Andekas kirjanik Leida Kibuvits jäi traagiliselt nõukogude võimu hammasrataste vahele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Leida Kibuvitsa vangifoto

FOTO: Memento raamat nr 2, "Poliitilised arreteerimised Eestis"

Leida Kibuvitsa näol on tegemist andeka 1930ndate aastate eesti kirjanikuga, kelle läbilöögiromaaniks sai «Soomustüdruk». Oma «elavhõbeda temperamendiga» pakkus ta huvi ka ajakirjandusele, kus teda kirjeldati kui «tumedaverelist naist, kelle silmad pilluvad tuld ja hambad välguvad naerdes». Paraku jäi ta poliitilise võimu hammasrataste vahele ja pärast asumiselt tagasipöördumist hääbus kirjaniku elu üsna nukralt, isegi traagiliselt.

Kujunemisaastad

Leida Kupits sündis 18. oktoobril 1907 Haaslava vallas, Kurepalu karskusseltsi majas, rätsepaks õppinud isa ja aastaid sakste teenijana töötanud ema ainukese lapsena. Haaslava seltsimajas toimus parajasti sügishooaja avaetendus, kui majahoidja Jaan Kupitsa perekonda lisandus uus maailmakodanik. Isa oli tütre sünni aegu karskusseltsi Priius einelauapidaja, majahoidja ja kunstiline juht ühes isikus.

Kui Leida oli umbes nelja-aastane, kolisid vanemad Tartusse ja pidasid seal nii kojamehe, vürtspoodniku kui ka apteekriabilise ametit. Isa hukkus, kui Leida oli 12-aastane. Tüdruku koolitee sai alguse 1913. aastal Tartu Salomoni saksakeelses tütarlastekoolis, kus ta õppis aastani 1919. Hiljem jätkus tee 1927. aastani Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi humanitaarharus. Seal avaldas talle suurt mõju kirjandusõpetaja Kustas Raud. Kirjandite eest sai Leida Kupits alati häid hindeid. Kuna tütarlapsel oli ka kunstiannet, siis täiendas ta end aastatel 1922–1924 Pallase kunstikoolis Konrad Mäe õpilasena. Sel perioodil sõbrunes Leida noore näitlejanna Liina Reimanniga ja peaaegu neli kuud jagasid nad isegi korterit. Tekkisid kontaktid teatrimaailmaga, mis tulid Leidale kasuks hiljem romaanide kirjutamisel ja Pärnu Endlas töötades. Sellega tema haridustee ka piirdus. Olude sunnil algasid teenistusaastad.

Esimene romaan elus ja paberil

Tööelu alustas Leida 1927. aastal apteekriabilisena, järgnes kaks aastat Varraku trükitöölisena. 1929. aastal sai ta tööd kaitseministeeriumis. Seal masinakirjutajana töötades tutvus Leida Kupits August Kibuvitsaga ning nad abiellusid 1931. aastal. Umbes samal ajal kuulutas Loodus välja romaanivõistluse ja Leida Kibuvits pälvis seal suure tunnustuse romaaniga «Soomustüdruk». Kuigi kriitikud ja avalikkus võttis romaani hästi vastu, leidsid Tartus asuva II diviisi intendantuuri töötajad häirivaid sarnasusi oma töökeskkonnaga, mida autor kujutas küllaltki sarkastiliselt. Saabunud pahameeletormi tõttu pidi perekond kolima Tartust Pärnusse.

Leida Kibuvitsa «Soomustüdruk»

FOTO: Erakogu

Väikelinna elu

Järgnesid romaanid «Rahusõit» (1933), «Paradiisi pärisperenaine» (1934), «Manglus Sepapoeg», (1936), «Kass arvab, et...» (1936). Hilisemas loomingus jäigi Leida Kibuvits novelli juurde, sellest sai tema peamine žanr. Temalt ilmusid novellikogud «Rist ja rõõm» (1938) ja «Sipelgaõli» (1941). Kogumiku «Rist ja rõõm» varustas kirjanik omatehtud illustratsioonide ja kaanepildiga. Kõik tema käsikirjad ilmusid varsti pärast lõpetamist. Nagu ta ise ühes intervjuus mainis: «Käsikirju ma ei «viili» ega viimistle. Ei tohigi, sest siis tõmban lehekülgede kaupa maha ja käsikirjast jääb vähe järele.»

