice Kuperjanov

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Naiskodukaitse Tartu ringkonna juhatuse liige Alice Kuperjanov. Pilt tehtud millalgi 1930-1935 aastatel.

FOTO: Fotis

Alice oli tavaline noor eesti naine, kellele saatus oli andnud võimaluse olla ühe tähelepanuväärse mehe kaaslane tolle lühikesel ja kangelaslikul eluteel. Ta tegi seda väärikalt, täieliku pühendumuse ja armastusega.

Koolikaaslased Alice ja Julius

Alice Johanson (Juhansoo) sündis 24.10.1894 Tartumaal Aru vallas mõisa piiril asunud Raudsepa talus. Isa Andres oli sirgjooneline ja õigust nõudev, ema Kadri kaugelenägelikum ja kavalam. Tal oli vend Jaan (1890) ja õde Adele (1900). Tüdruk õppis Vana-Kuuste Sipe ministeeriumikoolis kolm aastat nagu tema tulevane abikaasa Julius Kuperjanovgi (ühe klassi jagu temast ees). Julius oli pärit Lalli talust Vana-Kuustest. Armas tütarlaps jäi Juliusele silma just koolipingist ja esimest korda lasi ta sellel huvil välja paista ühe koolinäidendi ettevalmistusel, kus noormees oma koolikaaslasega tükis osad ära vahetas, et saaks olla Alice'i südame võitja kasvõi lavalaudadelgi.

1910–1915 õppis Alice Tartus ENKS Tütarlaste gümnaasiumis. See oli eragümnaasium, millel ei olnud õigust anda lõputunnistust, kuid kuna seda juhtis Peeter Põld, siis tulid sealt eesti kodule haritud neiud. Et lõputunnistust saada, sõitis Alice 1915. aastal Petrogradi, kus sooritas lõpueksamid.

Märgates möödaminevat sõpra on proua Kuperjanov oma raudus käed üles tõstnud ja hüüdnud: «Eesti naised, võidelge edasi, kuni tuleb vabadus!»

Ta jäi esialgu pealinna elama, õppides seal veel raamatupidamist. Hiljem töötas suurlinnas valitud erialal. Kui Alice Eestisse tagasi tuli, töötas ta siingi raamatupidajana.

Armastajad ja võitluskaaslased

1917. aastal oli Alice'i Tartu Turu tänav 11a korter Vene väe eesti ohvitserkonna salajaseks bürooks, kus oli hea koos käia. Alice ise tunnistas, et kui mitte Julius, kes tol ajal oli tema kihlatu, poleks mitte aktiivselt enamlaste vastane olnud, siis poleks ka tema nii palju võitluses kaasa löönud.

Veebruarikuus marssisid Tartusse sisse saksa okupatsiooniväed. Kuna järgmisel päeval anti käsk endistele sõjaväelastele end komandantuuris registreerida, siis asusid Julius ja Alice otsima võimalust Tartust kaduda, sest järgmisel pühapäeval pidi olema nende laulatus.

Julius Kuperjanov enne teenistusse asumist Eesti Tagavara Jalaväepataljoni aastal 1918.

FOTO: Fotis

Juhuslikult sõitis sama päeva hommikul Alice'i ema teda linna külastama ja tema abiga oldigi õhtul juba Kambjas. Järgmisel päeval peeti laulatuse suhtes läbirääkimisi, sest õpetaja keeldus laulatamast, kuna neid ainult kaks korda kirikus maha hõigatud oli. Siis sõitis Julius ise praost Ederbergi juurde ja rääkis tema nõusse.

Nii laulatati Alice ja Julius 26. veebruaril 1918 Kambja kirikumõisas abielurahvaks.

Saksa okupatsiooni lõpp ja punaste pealetung

Eestimeelsed tagavarapataljoni mehed alustasid Kuperjanoviga koos vastuluure tegevust. Alice lõi selles tegevuses hoolega kaasa. Mai lõpus kolisid nad maale Alice'i vanemate juurde. Väliselt möödus okupatsiooniaegne suvi lõbusalt, sest neid oli seal palju noori koos. Augustikuu lõpus asusid Kuperjanovid linna, Aida tn 4a hoovimajja, mis ainult nende päralt oli. Seal sai salaja koosolekuid pidada. Alice'i ülesandeks oli paberite peitmine.

Novembri alguses hakkasid sakslased lahkuma, aga kohe olid peale tulemas bolševike väed. 19. detsembriks oli selge, et Tartut punaste vastu hoida ei suudeta. Kuperjanovitel tuli enne punavägede kohale jõudmist Tartust lahkuda. Seda tehti 21. detsembri varahommikul. Alice'i meelest oli õudne tunne seista paratamatuse ees ja oma kodu maha jätta.

Koos Juliusega partisanisalka moodustamas

Õhtuks jõudsid Käreverre peale nende ka Võnnu all tegutsenud kaitseliitlased. See oli Alice'ile esimene öö sõjas. Kuid edaspidi oma mehega frondil kaasas käies kasvatas ta oma iseloomu: õppis mitte uudishimutsema ja argust ning hirmu mitte välja näitama. «Hea on, kui inimene võib kellessegi nii uskuda, nagu mina uskusin oma mehesse. Ütles vahest: «Ära karda, Alli,» siis oli kõik hirm nagu peoga pühitud.»

22. detsembri hommikul kasvas väeosa 20 trefneristi lisandumise tõttu 41 meheni ja järgmisel päeval sai Julius 2. diviisi ülemalt loa partisanide salga moodustamiseks. Liiguti Puurmanisse, kuhu siis staap rajati. Esimene päev Puurmanis kuluski peamiselt sisseseadmisele. Söögi peale hakati mõtlema lõuna paiku, asja võttis käsile Alice. Kuna kusagilt suurt katelt ei leitud, valiti söögitegemise kohaks mõisa pesuköök, mille suur katel selleks sobis. Esimeseks toiduks keetis Alice tanguputru. Köögiabilisteks oli tal paar Treffneri gümnasisti. Õhtuks tapeti mõisalaudast siga ja siis oli leitud lahendus ka lihamurele. Väeosa koosseis oli väga kirju ja jättis eriti rõivastelt palju soovida. Rõivaste muretsemiseks anti ümberkaudsetele valdadele rekvisitsioonikäsud. Varustust toodi, kuid kahjuks ei jätkunud seda siiski kõigile. Esimene partisaniretk võeti ette Alice'i mäletamist mööda 28. detsembril. Siin tuli naisel mõte teha voodilinadest meestele valged ürbid, et nad maastikul tähelepandamatuks jääksid. Oma kätega õmbles ta need ka valmis.

Partisanide sümboliks oli surnupealuu. Alice meenutab, kuidas see märk sündis. Mehed vaielnud ja leidnud, et märk peaks olema käisel kantav. Kõigi arvamusi arvesse võttes jõuti vapikujulise musta, valgega ääristatud aluse juurde, mille keskele pidi tulema hõbedane surnupealuu. Et aga hõbedase surnupealuu saamine esialgu raskendatud oli, siis otsustati selle asemel ajutiselt valget paela üle musta vapi tarvitada. Mõisaproua kübarakartongis leidus niipalju samet- ja plüüškübaraid, et terve meeskonna varustamine tühiasi oli. Valgeks kandiks tarvitati lihtsat pesuriiet. Need esimesed varrukamärgid valmistas Alice ise.

Tartu tagasivallutamine

11. jaanuaril andis Kuperjanov käsu Tartut tagasi vallutama minna. Ka soomusrongid olid teel Tartusse. Voldi lahingu ajal tundis naine esimest korda hirmu oma mehe elu pärast. Partisanid võitsid Voldi mõisa ja liikusid edasi Tartu poole. Rõõm Tartu vabastamise üle oli tohutu. Võhivõõrad inimesed surusid neil kätt ja tänasid.

