Esimene reaktsioon oli ürgse maiguga soov mehele pasunasse sõita. Surusin maha. Vägivallaga ei lahenda midagi. Vägivald tekitab ainult rohkem vägivalda.
Teine reaktsioon oli pereisaga meestejuttu puhuda ja öelda, et selline asi ei lähe kohe mitte. Et pereliikmetega ja ükskõik milliste naistega nii ei käituta, ole sa nii närvis või kärsitu kui tahad. Taipasin aga, et minu kohus ei ole Odini käsilase moodi prokuröri mängida. Omakohusel ja eetikamisjonärlusel on väga harva tasakaalustav roll ja tänavasituatsioonis ligi astudes ja olukorda selgitades ei muutu selle pereisa käitumises midagi – kogemus on näidanud. Kui suruda kassi nina piima sisse, ootusega et too sööma hakkaks, siis üheksal juhul kümnest tekib kassis hoopis vastupidine reaktsioon ja piimakauss jääb kauaks-kauaks puutumata.
Kolmas reaktsioon oli kirjutada artikkel, väljendamaks nördimust meeste valimatu ja alandava käitumise kohta naiste ja/või pereliikmetega ja postitada see Facebooki. Aga üsna pea jõudis kohale, et mulle teadaolevalt ei ole minu Facebooki meessoost kontaktidelistis kedagi, kes sellise madalalaubalisusega silma paistaks (vähemalt tahaksin väga seda uskuda). Meessoost sõpradest rääkimata, nemad on pühendanud aega ja arengut sellele, et olla parem mees.
Mida siis teha? Pean parimaks lahenduseks kasutada meediakanaleid nii, et see jõuaks ka selle konkreetse mehe ja naiseni – aga veelgi enam – neid ümbritsevate ja lähedaste inimesteni. Lähedaste mõju mõtemalli muutumiseks ja arenguks on kordades suurem kui võõra mõju tänavalt.