Leida Kibuvits on intervjuus märkinud, et abikaasale ei meeldinud tema kirjanikuks olemine. Tarvitseb vaid kujutleda, mida võis distsiplineeritud eluhoiakuga leitnant oma naise boheemlusest arvata. Leida ise pajatas oma elulaadist meeleldi: «Käsitöö kuulub mu harrastuste hulka, muusika ja loomaarmastuse kõrval, kuid majapidamine mitte... Inimene peab elus kõik tegema ja teadma, kuid majapidamisega ma ei julge tegelda, sest toiduvalmistamisel võiksin mehe ära mürgitada. Eks mu ema siis mind sellest võimalikust kuritööst hoia iga päev eemale.»

Leida Kibuvits

FOTO: Geni.com

1930. aastatel elas Leida Kibuvits oma elu tipphetki. Ta nautis ajakirjanduse tähelepanu nii tunnustatud kirjanikuna kui ka efektse ja teravmeelselt esineva naisena. Lehed andsid teada, kui Kibuvits kolis Viljandisse, tütre Kai sünnitas või elegantsetes riietes seltskonda ilmus. Vähemalt korra käis Leida ka kruiisireisil Rootsis. Kibuvitsa üldiselt rahulolevat ellusuhtumist peegeldab näiteks kiri Elo Tuglasele. «Minu ümber on jälle «home, sweet home»: titetrall, kleidikeste-püksikeste korrashoid, [---] heegelnõel ja lõngakerad – tööd rohkem kui tegijat.»

Leida Kibuvits töötas mõnda aega Pärnu Endla dramaturgina. Muu seas aitas ta tollal lavale tuua A. H. Tammsaare «Juuditi», mille puhul tal tekkis autoriga kirjavahetus. Pärnus meeldis talle käia rannas päevitamas ja ujumas, et end kehaliselt aktiivsena hoida. Peale selle meeldis talle veel «suusatamine, aerutamine, ujumine, et oleks midagi kehalegi. Minu arvates pole masendavamat pilti kui pururumal, arenenud kehaga atleet ja kängujäänud nääpsuke vaimuinimene. Nad on nagu vigased, kes võivad võtta elust vaid ühe käega».

1940. aastal tunnistas ta ühes intervjuus, et väikelinna elu talle eriti ei istunud: «Olen siin sunnitööl. Käin sageli Tallinnas «weekendil» värsket õhku hingamas.»

Pöördelised 1940ndad

1940. aasta novembris sai August suunamise ning Kibuvitsad suundusid koos Petserisse. Juunis 1941 saadeti August Kibuvits sõjaväega Venemaale, kuid langes kas vangi või läks ise üle sakslaste poolele, oli lühemat aega Königsbergis sõjavangis ja pöördus 1942. aastal tagasi Petserisse. Samal ajal püüdis Leida kohaneda kirjutamisega uutes oludes ja raha teenida. Rasketes sõjaoludes oli tema ülalpidamisel peale tütre ka ema Minni Kupits. Kui Sirbis ja Vasaras kuulutati 12. oktoobril 1940 välja novellivõistlus, saavutas Kibuvits seal novelliga «Väike kivi» esimese koha. Võiduga kaasnes ka rahaline preemia 250 krooni. Enne Saksa okupatsiooni algust jõudis trükikojast välja ka kogu «Sipelgaõli».

Saksa vägede kiire edasiliikumine tabas Leidat ja tema peret ootamatult ning nad jäid perega Petserisse lõksu. Aastail 1942–1944 kujunes Petseris olukord, mis sai abikaasadele saatuslikuks. Mõlemad asusid tööle Petseri Omakaitsesse, Leida masinakirjutajana, August II administratiivosakonna ülemana. Kuid 1943. aastal siirdus Leida koos ema ja tütrega oma sünnikodusse Haaslavasse ja naise enda sõnul nägi ta oma meest pärast seda veel vaid üks kord. Ta olevat teda otsinud, kuid asjata. Mees olevat talle saatnud paberid evakueerumiseks Soome, kuid Leida otsustas kodumaale jääda. Palju aastaid hiljem sai naine teada, et August oli emigreerunud Kanadasse ja seal uuesti abiellunud. See jättis naise hinge kibeda mälestuse.

