Laste kõrvalt õppima? Aga kuidas ometi?!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Alamy / Vida Press

Mina ei ole see ema, kes suudaks olla pühendunud üksnes kodule ja lastele. Sain sellest aimu, kui olin esimese lapsega mõned kuud kodus olnud. Olin stressis ja õnnetu. Emaroll on suurepärane, aga minule jääb ainult sellest eneseteostamiseks väheks… Sellest kirjutab portaalis Minu Pere Gätlin Roots.

Esialgu oli päris keeruline leida tasakaalu kodu ja kooli vahel, lisaks veel lapse kasvatamine. Kuid hakkasin üksikuid õppeaineid läbima akadeemilisel puhkusel olles, kui laps oli aastane, püüdes samal ajal jalga veel tööturuukse vahele saada.

Teise lapse sünniga jäid õpingud ülikoolis pooleli, kuid rahutu hingena käisin täiendkoolitusel Pärnumaa Kutsehariduskeskuses ühe projekti raames. Läbisin 520 tunni ulatuses koolitusi, mille juurde kuulus ka 160 tunni ulatuses praktikat. Praeguseks on sellest projektist välja kasvanud töökohapõhine õpe (öeldakse ka õpipoisiõpe). Mõte on siis selles, et õppija saab selgeks konkreetse ameti ja seda reaalses töökeskkonnas, mitte koolipingis.

Erinevalt praktikandist peab õpipoisile maksma töötasu, mis ei tohi olla väiksem miinimutasust. Seega, kuigi mul ei ole diplomit ülikoolist, on mul tunnistus siiski olemas samal erialal, ja võin infotöötajana ning raamatukoguhoidjana tööle kandideerida. Isegi soovitused on olemas, kuigi suuremates linnas on konkurents liiga tihe. Samas on need oskused tulnud kasuks teistes valdkondades.

Muutused õppekavas ja elukorralduses viisid mind viimasel aastal otsusele õpingud pooleli jätta. See otsus ei tulnud kergelt, mistõttu aasta hiljem otsustasin uuesti ülikooli minna. Tundus ka soodne aeg olevat. Tee viis Tallinna Ülikooli Aasia uuringute erialale, hiina keele ja kultuuri suunal. Hiina keel tundub mulle huvitav ja vajalik.

Enne septembrit oli hästi palju küsimusi. Kus ja kui palju raha vaja on? Mis lastest saab? Ma ei osanud neile vastata, sest mul puudus kogemus. Üks bussisõit maksab 4.20 eurot, olen VIP-sõitja. Toidule kulub kõige rohkem 5 eurot päevas. Õpingute jaoks taotlesin õppetoetust, mis katab rahalise poole. Samuti saab lapse kooli kaasa võtta, sest seal on tasuta lastehoid, mida loengute ajal kasutada.

Kuidas Gätlin õpingutega toime tuleb, loe edasi juba Minu Pere portaalist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles