Eesti naised räägivad: kas suurem toetus paneb meid kolmandale lapsele mõtlema?

FOTO: Simone Voigt / PantherMedia / Scanpix

Uuest aastast muutub lasterikaste perede toetus – kui seni on olemasolev lapsetoetus tähendanud kahe esimese lapse eest 50 eurot ning iga järgmise eest 100 eurot, siis alanud aasta juulikuust jõuab kukrusse riigi poolt lisaraha. Lisaks olemasolevale lapsetoetusele saavad perekonnad, kus on kolm kuni kuus last, veel 300 eurot kuus. Küsisime Eesti naistelt, mida nemad suurenenud toetusest arvavad.

Kas lisaraha paneks mõtlema kolmanda lapse sünnitamise peale? Kutsusime vestlusringi kümmekond Eesti naist, enamik neist emad, ning uurisime, millised on nende mõtted uute toetuste osas. Mis üldse «paneks» sünnitama?

30-aastane Liis, kahe lapse ema: «Ei, kolmanda lapse toetus ei pane mind sünnitama, sest minu mõõt on täis. Küsimus ei ole mitte rahas, vaid kogu elukorralduse organiseerimises. Kui ikkagi hoiu organiseerimine on laste haiguste ajal keeruline ja sind vaadatakse nagu pidalitõbist, lasteaia valikut ei saa teha mitte personali ja pedagoogika meeldivuse vaatepunktist, vaid valid lihtsalt selle, kuhu kohti on ja lapse aeda saamise ning tööle asumise vahele jääb 1,5 aastat emapalgata perioodi, siis ei.

Ma võin küll olla supernaine aga mulle tundub, et kolme lapse ja kodu eest hoolitsemiseks nii, nagu mina seda teha tahaks, jääb ühest minust väheks. Ma päriselt tahan lastega koos olla, joonistada, mängida, meisterdada ja nende arengut suunata, aga kui tööpäevad on 9-17, siis laps aiast, 18 koju ja 21 tahaks nad magama panna... siis millal? Kolme lapse kõrvalt tahaks ma tööl käia poole kohaga, et laste jaoks ka aega oleks. Aga noh, on ülitublisid, kes saavad hakkama... Pealegi tundub mulle, et toetusi peaks otsustama vajaduspõhiselt, kuid selleks riigil võimekus puudub.»

See toetuste kasvatamine nii suure hooga on žestina väga positiivne. Et teismelised valitsejad küll, aga vot, sinna asetame väärtuskeskme. Väga õige. Isegi kui hääbume, siis oleme midagi teinud või nii.

32-aastane Katrin, ühe lapse ema, teine tulekul: «Mina ei ole jällegi vajaduspõhiste toetustega nõus – see paneb loodrid rohkem looderdama. Ma tahan kolmandat last nagunii, kuid lapsesoov ei ole seotud igakuiselt väljamakstava toetusega. Pigem panustan sellele, et jõuame mehega ise oma lapsi ülal pidada, see, mis riigilt tuleb, on pigem boonus. Olen juba pikemat aega seisukohal, et ühte last on kõige kallim ülal pidada, teine ja kolmas saavad juba vabalt vanema õe või venna kraami kasutada. Samas, arvestades, et enne oli meil lapsetoetus 19 eurot, on juba praegune 50 eurot palju parem.»

29-aastane Kadri, kahe lapse ema: «Minu arust on see väga tore, et see toetus tuli – iibe tõstmiseks tuleb teha drastilisi muudatusi ja see on väga hea algus. See raha mind sünnitama ei pane, aga on tore teada, et kui meie perre sünnib kolmas laps, on riigipoolne toetus suurem ja tagala paremini kindlustatud. Ma usun, et see on heaks motivaatoriks neile, kes on kahevahel, kas saada kolmas laps või mitte ja mureks just majanduslik toimetulek – minu arust on see igati asjalik summa.»

31-aastane Kati, lastetu: «Pigem on rahaline küsimus esimese lapse saamises, kui kõik asjad peab nullist hankima. Teise ja kolmanda puhul saad juba taaskasutada olemasolevaid asju (lapsevanker, hällid, mänguasjad).»

34-aastane Ann, kahe lapse ema: «Mul on kaks last, kaheksa- ja kolmeaastane. Vanema poja kooliminekuga tuli ka mõistus pähe, et kaks last on lagi, millega ise emotsionaalselt toime tulen. Rohkem raha ei muudaks mind lapsevanemana võimekamaks. Mul on väga hea meel selle toetuse üle perede pärast, kus kasvab rohkem lapsi või ollakse valmis kasvatama kolme ja enamat last. Tunnen sügavat austust ja leian, et riigi toetus on igati kohane. Tunnistan, et vanemahüvitise süsteem julgustas mind kunagi üldse sünnitama, kuid kolmandat last puhtalt toetuse olemasolu tõttu ei planeeri. See läheb siin üldiselt ka Liisi mõttega kokku. Mul on napilt aega nende kahega tegeleda, ma ei julge võtta vastutust enama eest. Niigi tunnen, et last vormib lasteaed ja teine ei oska üldse ühiskonnas toime tulla.»

