Moeajalootund. Naistekingad – painutatud nahatükikestest peenete stilettodeni

Platvormkingad aastast 1973

FOTO: AKG Images / Scanpix

Salvatore Ferragamo on öelnud: «Vali endale ilusad kingad, milles sa ka käia saad ja elus on paljud asjad lihtsamad!» Alustame igakuise uue artiklisarjaga «Moeajalootund», kus räägime lähemalt, kuidas meile tuttavad ja armsad esemed on läbi aegade muutunud ja arenenud.

Esimesed jalanõud

Arvatavasti tehti esimesed jalanõud loomanahast juba jääajal. Kliimaolud lausa nõudsid jala kaitsmist. Jalats kujutas endast ovaalset servadest üles painutatud ja tugeva nahkpaelaga seotud nahatükikest, mis seest poolt vooderdati rohuga, et oleks soojem.

Egiptuses, kus kliima oli soe ja kuiv, sellist jalanõud tarvis polnud. Seal võeti umbes 2500 aastat eKr kasutusele varbavahesandaal. Keegi USA disainer on neid jalanõusid nimetanud kõige koledamateks, mis leiutatud. Sandaal koosnes tallast ja kahest rihmast. Üks rihm kulges suure ja sellele järgneva varba vahelt läbi ja ühines seejärel üle jalavõlvi mineva rihmaga. Materjaliks võis olla puit, papüürus, kitsenahk või palmikiud. Sandaale iseloomustas järsult ülespoole painutatud ninaots.

Kuldsed sandaalid XXII dünastia ajast

FOTO: Werner Forman / AKG Images / Scanpix

Kreekas käidi siseruumides paljajalu, väljas kanti peamiselt sandaale. Kõige tavalisem oli kimp rihmu, mis kulgesid varvaste vahelt pahkluu ümber. Kuna rihmad olid peened, olid jalalabad peaaegu katmata. Sandaalid võisid olla valmistatud ka nöörkandiga ääristatud ehisnahast või purpurivärvilisest nahast, pealsed kinnitusid talla külge pannaldega. Sandaalid olid kuni põlvini põimitavate rihmadega.

Rooma naistel olid lisaks sandaalidele ka pahkluuni ulatuvad või sääremarja katvad saapad. Jõukate daamide jalanõud olid sageli kaunistatud pärltikandi või kuldkantidega.

Rooma sandaalid

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Viiendal sajandil tehti Bütsantsis pehmest nahast või siis muust materjalist nahktaldadega jalatseid. Materjaliks oli sageli tikitud siid kuld- või kalliskivikaunistusega. Naised kandsid ka madalaid nahast punaseks, roheliseks, purpurseks või valgeks värvitud tuhvleid.

Tähtsad ninad

Varakeskaegses Euroopas olid jalatsid poolkinnised, värvitud nahast, pehme talla ja terava ninaotsaga. Poristel tänavatel kõnniti ka paljajalu ja puukingadega. Üldiselt arvati, et kingas elab tema omaniku vaim.

Terava ninaga jalatsid, poulaine, olid kasutusel läbi terve keskaja ja arenesid aina ninade pikenemise suunas. Kinganina pikkus saavutas ajapikku tohutud mõõtmed, ulatudes kuni 60 sentimeetrini. Need kinnitati põlve juurest nööriga jala külge. Mõiste «tähtis nina» pärineb just sellest ajast ja tuleneb tolleaegsest kinganinast. Tõsi, naiste kinganinad sellise pikkusega ei uhkeldanud, sest maani kleitide tõttu polnud neid nagunii näha.

Umbes aastast 1350

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Siis hakkasid kinganinad laienema ja tekkis nn «pardinokaks» kutsutud jalatsimood. Kingad olid keskajal väga kallid ja nende kaitsmiseks pori, vee ja lume eest kinnitati halva ilmaga kingataldade külge kangaribade abil puust platvormid ehk pantofles, ja nii ei puudutanud kingad enam maad.

Kuidas ilmusid esimesed kontsad

Üldiselt arvatakse, et kontsad leiutasid mehed. Need tulid keskaja lõpul moepilti ratsasaabaste eeskujul. Nimelt oli vaja saabastel kontsasid, et ratsutamisel jalad normaalselt jalustes püsiksid. Renessansiaja rikaste naiste jalatsid kandsid nimetust chopines. Kompadega sarnanevad kingad tõstsid nende kandja maast kõrgele ning nendega oli väga raske normaalselt käia.

