Paraskavedekatriafoobia: reede ja 13 sunnib inimesi kodudesse peitu

FOTO: Caro / Froese / Scanpix

Täna on 13. reede ja nagu ikka, on inimesi, kes võtavad seda kuupäeva väga tõsiselt. Kuigi sel aastal on vaid kaks 13. reedet, on ka kaks liiga palju neile, kel on paraskavedekatriafoobia.

Hirm 13. reede ees pärineb Põhjamaade müüdist, et sel kuupäeval on eriti halb õnn, mille tõttu on suurem oht vigastusteks või isegi surmaks. Nii nagu teistegi foobiate puhul, on paraskavedekatriafoobia tõenäoliselt alguse saanud ühest halvast sündmusest või kogeb inimene iga kord sel päeval midagi halba ja kinnistab seega oma arvamust, et kuupäev mõjutab elukäiku. 

Foobiaekspert ja hüpnoterapeut Mark Stephens selgitab väljaandes news.com.au, et on inimesi, kes päriselt kardavad 13. reedet nii palju, et ei tule sel päeval isegi kodust välja, sest kardavad surma saada. Ebamasti on nende hirm selle kuupäeva ees ajaga aina suuremaks kasvanud.

«Mõnes maailma nurgas läheb kaotsi sadu miljoneid dollareid, sest inimesed ei lähe 13. reedel tööle. Nad mõtlevad: «Ma ei lähe tööle, sest mul võib tee peal juhtuda avarii,»» toob Stephens näiteks, kuidas foobia inimest mõjutab. Mõned inimesed võivad isegi kogu päevaks voodisse pikali jääda, sest nad ei julge midagi muud teha.

«Sellised inimesed ei taha rooli taha istuda, sest nad kardavad autoõnnetusi. Neil on suur hirm, et nad võivad saada viga või isegi surra, sest on reede ja 13. kuupäev, mis on aasta kõige õnnetum päev. Inimesed, kes nii mõtlevad, vaatavad juba varem hirmuga kalendrisse ja püüavad teha kõik, et ei peaks sel päeval tööle minema. Kuigi see on neile päris hirm, on see ebaloogiline.»

Stephensi sõnul ei tule õudusfilmid paraskavedekatriafoobiaga inimestele sugugi kasuks. Õuduslood ja ebausk seoses numbriga 13 on levinud juba ilmatuma kaua, viiteid sellele on ka piiblis. «Palju suuri ja olulisi sündmusi on sattunud 13. reedele - nii häid kui halbu, aga hirm on ainult meie peas. Järgmisel päeval elavad inimesed rahulikult edasi oma tavapärast elu.»

Stephens on aidanud paljudel foobiatega inimestel oma hirmudest üle saada. Tema sõnul on selleks eelkõige vaja, et inimene ise tahaks terveks saada. «Kui ta ei taha muutuda, siis sundida ka ei saa,» nendib ta. «Inimesed, kel on paraskavedekatriafoobia, korrutavad endale üht sama asja nagu katkine plaat: «Ma suren ära, ma suren ära.» Hüpnoosiga saab seda mõttemustrit muuta ja asendada see millegi muuga, näiteks: «Ma olen tugev, ma olen tugev,» ning sellest saab nende uus mantra.»

Kuigi paljudele tundub mõte sellisest foobiast naeruväärne, ei ole see Stephensi sõnul foobiaga inimesele sugugi naljakas. «See, kui neile öeldakse, et nende hirm on tobe, ei aita neid,» märgib ta. «Kui su lähedasel või sõbral on foobia, pead aru saama, et kuigi sulle on see täiesti ebaloogiline, siis tema jaoks on see reaalne hirm, sest ta elab alateadlikult uuesti läbi mõnd varasemat kogemust. See on nagu viirus nende aju tarkvaras ja nad peavad selle parandamiseks midagi ette võtma,» julgustab Stephens neid terapeudi poole pöörduma.

Tagasi üles