Tartusse tagasi jõudnud Alice ja Julius leidsid, et punased olid nende korteri rüüstanud. Asusid siis ajutiselt võõrastemajja London. Kuperjanovi salk nimetati ümber partisanide pataljoniks. Juliusele lisandusid nüüd ka garnisoniülema kohustused. Magada sai ta vaid paar tundi öö jooksul.

Partisanide 1. rood asus Tartus korterisse Tähe tänav nr 43 Villa Margarethe hoonesse, kust punased just oma kantseleiga välja olid kolinud. Selle maja katusel lehviski partisanide lahingulipp esimest korda. Keegi vabatahtlik Johanson oli Kambjast tulles sinimustvalge lipu kaasa toonud. Olles kunstnikukalduvusega, joonistas ta valmis ka surnupealuu. Õmblustöö tegid preilid Amalie ja Iida Kärner. See lipp pandigi siis esimest korda just selle villa katusele lehvima.

Partisanidele anti aega Tartus olla vaid üheksa päeva, siis liikusid nad Elva poole. Alice jäi Tartusse, korraldama uut kodu Tähe 43 majja.

Paju lahing

29. jaanuaril otsustas Alice Tartust rongiga pataljoni juurde sõita. Sel teekonnal tutvus ta proua Mari Raamotiga, kes sõitis oma soomusrongi peal võitlevat poega vaatama. Soomusrongidele oli appi saadetud Põhjapoegade rügement. 31. jaanuari öösel sai Alice mehelt teate, kus see lubas tal järele liikuda Laane tallu Paju mõisa lähedal. Järgmisel hommikul pidid võitlejad hakkama koos soomlastega mõisa tagasi võtma.

Kui hommikul algasid lahingu ettevalmistused, saatis Julius naise Tellistesse sidumispunkti. Hommik oli selge, külm ja päikesepaisteline, kui nad teineteisele «nägemiseni» ütlesid. Algas Paju lahing. Kuulipilduja ja püssituli kestsid lakkamatult tunde. Sidumispunkti kanti muudkui haavatuid. Ja siis äkitselt toodi haavatud Julius. Reega sõideti jaama ja sealt tõsteti raskesti haavatu rongi peale. Julius avas korraks  silmad, naeratas vähe ja katsus naise kätt suruda. Alice organiseeris pehmemat lamamisalust, üks pere laenas vedrumadratsi. Pukas jäi Alice rongist maha, kui arstile telefoneerima oli läinud. Terve öö pidi murest hullunud naine otsima võimalusi Tartusse jõudmiseks. Alles kell 9 hommikul jõudis Alice haiglasse oma teadvusetu mehe juurde.

Arstid lootust ei andnud ja Alice'il jäi ainult üle haavatud mehe juures hospidalis istuda. «Lõuna paiku, kui ta kord jälle silmad avas, ütlesin talle: «Kas tead, et Valga on meie!» Ta vastas valulise ilmega: «Seda ma püüdsin!»,» meenutas Alice.

Paju lahingus surmavalt haavata saanud Tartu Partisanipataljoni ülem leitnant Julius Kuperjanov kirstus.

FOTO: Fotis / Karl Akel

Järgmisel hommikul, 2. veebruaril kell pool kuus, Julius suri. Matused toimusid 6. veebruaril. Leinamajas, Villa Margarethe hoones, olid juba mitu päeva saanud inimesed käia temaga jumalaga jätmas. Ärasaatmine toimus Vanemuise suures saalis.

Jaan Koorti valmistatud Julius Kuperjanovi mälestusmärk Tartus Raadi kalmistul avati 11.10.1925.

Naiskodukaitse ridades

Pärast mehe surma pidi lesk end kuidagi lohutama. Jõudu andis tegutsemine. 1919–1923 õppis Alice Tartu kõrgemas muusikakoolis laulmist ja töötas samal ajal asjaajajana Punase Risti Tartu komitees. Alice tegutses ka pedagoogina – 1921 oli ENKS Tütarlaste gümnaasiumi õpetaja.