16. sajandi Veneetsia chopine Lausanne´i kingamuuseumis

FOTO: Wikimedia Commons

Selliseid jalatseid kandnud veneetslanna vajas gondlisse istumiseks ja sealt väljumiseks kaht teenrit. Renessansiaegsete chopine´ide kandmise ajast pärineb tava, et peigmees seisab pruudi paremal käel. On teada palju kirjeldusi õnnetusjuhtumitest, mis leidsid aset nende kingade kandmisel. Olukorda püüti parandada kinga ninaosa allapoole toomisega. Pärast kontsa ja talla vahelise osa välja lõikamist moodustus konts.

1533. aastal 14-aastaselt Orleans’i hertsogiga abiellunud lühikesekasvuline Itaalia pruut Katariina di Medici kandis enda pikemana näitamiseks viie sentimeetri kõrgusi kontsi. Järjekordne lühikesekasvuline monarh Mary Tudor kandis ämma eeskujul samuti võimalikult kõrgeid kontsi.

Baroki ajal muutusid nii naiste kui meeste seas valdavaks kõrged kontsad. 1670. aastal väljastas Prantsusmaa kuningas Louis XIV dekreedi, mille kohaselt tohtisid punaseks värvitud kontsasid kanda ainult õukonda kuuluvad aristokraadid. Konts oli liivakellakujuline ja seda hakati nimetama Louis’ kontsaks.

18. sajandi naistekingad

FOTO: Mary Evans Picture Library / Scanpix

Kingi kaunistati tresspaelast või kõvendatud pitsist rosettidega ja valmistati atlassist või siidist. Naistekingad olid tavaliselt lahtise kannaosaga. Ülikõrgeks muutunud kingakontsade tõttu pidid rokokooajastu peened daamid toetuma kõndides jalutuskepile.

Prantsuse revolutsiooni ajal sai kontsadest aristokraatia laisa elustiili sümbol ja neist loobuti madalate jalanõude kasuks. Eriti pärast seda, kui 1793.aastal Marie Antoinette oli astunud tapalavale viiesentimeetrise kontsaga kingades.

Baleriinad ja saapad

Ampiiriajastu naiste jalanõudeks said õrnad baleriinad ja sandaal-sussid, mille paelad Kreeka-Rooma stiilis ümber jala seoti. Naiste kerged jalanõud olid tehtud nii õhukesed (peamiselt brokaadist, satiinist ja siidist), et nende kasutamine oli mõeldav üksnes siledal parketil. Neidudel oli peole minekul kaks-kolm paari kingi kaasas, et tantsud susside pärast tantsimata ei jääks. Tõllasõiduks olid ettenähtud spetsiaalsed reisisaapad. Lihtlabase kõndimise tarvis nahast nina ja kannaosaga tugevamast kangast jalanõud, külmema ilma korral nööritavad velvetsaapad. Moevärvideks peeti taevakarva sinist, roosat, lavendlit, kollast, rohelist, halli ja kollakaspruuni. Nüanssidena lisati tikandeid, lipsukesi, litreid, pärleid ja helmeid.

Printsess Victoria 1833, George Hayteri maal, Royal Collection Belgium.

FOTO: AKG Images / Scanpix

Madalad kingad olid moes ka läbi romantismiperioodi, ainult kinganinad muutusid tömbimaks. 19. sajandi keskpaigast alates tekkisid Lääne-Euroopa suurlinnadesse kaubanduskeskused, kus naised kohvikutes ja poodides käisid. Ning ostsid kingi.

Koos krinoliiniga tulid 19.sajandi teisel poolel moodi pahkluuni ulatuvad saapad. Victoria-aegsed kõrged saapad, tugevasti ümber jala nööritatud ja kleidivolangide vahelt välja piilumas, said erootiliste fantaasiate objektideks. Suvekingad võisid olla ka atlass-siidist, peokingad brokaadist. 

Naine 1880. aasta saabastes

FOTO: Archie Miles / AKG Images / Scanpix

Tööstuslik jalatsitootmine

Tööstuse areng tõi kaasa ka õmblusmasinad – 1858 leiutas ameeriklane Lyman Reed Blake masina, mis kinnitas tallad kingapealsega. Aastal 1871 registreeris firma Goodyear patendi puust makettidele, mille järgi kingi välja lõigati. Siit algas kingade masstootmine. Kui kingsepad eelistasid universaalset liistu, siis hakkas masinal valmistatud toodanguga levima vasaku ja parema jala tarvis tehtud jalats.