40-aastane Meeri, kolme lapse ema: «Olge nüüd mõistlikud, mis puudutab laste kulude alla riiete ja vankrite loetlemist: lapsed ei jää imikuteks! Lapsed on su lapsed ka siis, kui nende rõivanumber enam ei muutu ja nad tahavad ülikoolidesse, reisida, neil on kirg kallite hobide vastu. Minu jaoks on beebikulude loetlemine mõttetu, beebi kulutab minimaalselt ja beebieas on niikuinii eritoetused.

Minu jaoks on minu kolm last alati olnud ennekõike minu enda, mitte riigi, elatada. Esimene neist on sündinud ka vanemahüvitise-eelsel ajal, vanemahüvitis minu jaoks siiani selline kirjeldamatu hüve, mille eest olen iga päev tänulik. Et jah, minu omad on sündinud toetustest sõltumata. Kolmanda lapse toetuse arvatav tõus on meie perele jällegi nagu väike koomika – tööjõumaksude muudatusega kaotame üsna suure summa, tore, et lastetoetus siis selle tagasi toob...

Aga toetusest iseenesest – ilus mõte ja väga positiivne, kui näiteks mõelda, et see võiks julgustada kolmandat last sünnitama just professionaalselt aktiivsetel emadel, kes saavad seda raha kasutada siis lapsehoiuskeemide jms katteks. Ja natuke vähem tore, kui see toetus võimaldab kolmandat last planeerida peredel, kelle plaanidesse töötamine ei kuulu – lihtsalt põhjusel, et mittetöötavad vanemad suure tõenäosusega ei kasvata uusi töökaid kodanikke. See toetuste kasvatamine nii suure hooga on žestina väga positiivne. Et teismelised valitsejad küll, aga vot, sinna asetame väärtuskeskme. Väga õige. Isegi kui hääbume, siis oleme midagi teinud või nii.»

37-aastane Marju, kahe lapse ema: «Olen lapsepuhkusel, minu lapsed on aastane ja kolmene. Lapsed on küll kallid sõna mõlemas tähenduses, aga suurema toetuse pärast ma tõesti kolmandat last ei soovi. Pigem on takistuseks see kole Maslow' püramiidi ülemine korrus – juba praegu ma tunnen, et kuigi lapsed on toredad ja puha, mina isiksusena rohkemat ei suuda, minu eneseteostus ja muud sellised jääksid siis liialt kõrvale ja ma ei taha, et ma kunagi hakkaks oma last süüdistama, et tema pärast jäi see või teine asi ära. Ma tunnen oma võimeid ja piire, hetkel ei ole ma enamaks valmis. Küll aga on mul mõttes olnud, et kui praegused põngerjad on kooliealised, siis võiksime kaaluda ühe lastekodulapse (mitte beebi, vaid vanema) lapsendamist.

32-aastane Liivi, kahe lapse ema: «Mul on kaks last vanuses kaks ja neli, ning see, et ma saaksin seda 300eurost toetust, mind isiklikult ei motiveeri kolmandat last saama. Hetkel on kulutused lastele suhteliselt olematud (riided, toit, lasteaed ja lasteaia poolt organiseeritud trenn). Mul ei ole niikuinii hetkel eriti rohkem aega, et neid mujale trenni/hobidega tegelema viia. Kunagi võib tulla ka kolmas laps, kui minu logistika valemis a) saab välja arvata kooli b) on pere elamas enamuse ajast ühes linnas. Või tuleb vastapandamatu soov taas titemajandusega tegelema hakata. Ja tuleviku hobide, kõrgkoolide jms peale küll mõtlen, aga suuri plaane ei tee/pea. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!»

Vestlusringi lõpetuseks aga veel üks mõte. Samal ajal, kui küsitletud naised omavahel beebide ja laste võimalikke kulusid arutasid, alates vankrites lõpetades potentsiaalse Standfordi ülikoolihariduse rahastamisega, tõdes üks naine: «Jah, meie arutame siin, mis lapse peale kulub, aga mul on hirm, et suureneb nende laste hulk, keda nende vanemad on soetanud, mõeldes: «Mida ta sisse toob?»»

Meeri lisab sellele kommentaariks, et tegemist on õigustatud hirmuga. «Neid lapsi juba on väga palju, rohkem, kui me arvame. Lastehaigla EMO on selles osas õpetlik koht... Lapsed kasvavad sellises ükskõiksuses, et sõnu ei ole. Aga selle sotsiaalse grupi osas, ma ei tea, ma ei kujuta ette, mida teha saaks...»

Tagasi üles