Heidi Ruul: nutividin ei ole lapsehoidja!

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Mul on üks rumal komme – ma kipun alatasa arvamust avaldama. Seda olukorra iseloomust sõltumata. Mul puuduvad igasugused filtrid. Kui ma näen või kuulen midagi, mis kuidagigi kriibib, ollakse sellest päris kindlasti kohe ka teadlikud. Aga eile oli teistmoodi. Ma ei tea, miks, aga ma ei suutnud umbes pooleaastasele tüdrukutirtsule nutitelefoni kätte surunud emmele (?) mitte midagi öelda. Ega teisele samasugust kasvatusmeetodit viljelevale naisterahvale, isegi mitte kolmandale. Ma olin hämmingus, siiani olen. Mida te ometi oma lastega teete?!

Ma ei ole kindlasti kõige suurem lastefänn. Ma suudan neid välja kannatada (loe: rohkem või vähem armastada), juhul kui tegemist on minu enda ränga töö ja vaeva tulemusega, või juhul, kui omanikuks on küll keegi teine, aga väike tegelane on alles nii imepisikene, et ta suudab oma armsusega vajadusel kas või jäämägesid sulatada. Igasugune kokkupuude inimesehakatistega vanuses kaks eluaastat (kakskümmend neli kuud), kes pole oma pisikeste jalgadega kunagi minu siseorganeid purustada proovinud, on minu jaoks enamasti no no no.

Otsus laps saada ja otsus lapsevanemaks hakata on minu jaoks kaks üsna erinevat asja. Mulle tundub aina rohkem, et enamasti vist otsustataksegi, et jah, ma tahan (me tahame) seda last, aga keegi ei mõtle oluliselt sellele, mida see endaga kaasa toob. Või okei, mõeldakse, aga ainult positiivsetele asjadele. Uneletakse ja nähakse vaimusilmas neid armsaid hetki, kui näiteks pisikene ime ühe täiskasvanud pöidla oma imepisikesse peopessa haarab. Soetatakse lademetes nunnut beebidega seotud produkti ja oodatakse kannatamatult, millal kõik selle käiku saaks lasta. Esimesed sammud ja sõnad. Nimekiri on lõputu.

Aasta Lapsehoidja: nutitelefon

Eilse õhtu juurde tagasi tulles püüan selle kuidagi lühidalt ja kompaktselt kokku võtta. Restoran. Kolm perekonda, kolm lapsehakatist, kes mahuvad minu jaoks veel sellesse nunnu-rühma ja kolm nutitelefoni, mis pretendeerivad nüüdsest ilmselt Aasta Lapsehoidja tiitlile.

Vot see on päris ametlikult asi, mida minu mõistus ei võta, pole kunagi võtnud. Kuidas saab üks lapsevanem olla nii pagana egoistlik? Ma saan täiesti aru, et lapsevanemaks olemine on alguses vaieldamatult uus ja pisut väsitav roll, aga ise ju otsustasid seda täitma hakata? Siis võiks ju arvestada ka sellega, et laps tahab tähelepanu – meeletult! Youtube’st tulev multikamaraton annab sulle mõned väärtuslikud minutid, aga millise hinnaga?

Ma olen ise suhteliselt radikaalselt selle vastu, et pisikestele tegelastele nii pagana varakult erinevaid nutiseadmeid tutvustatakse. Mitte ükski põhjendus pole minu arvates siinkohal piisavalt hea! Tegid lapse, ta tahab sinu tähelepanu – võimalda talle seda ja ära püüa vanemlikku tähelepanu nutitelefoni või tahvelarvuti ekraanilt peegelduva säraga asendada.

Ma ei hakka siin loetlema neid lugematuid põhjuseid, miks selline lapsehoidja sinu võsukesele halb on – guugelda, kui veel ei tea.

Mina guugeldasin ja avastasin, et üheksakümmend protsenti kuni kaheaastastest lastest omavad kokkupuudet erinevate nutiseadmetega. Müstika! Ja siis imestatakse, miks lapsed ei kasva enam pikkusesse, vaid laiusesse. Miks pooled on peaaegu pimedad, miks ei osata omavahel suhelda? Ei tea jah, miks…

Nii et kallis emme, kes sa oma last alatasa paari vaba minuti nimel ninapidi vastu mõnda ekraani surud, tule mõistusele! Tahtsid ema olla? Ole siis! Vanemliku tähelepanu asendamine suvalise nutividinaga on umbes sama nagu näiteks juuksuri asendamine rösteriga – tahad hoolitsust ja tähelepanu, aga saad hoopis mingi mõttetu tüki plastikut. Kas sina oleksid sellise teenindusega rahul?

Tagasi üles