Naine säästis aastaga 25 000 eurot, sest ta ei ostnud endale mitte midagi

Ingrid Dreyersdorff
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Peter Jobst / Panthermedia / Scanpix

Michelle McGagh elab Londonis ja viimased kümme aastat on ta töötanud finantsajakirjanikuna. Tema lähedased arvasid, et ilmselt juba oma ameti tõttu on naine küllaltki kokkuhoidlik ja teab, kuidas rahaga ümber käia. Naine tunnistab, et nii see siiski ei olnud. Ta avastas, et on täiesti võimeline kulutama suuri summasid täiesti mõttetutele asjadele nagu kohv, väljas söömine ja riided. 

2015. aasta novembris otsustas Michelle, et aasta jooksul ei osta ta ühtegi asja. Ta leppis oma mehega kokku, et kulutab iga kuu ainult hädavajalikele asjadele. See tähendab, et ta maksis ära kodulaenu, kommunaalarved, elukindlustuse, interneti- ja mobiiliarved ning natukene raha heategevuseks. Lisaks lubas ta endale hambapastat, deodoranti ja šampooni. Kuna sööma peab ka, siis nad panid nad mehega nädala toidueelarveks umbes 40 eurot.

Keelatud olid kõik luksuskaubad, sealhulgas ka kino, teater, pidutsemine, pubiõhtud, väljas söömine, uued riided, spordiklubi, puhkusereisid ja isegi transport. Michelle sõitis terve aasta rattaga ja sellest olid ta teksapükstes suured augud. Ka oma sugulastele ja sõpradele oli ta öelnud, et see ei tähenda, et nemad võiksid talle näiteks õhtusöögi välja teha. See ei olnud ju asja mõte.

Mida see aasta Michelle'ile õpetas?

Michelle ütles, et ta mõistis, et inimesed on justkui programmeeritud tarbima ja me kogume enda ümber nii palju ebavajalikku kraami. Ta ütles, et see ei olnud lihtne ülesanne, sest vahepeal tahtis ta näiteks näokreemi osta, aga see ei olnud kokkulepitud asjade hulgas. Samas pani seda teda mõtlema, kuidas looduslikest asjadest nagu banaanist ja kaerahelvestest mõnusat näomaski teha. Talvel tundis ta, et tahaks väga metrooga sõita, sest igale poole jalgrattaga minna oli külm ja väsitav.

Mida aasta edasi, seda enam said ta tuttavad ja ta ise aru, et asi ei olnud äärmuslikus vaesuses elamises, vaid võimaluses valida, kas osta või mitte osta. Aasta lõpuks oli tal ligi 25 000 eurot rohkem kui alguses. «Ma õppisin seda, et ma pean olema tänulik selle eest, et mul on selline sissetulek, mille pealt saab säästa – ma peaksin sellest viimast võtma. Ma loodan, et julgustan teisi inimesi mõtlema oma tarbimisharjumuste peale,» kirjutas Michelle The Telegraphis.

Esimese asjana pärast säästuaasta lõppemist tegi ta sõpradele baaris joogid välja ja ütles, et vajab kiiremas korras uusi teksapükse, muud midagi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles