Lugeja tunneb huvi: mis on edu ja kelle jaoks me edukad olla püüame?

FOTO: Lev Dolgachov / PantherMedia / Scanpix

«Loen eduka naise lugu ja mõtlen, et kunagi, vist... mõtlesin ma ka, et peaksin saama edukaks. Ma isegi ei mõelnud, mis see edu on. See on meile juba sisse söödetud, et edu on karjäär, kõrgem positsioon, rohkem raha, rohkem võimu, rohkem tööd. Õppisin hästi ja edu oli minu eesmärkidesse justkui kusagilt sisse kirjutatud. Mitte küll minu poolt,» kirjutab meile innukas naine24.postimees.ee lugeja.

Nüüd ma enam ei mäletagi, millal niimoodi mõtlesin. Eduka inimese moodi.

Oma CV järgi olen ma edukas olnud: üles, üles, natuke kõrvale ka. Tööd on kõvasti tehtud. Pingutatud, kohusetundlik oldud, õpitud. Tunne, et ei jaksa, aga pean, on tuttav. Et, mis siis sai? Elu juhtus. Juhtus palju asju pikema aja jooksul. Mis neist i-le punkti pani - mine võta kinni. Ilmselt kõik kokku ja vanus ka.

Rahulolematust olin tundnud ennemgi, aga kes seda aeg-ajalt ei tunneks? Siis sain aga aru, et ma enam ei teagi, kas mu tööd ja tegemised mulle endale üldse kunagi midagi pakkunud on. Midagi ikka, aga tunnet, et tahaks samamoodi jätkata, ei olnud. Oli vastumeelsus. Arusaam, et ma tõesti ei tea, kuidas mu karjäär üldse niimoodi läinud on. Ma ei olnud seda enda jaoks teinud. Ma ei olnud uhke ega rõõmus. Tundus, et olen tööl peamiselt raha pärast käinud, aga polnudki sedagi märkimisväärselt teeninud.

Kellele on edu vaja?

Nüüd loen eduka naise lugu ja vaatan nagu kusagilt kaugelt - selline elu siis... Aga kelle või mille jaoks? Kellele on edu vaja? Kas tõesti meile endale? Või tahame ikkagi teistele midagi tõestada? Aga mida siis? Enamasti tõestame ennast võõrastele inimestele ja meie edurallis jäävad tähelepanuta just need, kelle jaoks me ilma edutagi kallid oleme. Kas pole veider?

Kindlasti ütlete nüüd, et inimene vajab eneseteostust. Aga kas eneseteostus on edu? Minu jaoks kindlasti ei ole ja ma ei saa ju ainus olla. Tähtis ametinimetus, lõputud koosolekud, pikad tööpäevad, uhke kontor, võim - minu jaoks pole need tegelikult kunagi tähtsad olnud. Tõesti ei ole. Mulle tundub see kõik lausa tobe.

Imelik on ka see, et edukas inimene peab justkui kogu aeg rapsima. Kas see on siis efektiivne ja mõistlik? «Mul on kiire» võrduks nagu automaatselt millegi supertähtsaga. Tegelikkuses on enamik neid «tähtsaid» koosolekuid ja rapsimist laias laastus nii tühine. Kui paljud meist muudavad oma tööga maailma paremaks? Tõeliselt paremaks. Mina pole sellist tööd veel teinud.

Või olen mina imelik? Mulle on alati meeldinud elu märgata. Märgata asju enda ümber, inimesi enda ümber, elu enda ümber. Tormamine ei tähenda minu jaoks elamist, see tähendab, et elu jääb elamata. Õnn on hetkedes, mõtisklustes, kuulamises, vaatamises.

Kas me tõesti tahame edu või arvame, et peaksime seda tahtma? Mis asi see edu ikkagi on?

Meenub küll üks uuring, kus väideti, et inimesed, kellel on kogu aeg kiire, tunduvad tõesti tähtsamad ja nad on teiste silmis kõrgemal positsioonil. Põhjuseks see, et kui inimesel on kiire, siis me arvame, et teda vajatakse kõikjal, teda tahetakse - järelikult peab ta tähtis olema. Nii me arvame.

Ahjaa, et mis elu ma nüüd siis elan selliste mõtetega? Otsin alles oma kohta. Nüüd, olles juba vanuses, kus kõik võiks paigas olla, tegelen mina oma elutee otsimisega. Kuidas kõik läheb, ei tea. Küsige paari aasta pärast. 

Tagasi üles