Beethovenit võlunud Saksa primadonna: «Mina, kuulus kunstnik, pean siin Liivimaal tanguputru keetma!»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Wilhelmine Schröder-Devrient

FOTO: Wikimedia Commons

Wilhelmine Schröder-Devrient oli Saksa ooperilaulja, sopran. Ta oli võimas ja kirglik lauljatar, keda tema hiilgepäevil lausa jumaldati. Oma kolmanda mehega elas ta aastail 1857–1858 Loodi mõisas ja sai siin tuntuks kui Laulu-Kadri.

Ema oli kolm aastat Revalis Tilly teatritrupis näitlejaks

Antoinette Sophie Bürger liitus nooruses, 1793. aastal, Jean Tilly näitemängu- ja ooperilauluseltsiga Peterburis. Sealt siirdus ta trupiga 1795. aasta suvel Tallinna, kus trupp tekitas suurt sensatsiooni uue moeka repertuaariga. Sealhulgas võis Eestis esimest korda laval näha Mozarti mõni aasta varem Viinis lõpetatud «Võluflööti» ja «Don Giovannit». Truppi juhtis 38-aastane näitlejanna, tantsijanna ja lauljanna Louise Caroline Tilly, teatriilmas tuntud madame Tillyna. Trupp mängis Kanuti gildis. Sel ajal tekkis Sophiel suhe trupis kaasa löönud Johann Nikolaus Smets von Ehrensteiniga ja neil sündis poeg Wilhelm.

August von Kotzebue soovitusel sai Sophie Bürger 1798. aastal tööle Viini õukonnateatrisse, kuid siirdus peagi Wroclawi, kus ta angažeeriti ooperisse. 1801. aastal siirdus Sophie Hamburgi. Temast kujunes tunnustatud Saksa tragöödianäitleja. 1804. aastal abiellus naine laulja, tenor Friedrich Schröderiga. Neil sündisid tütred Wilhelmine (6. detsembril 1804), Elizabeth (1806), Auguste (1810) ja poeg Alexander (1812).

Uue saksa ooperikoolkonna rajaja

Laulmist ja näitlemist õppis Wilhelmine Schröder kuni 17-aastaseks saamiseni ema käe all. Pere pidi palju ühest kohast teise rändama, sest Saksamaa oli Napoleoni sõdade tallermaa. Esimese avaliku ülesastumise tegi Wilhelmine juba nelja-aastasena, esinedes Viini lasteballetis. Hiljem võttis ta laulutunde Therese Grünbaumi, Giulio Radichi ja Joseph Mozatti juures Viinis. Ema kõrval astus Wilhelmine 1819. aastal 15-aastasena üles Schilleri tõlgitud Racine'i «Phaedra's» Aricia osas. Lapsepõlvest mäletaski tüdrukuke peamiselt rändamist ja tantsimist.

Lauljadebüüdi tegi Wilhelmine 1821. aastal Paminana Mozarti «Võluflöödis». 1822. aastal saavutas Wilhelmine ootamatult edu Leonore osas Ludwig van Beethoveni ooperis «Fidelio». Beethoven ei olnud eriti võlutud mõttest, et tema ooperis saab peaosa tundmatu nooruke näitlejanna. Ta istus etendusel dirigendipuldi taga ja jälgis, kuigi oli selleks ajaks juba täielikult kurtunud. Kuid ometigi sai Wilhelmine Schröder hakkama millegi sellisega, mida ooperilavadel seni veel polnud nähtud. Tema hääl polnud teab mis ime, kuid tema oskus seda kasutada, kombineerides seda meisterliku näitlemise ja tunnete väljendamise ekspressiivsusega, lõi Saksa ooperikunstis uue suuna. Ta oli nagu värske sõõm õhku tolmuste kulisside vahel. Ooper muutus tema tõlgenduses kirgede ja inimliku draama tallermaaks. See oli Beethoveni ooperi uuestisünd ja ühtlasi Wilhelmine triumf. Pärast etenduse lõppu läks rahulolev Beethoven näitlejanna juurde ja lausus talle: «Teie jaoks, mu laps, kirjutan ma spetsiaalse ooperi.» (Kuigi ta seda lubadust kunagi ei täitnud.)