Talvel kanti musti või kollakaspruune saapaid ja suvel Oxforde. Kodus eelistati mugavaid lahtise kannaga kingi mules, mida valmistati riidest või pehmest nahast. Kummitööstuse areng pakkus india-kummi näol võimalusi niiskuse ja mustuse vastu. Esimese kummist kontsa patenteeris 1899. aastal Iiri-Ameerika leiutaja Humphrey O’Sullivani.

Masinal tootmine lõi hinna alla ja siis jõuti arusaamisele, et on lihtsam toota jalanõusid mingi kindla valdkonna tarvis: spordijalatsid, tänavajalatsid, peokingad. Moes oli kandiline nina, mis 19. sajandi lõpuks muutus jällegi ülevõimendatult teravaks. Kui 60ndatel oli kontsa kõrgus tugev 3 cm, siis 1867 Pariisis juba ennekuulmatu 6,5 cm, kuigi jalavõlvi tugevdamise tehnoloogia jõudis järele alles 80ndatel. Kuna kitsaid jalgu peeti väga noobliks, siis valmistati naistele jalanõusid väga kitsal liistul hoolimata sellest, et pealsed üle tallaääre maad riivasid.

20. sajandi algul jäi moevärviks must. Esimesel kümnendil ulatusid kleidid veel maani ja alles sõja ajal muutusid lühemaks ja hakkasid paljastama jalgu. Naised hakkasid meelsasti kandma üle jala nööbitava rihmaga kingi. Neid nimetati Mary Jane’i kingadeks.

Kleidid paljastavad lõpuks ometi kinga

20ndad lõhkusid igasuguseid moetavasid. Jalanõudelt nõuti vastupidavust, sest tantsusaalides kõlas tšaarlston ja foxtrott. Moodne ja sotsiaalselt vabanenud naine käis kõrgetel kontsadel, lõikas endale poisipea, kuulas džässi, tantsis klubides, suitsetas ja trimpas meestega võrdselt. T-rihmadega, Louis-stiilis kontsaga õhtukingad olid moes. Sama lõikega lahtised kingad võitsid 20ndate keskel populaarsust ja neid kanti nii õhtukleidi kui ka spordirõivastega. Kedagi ei šokeerinud enam paljas jalg. Kaunistustest olid au sees pandlad, pärlid, kunstkristallid. Oma peene stiilitajuga tegid omale nime Salvatore Ferragamo, Andre Perugia jt. 1924 otsustas Dunlop Rubber Factories (Austraalia) hakata tootma «liivakingi», mis said tuntuks kui tennised.

Kingakataloog aastast 1924

FOTO: Mary Evans Picture Library / Scanpix

30ndate aastate kingi iseloomustasid perforeeritud augud kingapealsetes. Moodi tulid ka kahe rihmaga kingad. Teravnenud kinganina asendus ümarama ja laiemaga, võimaldades varvastele lahedamat äraolemist. Konts muutus madalamaks ja tugevamaks. Moodi tulid ka kummitallaga tennised. Tänapäevaste mustriga kummitaldade leiutajaks ja tootjaks peetakse Paul Sperryt. Tema firma purjekingadel Sperry Top-Sider olid esimesena maailmas kummist valatud tallamuster.

Muutus pisut ka klassikaline kõpsking: tekkis avatud kinganina ja kanna ümber seoti vaid rihm. Menu naiste hulgas oli suur, hoolimata tugevale kriitikale hea maitse esindajatelt ja moeajakirjade toimetajatelt. Glamuuri rahuldasid eksootiliste loomade nahast tehtud jalatsid.

40ndad tõid moodi väikese platvormtalla ja kiilkontsa. Kuna kogu nahk läks maailmasõja ajal sõdurite saabastele, siis tsiviili tarbeks jäi vaid vilt, kanepikiud, puu, kumm, sünteetika ja naharäbalad. Piirangud olid seatud ka kontsa kõrgusele, näiteks Ameerika Ühendriikides ei olnud lubatud rohkem kui 2,5 cm, Inglismaa seevastu võimaldas omada ka 5 cm kontsasid. Soovituslikuks peeti siiski täistallal jalanõusid.