Teine abikaasa

1944. aastal, uue Nõukogude okupatsiooni algul, kolis Leida Kibuvits koos ema ja tütrega Tallinna ning sai tööd Rahva Hääle kultuuriosakonna juhatajana. Seal kohtus ta Leo Aisenstadtiga, kelles Leida tajus sobivat kaitsekilpi võimalike repressioonide vastu. Leo Aisenstadt oli veendunud kommunist juba 1930. aastatel. Aastail 1947–1948 oli ta Rahva Hääle ja kuni 1949. aasta keskpaigani ajakirja Eesti Bolševik vastutav toimetaja; pidas loenguid Tallinna Polütehnilises Instituudis. Leida ja Leo Aisenstadt abiellusid 1948. aastal, kuid elasid juba varem koos. Hiljem on Leida kinnitanud, et see oli ennekõike mõistuseabielu. Küllap ta lootis, et valitseva ladviku lähedusse kuuluv mees säästab ta võimalikest katsumustest. Paratamatult tuli selleks ohverdada ka oma maine. Rahva Hääles tuli Leidal täita viimasel leheküljel asunud rubriiki «Kilde ja killukesi» ning kirjutada följetone.

Ajakirjanikutööst loobus Leida Kibuvits esimesel võimalusel. Nomenklatuurse Leo Aisenstadti kõrval võis ta enesele lubada vabakutselise kirjaniku elu. Ta oli nende 17 kirjaniku hulgas, kes 1945. aastal võeti Eesti Nõukogude Kirjanike Liitu.

Majanduslikult elas perekond tol ajal hästi, isegi luksuslikult. Suur-Karja tänaval oli neil ilus korter. Leo Aisenstadt oli hea isa, kes püüdis mitmekordselt täita oma kasutütre soove. Kui tüdruk tahtis koera, võeti kaks; soovis loomaaeda minna, sõideti Riiga jne. Kaid oli küll koolis pisut kiusatud tema omapäraste riiete pärast, kuid üldiselt oli hellitatud tüdrukul ilus ja huvitav lapsepõlv. Õppimisega probleeme ei olnud, ta oli lahtise peaga ning lõpetas kooli hõbemedaliga. Elu paistis neil aastatel olevat küllaltki probleemivaba.

Riigi vabastamine kodanlikest natsionalistidest

4. veebruaril 1950 vangistati Leo Aisenstadt, kes mõisteti kaheksaks aastaks vangi finantsdistsipliini rikkumise eest Eesti Bolševikus töötamise ajal. Leida Kibuvits arreteeriti 13. veebruaril. Peamiseks süüdistuseks Kibuvitsa vastu oli see, et ta avaldas 1942. aastal Petseri ajalehes Uus Rada antisovetlikke kirjutisi, tegi sakslastega koostööd, kahjustas ja laimas nõukogude võimu. Töötamine Omakaitses klassifitseerus muu hulgas kui osavõtt «bandedest ja teistest kriminaalorganisatsioonidest».

8. mail 1950 määrati Leida Kibuvitsale 25-aastane vanglakaristus koos kogu vara konfiskeerimisega. Leida Kibuvitsa ema Minni Kupits ning tütar Kai paigutati Suur-Karja tänava suure korteri ühte tuppa. Pärast ema vangistamist olid kõik hakanud Kaist eemale hoidma, mis oli tüdrukus tekitanud suurt kibestumist. Leida aga saadeti karistust kandma Solikamskisse, kus asus Ussolje paranduslike tööde laager.

Armuandmispalvete kirjutamist alustab Leida Kibuvits juba pärast esimest vangistusaastat. Ka tütar ja ema saatsid teele armuandmispalveid. Kuid need jäid rahuldamata.

Kuigi Leida Kibuvits ei olnud laagris kõige raskema töö peal, hakkas tervis üsna varsti üles ütlema. Teadmine eluaegsest sunnitööst pidi ruineerima nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Laagris hoidis teda vee peal käsitöö. Palju oli ta haiglates.