1823. aastal lahkus Wilhelmine Viini õueteatrist ja sai solistiks Dresdeni kuninglikus ooperiteatris (Dresden Court Opera), kus töötas 1847. aastani, mil eraelu tema karjäärile hukatuslikuks sai. 1824. aastal laulis ta Carl Maria von Weberi taktikepi all «Euryanthe» nimiosas. Richard Wagner nägi ja kuulis teda esmakordselt 1829. aastal Beethoveni «Fidelios» ja oli sellest tõelises vaimustuses. Ta tunnistas, et see etendus tähendas tema jaoks suunamuutust karjääris. Edaspidi tahtis ta luua muusikat lava jaoks.

Oma varajase karjääri perioodil esines Wilhelmine peamiselt Hamburgis (1833), Münchenis (1824, 1836), Viinis (1828–1836, mitu korda), Berliinis (1828, 1831) ja Pariisis (1830–1832), hiljem siirdus ka Londonisse (1832–1837). Tema esinemised võeti hästi vastu nii publiku kui ka kriitikute poolt. Schubert ja Schumann pühendasid talle laule. Tema sõprade hulka kuulusid Weber ja Mendelssohn.

Esimene kohtumine teda imetleva Richard Wagneriga toimus alles 1842. aastal. Helilooja pidas Schröder-Devrienti oma ooperite parimaks ettekandjaks ja andis talle Adriano osa «Rienzis». 1843. aastal toimus Wagneri «Lendava hollandlase» esmaettekanne Dresdenis, kus Senta osa oli kirjutatud Wilhelminele. Wagner kirjutas hiljem Louis Spohrile, et ta võlgneb oma ooperi edu peamiselt ainult Schröder-Devrient'ile. 19. oktoobril 1845 toimus taas Wagneri ooperi esietendus Dresdeni kuninglikus ooperiteatris, kus Venuse osa «Tannhäuseris» kandis ette Wilhelmine Schröder-Devrient. Wagnerile oli ta ideaalse lavakunstniku ja laulja kehastuseks.

«Ei ole minu läheduses hinge, kes mind mõistaks…»

Eraelu oli Wilhelminel kirju ja rahutu. Ta oli õnnetult abielus kolm korda. Sellele lisandusid veel lugematud armuafäärid. Tema esimene abielu 1823. aastal draamanäitleja Carl Devrientiga kestis viis aastat. Carl oli küll ilus mees ja meeldiv näitleja, kuid täiesti keskpärase andega. Ei temperamendilt ega talendilt suutnud ta olla võrdväärne partner kirglikule ja tundelisele Wilhelminele. Abielu jooksul sündis neil neli last (kaks tütart ja kaks poega), kuid 1828. aastal nad lahutasid ja lapsed jäid mehele. Wilhelmine kannatas selle pärast väga, aga ühtlasi kutsus see tema kirglikus loomuses esile viha, mida ta kandis esimese mehe vastu südames kogu ülejäänud elu.

Mida vanemaks sai Wilhelmine, seda rohkem hakkas talle tunduma, et ta on sündinud kuulsuse, mitte õnne jaoks. «Nautinud pikka aplausi ja tundnud rõõmu, mida pakub mulle mu kunst, naasen ma koju täielikku üksindusse! Ei ole minu läheduses hinge, kes mind mõistaks ja rõõmustaks ühes minuga,» kirjutas ta oma päevikusse.