Naistekingad aastast 1945

FOTO: Mary Evans Picture Library / Scanpix

Võimalusterohke XX sajand

Revolutsiooniliste uuendustega sõjajärgsel ajal ilmutas ennast Christian Dior 1947. aastal. New look´i järgi muutusid platvormkingad ebasündsateks ja asendati kitsaste kõpskingade või sandaalidega. Itaalia ja Prantsuse disainerid jooksid võidu kontsa peensuse rõhutamisel, et üha enam saavutada uue naise siluetis õrnust ja elegantsi. Koduperenaine, kes kombineeris praktilisuse erootilisusega ja täitis oma koduseid kohustusi kõrge kontsaga kingades, sai ideaalnaise etaloniks.

Siiski said stilettod tõelisuseks alles 50ndatel, mil vajaliku tugevusega kontsasid hakati masstoodanguna valmistama terasest ja need olid üheaegselt nii peenikesed kui küllalt tugevad. Stilettod said peamiselt Itaalia ekspordiartikliks. Filminäitlejatar Marilyn Monroe leidis nende abil viisi, kuidas lisada oma niigi seksikasse kõnnakusse veel enam teravust.

Marilyn Monroe aastal 1956

FOTO: AKG Images / Scanpix

Seevastu stiiliikoon Audrey Hepburn eelistas hoida ennast maale veidi lähemal šikkide ja praktiliste baleriinadega, mille kontsa kõrgus oli kuni paar sentimeetrit. 1960ndate algusaastad kingamoes kuulusid Jacqueline Kennedy stiili jälgijatele. Kingad pidid olema ühtne, terviklik komplekt nii riietuse, käekoti, ehete kui ka muude aksessuaaridega. Noorema põlvkonna seas tõusid au sisse kosmosest inspireeritud jalanõud, sandaalid, värvid sidrunikollasest kuni tumedate toonideni, värvilised sukad ja lakknahast saapad (ka sukk-saapad). Kingi ehtisid suured pandlad ja paelad. Katsetati uudsete materjalidega nagu vinüül ja plastik. 

1970ndad jäävad alati meelde platvormkingade poolest oma sadades versioonides – alates lahtise ninaga kingadest, mida kanti retrostiilis sitskleitide juurde, kuni popstaaride kiiltallal sillerdavate kobakateni. Kingad polnud olnud nii pöörased ja üle pakutud juba sajandeid.

1971 debüteeris Nike, mis tõi tänavamoodi spordijalatsid ja need tulid, et jääda. 80ndad tõid kaasa Jane Fonda propageeritud aeroobikahulluse koos spordijalanõude ja sääristega. See viis selleni, et paljud karjäärinaised hakkasid kandma tööle minnes botaseid, vahetades need seal kingade vastu. Tänu räppmuusikale tulid tänavapilti korvpallitossud. 80ndate lõpus tegid ilma metallikvärvi kingad ning populaarseks osutusid ka sel kümnendil comeback’i teinud gladiaatori-sandaalid. Juba eelmise kümnendi lõpust Inglismaal tuntuks saanud Dr. Martensi gooti stiili viljelevad jalanõud olid populaarsed kuni 90ndate lõpuni.

90ndatel oli kesksel kohal mugavus, poodides oli palju Audry Hepburnist inspireeritud heleda värvusega madalaid baleriinasid. Kõige edukamaks moemajaks kuulutatud Gucci tõstis au sisse mugavad kvaliteetsest nahast kingad. Kümnendi lõpus oli suur osa bändi Spice Girls tüdrukutel, kellest inspireeritult valitsesid kingakauplustes platvormid (sedakorda küll peidetud kontsaga), seda nii kinga kui ka botaste kujul. Stilettode tagasitoomist moodi alustas kultusdisainer Christian Louboutin. Teleseriaal «Seks ja linn» tegi kõrgekontsaliste kingadega täidetud kapist moodsa sõltumatu naise sümboli.

21. sajandil, kui kingadisain on omaette moekunstiliigi staatuse saavutanud, on kõik meile tuttavad kingamudelid oma ajalooliste eelkäijate mugandused. Eri rahvaste leiutatud erinevaid kingi kanname me tänaseni. Kuid mood pole midagi sellist, mis meid ühel heal päeval ei võiks üllatada millegi täiesti uuega.

Artikli kirjutamisel on kasutatud allikatena ajakirja Imeline Ajalugu (12.01.2012, «Kingakontsa ajalugu»); Pilvi Blankin-Salmini ja Aleksander Salmini teost «Mood läbi aegade» (Tallinn 1998; Bronwyn Cosgrave’i «Rõivas & mood. Arengulugu» (Tallinn 2002); Kriuks.com blogi; Kes-Kus.ee (10.5.2012, Tiina Ilsen).

Tagasi üles