1921 anti Kuperjanovi lesele Tammistu mõisasüdamest 25 hektarit maad ja eluaegne pension. 1938 müüs Alice asunikutalu ja saadud raha eest ostis Tartusse Eha tänavale krundi. Maja valmis 1939. aasta lõpuks. Ühte korterisse asus ta koos õe Alide Kuslapiga, teise üüris välja.

1925. aastal, kui Tartus asutati Naiskodukaitse II jaoskond, oli Alice selle aktiivne organiseerija. Naiskodukaitse Tartu ringkonnakogu I koosolekul 2. detsembril 1927 valiti juhatuse esinaiseks Ebba Saral ja teiste hulgas juhatuse liikmeks ja laekuriks Alice Kuperjanov. Aktiivse tegevuse eest autasustati teda mitmete autasudega, sealhulgas Kotkaristiga.

Naiskodukaitse Tartu Ringkonna juhatus, I rida vasakult: Marie Silbergleich, Ebba Saral, Alice Kuperjanov. II rida: Ella Sirg, Herta Mihkelson.

FOTO: Fotis

1937 valiti Alice Naiskodukaitse keskjuhatusse sekretäriks. Siis oli ta ka toitlusvanemaks. Naiskodukaitse kõrval jõudis Alice tegutseda ka Tartu Lasteabi juhatuses ja olla Tartu Perenaisteseltsi asutajaid.

Alice Kuperjanov arreteeriti 14. juulil 1941 hommikul kell pool neli oma kodust, nagu jutustas Postimehele 1942. aastal tema õde Adele Kuslap. Tugev prõmmimine uksele äratas õe ja kui ta ukse avas, leidis ta sealt neli tšekisti, kellest ta tundis ära Tartu NKVD ülema Sõstšikovi. Naine väitis, et Alice'it pole kodus, lootes kogu hingest, et õde taipab akna kaudu põgeneda. Kui mehed asusid läbiotsimisele, astus oma toa uksele Alice Kuperjanov. Sõstšikov võttis taskust mingi paberi ja ütles: «Teid on määratud asumisele.»

«Mul ei ole siis siin Eestimaal mitte jalatäitki maad, kus ma võiksin olla,» vastas Alice melanhoolselt. Kui teda kiirustati ära minema, nentis ta ülemale pilkavalt: «Aega on küll! Meil on ainult üks rutt, nii teil kui minul – ja see rutt on surma poole.» Veel sai ta pigistada õe kätt ja silitada ta pead, siis viidigi ta igaveseks minema. Alice kamandati veoauto kasti. Sealt läks sõit Tartu jaama. Mari Raamot kirjutab oma mälestustes, et Alice seisis raudteejaama esisel kahe valvuri vahel. Märgates möödaminevat sõpra on proua Kuperjanov oma raudus käed üles tõstnud ja hüüdnud: «Eesti naised, võidelge edasi, kuni tuleb vabadus!»

Alice saadeti Sverdlovski oblasti vangilaagrisse. Teda süüdistati Kaitseliitu kuulumises ning selles, et ta oli olnud «valgepartisanisalga komandöri» naine.  17. juuni 1942. aasta tribunali otsusega mõisteti naine surma. Ta olevat vahele jäänud raamatupidamise võltsimisega laos, kustutamata surnuid toiduarvelt, päästes sellega lapsi näljast. Täpselt kuu aega hiljem hukati ta Sosva vangilaagris.

17.07.1997 avati Alice'ile mälestuskivi Julius Kuperjanovi haua kõrval. Naise matmiskoht on aga tänaseni leidmata. 22. aprillil 2012 avati mälestustahvel Tartus tema viimase kodumaja Eha 22a seinal.

Alice Kuperjanov, VaM F. 2608:3, Valga Muuseum, http://muis.ee/et/museaalview/2780632

FOTO: muis.ee

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid:

  • Alice Kuperjanov, «Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni», Tartu 1937;
  • Anto Juske,« Naised Vabadussõjas aastail 1918-1920», Tallinn 1998;
  • Eha Jakobson, «Alice Kuperjanov jäi lõpuni endaks.» Kaitse kodu 4/2012
Tagasi üles