Tema tundlikkus oli tema deemon. Pole siis imestada, et kui 1847. aastal ilmus tema austajate hulka nägus saksi ohvitser David Oskar Van Döring, laskis Wilhelmine end kirest täiesti pimestada. Naine oli sel ajal juba 40-aastane. Pikka kasvu mehelik ohvitser suutis ta täielikult oma tahtele alistada. Wilhelminet hoiatati, püüti avada tema silmi mehe aastaid kestnud suhete suhtes, selgitati, et mees on südametunnistuseta ja autu, ringitõmbaja ja mängur. Kuid see oli asjatu – Wilhelmine lasi kõik hoiatused kõrvust mööda. 1847. aastal tegi ta koguni otsuse Döringiga abielluda ja seda isegi abielulepingut läbi lugemata. Sõbrad ringutasid meeleheites käsi.

Kasuliku tehingu teinud Döring võttis ennast ohvitserikohalt lahti ja sõitis koos Wilhelminega esinemistele Riiga ja Königsbergi. Alles siis avanesid Wilhelmine silmad, kuid oli juba hilja. Kogu tema maine varandus kuulus nüüd mehele, kes selle suurima rõõmuga oma himude rahuldamiseks laiali pillutas. «Pärast seda, kui olin loobunud tema heaks kõigest, viimase niidiotsani, mida omasin, abieluseaduse kohaselt andnud ka oma hinge ja keha, kiskus ta eest oma maski ja seisis mu ees kõige ehtsama saatanana.»

Kuna Wilhelmine polnud tähelepanu pööranud abielulepingus kirjapandule, siis võttis Döring temalt kõik, nii sissetulekud kui ka muu vara, unustamata isegi naise mööblit. Kuigi Schröder-Devrient oli plaaninud edasi sõita kontsertturneele Peterburi, jäi esinemine Riias tema viimaseks. Selle asemel tuli tal sõita hoopis Berliini ja alustada lahutusprotsessi.

Ta sai küll vabaks, kuid laulda enam ei suutnud. Ta tundis end haige ja õnnetuna. Peale selle oli ta kaotanud kogu maise varanduse lurjusest mehele. Vähe sellest, sõpradel tuli Döringile isegi maksta, et see nõustuks lahutust andma.

Ustavate hingede abiga sai endine Saksa primadonna nüüd vaid väikesi esinemisi erapidudel Leizigis ja Dresdenis.

Loobumine karjäärist ja mõisaproua elu

Samal aastal haaras Saksamaad revolutsioonilaine, millega läks kaasa ka vabameelne lauljatar. Süüdistatuna 1849. aasta mais aset leidnud Dresdeni ülestõusule kaasaaitamises lauljanna vangistati ning tal tuli Saksamaalt lahkuda. Just siis oleks pidanud esietenduma Wagneri «Lohengrin», kuid poliitilise olukorra tõttu jäi see ära, ka helilooja pidi põgenema.

Pariisis tutvus Wilhelmine uue mehega. Kolmas abielu tõi rohkem stabiilsust. Ta abiellus baltiaadliku parun Heinrich von Bockiga 1850. aastal Gothas. Mees oli temast 14 aastat noorem. Esialgu asuti elama Trikāta rüütelkonnamõisa Liivimaa Läti alal, kuid 1857. aastal, kui Heinrichil tuli üle võtta perekonna pärusmõisa majandamine, koliti Loodile (Viljandimaale, Paistu kihelkonda).

Selle härrastemaja nimetas Wilhelmine Schröder-Devrient «vanaks öökullipesaks», kus pole ruumi kaasa toodud mööbli ja maalide paigutamiseks. Samas oli naine võlutud koha kaunist loodusest. Ta laskis korrastada maalilise liivakivipaljandi ja allikaga Loodi oru. Siin olid jalutusrajad ja üle oja viis mitu sillakest. Läbi metsa oli raiutud siht, nii et Loodi mõisa härrastemaja rõdult paistis Paistu kirikutorn.

