«Mina küll lapsi ei taha, raudselt võtaksin rasedusega vähemalt viis kilo juurde.» Seda lauset seltskonnas ühe naise käest kuuldes turtsatasin tahtmatult naerma, igasugune talvise kliimasurutise põhjustatud morn olek kadus näolt ja asendus iroonilise muigega.
Olen enda jaoks laste mittesaamist kümnel erineval moel vähemalt seni välistanud, aga kehamuutusi pole isegi mina kartagi osanud. Võimalik muidugi, et kuna mul hakkasid rinnad võimsalt juba pubekana kasvama ja triibulised venitusarmid on minu erinevaid kehaosi juba kaks aastakümmet täiendanud, ei pea ma neid enam millekski. Või olen siis lihtsalt välimusest ükskõikselt vähehooliv naine, laste saamine seostub mul hoopis elu suurimate otsuste, loobumiste ja vastutusega. Aga kes olen mina, et teiste otsuste üle naerda, neid hukka mõista või nende üle irvitada? Parem üks mitte-lapsevanemast täiskasvanu, kes muud halba ei tee, kui on konservatiivide meelest ühiskonnale ohtlik, kui halb lapsevanem.
Ümbritsevad inimesed soodustavad mu otsuseid?
Mul on oma isaga viimased kümmekond aastat suhted pinnapealsed ja mul on sellest metsikult kahju. Olin lapsena armas blond printsess, keda hellitati, nunnutati ja maailma kõige andekamaks peeti. Andekas olingi, aga kuidagi läks nii, et mitte ülivõrdeliselt ja kõiki tema lootuseid vist ei täitnud. Suhted jahenesid ja kuna minust ei saanud nii tark, edukas ja suur tegija kui loodeti, lisanüansiks vanemate abielu purunemine minu täiskasvanuks saades, on mõra meie vahel suurenenud järsuks ja laiaks kuristikuks. Kas ma ise oskaksin üldse paremini? Äkki ma ei oskaks ka nii armastada nagu tahaksin ja seetõttu olen endale sisendanud, et lapsevanemaks saamine pole minu jaoks.
On raseduses midagi head ja ilusat ka peale mehe armastavalt rõõmsa pilgu ja titelembeste sõbrannade hüüatuste, kui nummi on üks pallikujuline kõht? Kõik need riskirasedused, allavajed, kõrvetised ja unetud ööd. Kurnatud, raske olek ja mässavad hormoonid. Ilus näonahk kattub põletikuliste vinnidega ja juuksed ei püsi muudmoodi, kui hobusesappa silutult. Viimaste nädalate tunne, et see vaev ei saa iial läbi.
Lisan boonusena juurde ka sõbrannade heietused – ise küsivad teema alustuseks, kas ja millal mul lapsesaamise projekt ees on ja siis selle asemel, et toetavalt julgustada, valivad selle põnevama ja verisema tee. Teravaimad sünnituslood! Lahklihalõiked ja kust purskas rohkem verd. Omamoodi võistlus, kes kauem ja rängemini sünnitustegevuse käes piinles, alla 20 tunni peetakse kergelt pääsenuks, kes ei tea tõelisest elust ja piinast midagi.
Mälestus korralikust portsust joodist või briljantrohelisest, mis läigatati enne kokkutikkimist äsja sünnituse läbi teinud intiimpiirkonda, milliseid kriiskeid see kaasa tõi ning kui kaua veel põletav tunne oli. Esimesed kakad, oksed ja gaasivalud on nende kirjelduste loomulik jätk, aga ka neile ei kiputa eriti positiivseid elemente lisama. Mis sellest kohutavast jadast võiks panna mind meeletult lapsi tahtma?
Liiga palju mõtlema hakanud
Lastesaamisele olen mõelnud tõsisemalt korra elus ja seda siis, kui olin noor ullike, täpsemini 19aastane. Siis tundus, et mu kaaslase valik on parim (tegelikult oli kohutavalt halb) ja tundus, et majanduslikult saaks last lubada (loe: raha polnud üldse). Oli vaid kõrvadestki väljapaistev pime armumine, rõõm selle üle, et meil on kaks kohvikruusi, pann ja kaisus hea olla. Oleksime tol hetkel moodustanud ehtsa täna nöökimist väärt perekonna, mis koosnenuks eluülikoolis õppivast issist ja ametilt täiskohaga emmest. Vedas mul! Üks halb valik täitis mu halbade otsuste kvoodi, roosa õnnemulli lõhkedes ja maa peale tagasi prantsatades pääsesin nii mõttetust mehest kui järgnevast elust temaga lapse pärast jageledes.
Nüüd on hilispuberteetlik uljus kadunud ja asendunud muuhulgas materialistlike kaalutluste ja mugavusega. See pole muidugi lapse põhivajadus, aga siiski mõtlen, et kolm lennupiletit maksab rohkem kui kaks. Ülikoolifond! Kui tahab kodumaal õppida, on see kallis, aga äkki on tema elu unistuseks ja võimaluseks minna Harvardisse? Äkki on üliandekas tennisist? Titevankrite ja mähkmete hinnale ma isegi ei mõtle, need on marginaalsed võrreldes nende kulutustega, mis hakkavad siis pihta, kui võsuke kooliteed sammuma hakkab. Ekskursioonid, lapsehoidjad-abilised, hobid, sõidutamised. Ja olles egoist, aga siiski täie mõistusega vastutustundlik täiskasvanu, julgen ka öelda, et mulle meeldib mugavus, mida lastetu elu pakub. Tahan joon veini, tahan, reisin sõbrannadega, kui tuleb isu, astume mehega südaööl koduuksest välja, et minna. Kuhu pähe tuleb.
Sugulaste üritusel vaatan siiani mornilt ja kahtlustades ringi, et millal siis algab järjekordne vestlusring Marinist ja tema sigimisvõimest. «Miks sa lapsi ei sünnita?» «Aga nüüd kolme lapsega toetused ju tõusid?» (Peaksin tegema kolmese komplekti korraga lausa?) «Sul on uus peigmees, mitut last tema tahab?» Miks see iibeteema üldse nii naiste ülesandeks kallutatud on? Meestelt pinnitakse ka saunas õlle kõrvale, kas bioloogiline kell teeb juba häirivalt kõrvus tik-tak-tik-tak? Pole väga kuulda olnud, ausalt öeldes.
Samas, kui keegi ütleb nägevat minus vanemlikku materjali või peab mind mõnusalt emalikuks tüübiks, teeb see mulle head meelt küll. Sõbranna kirjutas paar päeva tagasi, et mul on ikka mingid ematšakrad avanenud, vaidlesin vastu ja ajasin tagasi, aga olin siiski rõõmus, et midagi siin hullumeelses elus ikka toimib nii nagu ette nähtud.