1954. aasta alguses esitas Kibuvits uue armuandmispalve, kus kirjutas: «Laman 1,5 aastat haigla statsionaaris, vasak külg on halvatud, naistehaigused, mul on säilinud 20% nägemisest. Ja asi halveneb iga päevaga. Minu tervislik seisund – täielik invaliid.» 3. aprillil 1954 lühendati Kibuvitsa karistust kümnele aastale, kuid 1954. aasta augustis oli ta taas kodumaal. Teda aitasid palju Minni Nurme ja Aadu Hint.

Allakäiguspiraal

Leida Kibuvits ei olnud enam endine. Ta tuli vanglast tagasi üsna murtud inimesena. Abikaasa Leo Aisenstadtiga ta enam läbi ei käinud. Leidale piisas kahest abielust: rohkem tal ühtegi lähemat meessõpra ei tekkinud.

Pärast vangilaagri traumadest taastumist üritas Leida Kibuvits ennast veel kord kirjanikuna teostada. Ta asus ümber töötama oma esikromaani «Soomustüdruk». 1957. aastal ilmus teose kordustrükk, kuid sisuliselt oli see uus raamat. Arvustused olid ettevaatlikud, aga üldjoontes siiski soosivad. Aadu Hint on aga Tuglastele öelnud: «Kibuvits on oma romaani täiesti ära narrinud. Ta on palju juurde kirjutanud ja teose ideoloogiliselt üle soolanud.»

Naine jätkas kirjutamist, tõlkis, tegi ajalehtedele kaastööd, kuid tunnustust enam ei järgnenud. 1962. aastal kolis perekond Harju tänavale Kirjanike Liidu vastvalminud majja, kus neile eraldati kahetoaline korter. Seal paistis Kibuvits silma sellega, et värvis kõik oma tubade laed oranžiks. Leida tavatses kujundada oma kodu ise, tikkida, kududa, maalida ja meisterdada – vaipadest laualambi ja nõudeni.

Esialgu käis korteris ka seltsielu, külaliste hulgas olid Juhan Smuul, Aadu Hint, Muia Veetamm jt. Kuid aegamisi tõmbus Leida Kibuvits aina rohkem igasugusest suhtlusest eemale.

Selle põhjuseks oli 1950-ndate lõpus Moskvasse õppima läinud tütar Kai käitumine, kes eelistas lõbutsemist ning eksmatrikuleeriti. Poole aasta pärast tuli ta tagasi Eestisse ning viis paberid Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Kuid peagi oli ta jälle väljaviskamisega silmitsi ja tuli instituudist omal algatusel ära. Kuna Kai tahtis olla iseseisev, võttis ta end viimaks kokku, läks uuesti Moskvasse ja sai seal raamatupidaja hariduse. Teist korda Moskvast tagasi tulles oli Kai lapseootel, kuid ilma lapse isata. 1964. aastal sündinud poiss sai nimeks Kuljus.

Pärast Kuljuse sündi muutus perekond väga eraklikuks. Leida olevat lapselast väga hoidnud, kuid kõikide elu hakkas varjutama Kai süvenev alkoholism. Alkoholiga oli probleeme ka Leidal. Viimastel aastatel enne surma ei käinud ta enam üldse korterist väljas ega võtnud vastu ka lähemaid sõpru.

Leida Kibuvits suri haiglas vähki 5. detsembril 1976. aastal. Edasis ilmunud nekroloogile ei järgnenud lehes ühtegi kaastundeavaldust.

Pärast Leida surma jäid Kai ja Kuljus elama Harju tänava korterisse. Kai langes aina sügavamale alkoholismi. 1983. aastal leiti ta kodust surnuna. Üksi jäänud Kuljus sattus vangi, tal tekkisid võlad ning ta tõsteti Harju tänava korterist välja. Kuljuse surma asjaolud on jäänud segaseks. Ta suri 2002. aastal üksikuna, matuste eest hoolitses Tallinna linn.

Leida Kibuvits on maetud Tallinna metsakalmistule, tema kalmule tellis hauakivi Lennart-Hans Jürgenson.

Refereeritud Maarja Vaino artiklit «Rist ja rõõm». Keel ja kirjandus 2/2012.
Postimees tänab abi eest okupatsioonide muuseumi ja Eesti Memento Liitu.

Tagasi üles