Abikaasaga liitis teda kirjandus- ja muusikahuvi. Pimedatel talveõhtutel loeti üksteisele ette Goethet või siis mängis härra klaverit ja proua võis oma kaunil häälel kõlada lasta – publikuks vahest vähesed naabermõisate aadlikud või oma teenijarahvas. Siiski ei tundnud ta end siin õnnelikuna. Pärast üht sellist musitseerimist olevat ta nutma puhkenud ja kaevelnud: «Mul peab olema oma maailm, muidu tuleb mul surra! Mina, kuulus kunstnik, pean siin Liivimaal tanguputru keetma.»

Kohalik rahvas kutsus mõisaprouat Laulu-Kadriks. Lauljatari lahkumise ajal 1858. aasta talvel olnud teenijaskond Paistu kirikus. Kutsar viinud ta kahe musta hobusega saanis lähimasse postijaama. Kuna samal päeval müüriti kinni üks ruum keldris, kahtlustati mõisahärrat naise tapmises.

Peab olema oma maailm

Lahkunud mehe juurest Liivimaalt, siirdus Wilhelmine tagasi Saksamaale. Ta tahtis uuesti laulda ja tegi eduka comeback''i kontsertartistina. Tal õnnestus taas laulda ka Dresdenis, kuid tema edukas esinemine ärritas sealseid võimukandjaid. Wilhelmine Schröder-Devrient kandis ette oma lemmikute Schuberti ja Schumanni laule, Beethovenit, Mendelssohni ja Weberit. Tema hääl polnud kaugeltki enam endine, kuid temas tekkis mingi eufooria. Seejärel kavatses lauljatar sõita Ameerikasse, et pääseda «kõdunenud Euroopast», ent haigus ei lubanud tal kavandatud reisile asuda.

Tema tervis halvenes järsult. 6. märtsi 1859. aasta Leipzigi kontserdil tundis ta järsku kõikehaaravat jõuetust. Pisarad silmis, suutis ta vaevu lõpuni vastu pidada. Arst diagnoosis tal kudede lagunemise, tõenäoliselt oli tegemist vähiga. Kui lauljatar oli oma saatuse teada saanud, kolis ta Coburgi õe juurde. Wilhelmine Schröder-Devrient suri Coburgis 26. jaanuaril 1860. Tema surivoodi juures istus vaid üks vene rahvusest põetaja. Abikaasa saabus Liivimaalt alles matusteks. Wilhelmine on maetud Dresdenisse Kolmainu kalmistule (Trinitatisfriedhof).

Kahtlased memuaarid

Pärast lauljanna surma, 1868. aastal, ilmus trükist raamat pealkirja all «Ühe lauljanna memuaarid» (Memoiren einer Sängerin). Tegemist oli erootilise kiriromaaniga, mille lauljanna oleks nagu isiklike kogemuste põhjal kirja pannud ja mis kujutas noore neiu kujunemist naiseks. Romaanis esinevad faktid on kriitikuid pannud tõsiselt kahtlema Wilhelmine autorluses.

1875. aastal ilmus romaanile ka järg, kus erootilised seiklused jätkusid ja kaldusid juba seksuaalfantaasiate maailma. See oli kraadi võrra avameelsem ja käsitles nii sadomasohhismi, lesbismi, grupiseksi jpm. Olgu Wilhelmine Schröder-Devrienti autorsus tõsi või vale, igal juhul peetakse neid saksa erootilise kirjanduse kõige väljapaistvamateks teosteks. Neid on mitu korda uuesti välja antud ja tõlgitud paljudesse keeltesse: inglise (Pauline the Prima Donna), prantsuse (Mémoires d'une chanteuse allemande) jt. Nagu Curt Riess on märkinud: «Kui Wilhelmine Schröder-Devrient ei kirjutanud neid memuaare – ta oleks võinud need kirjutada.»

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid:

M.Siilivask, Loodi mõisa ajaloost – Viljandi Muuseumi aastaraamat 2011;

Kristel Pappel, Mozarti esimesed jäljed Tallinnas. Eesti Ekspress 9.8.2006;

Women in World History: A Biographical Encyclopedia;

mulgimaa.ee/turism;

classic-music.ru/schroder.

Tagasi üles