Ilona Toots jagab: kuidas keisrilõike pettumusest üle saada?

FOTO: Scott Dumas / PantherMedia / Scanpix

Kui ma jäin meie esimese lapse ootele, ilmusid mu voodi kõrvale vastavad raamatud. Ka peatükid, mis puudutasid keisrilõiget, lugesin kohusetundlikult läbi, ent hinges valmistusin ikka katsumuseks, mis kulgeb traditsioonilisel moel. Minu hirmud olid pigem seotud lugudega, mida ema rääkis nõukaaegsest sünnitusmajast, või siis stiilis, et tugevad kõhulihased on sünnitusel hoopis takistuseks, aga ka – äkki ma teen ennast selle protsessi käigus täis. Naiivitar, noh! Portaalis Minu Pere arutleb sünnituste üle judoka Aleksei Budõlini kaasa Ilona Toots.

Rasedus kulges oivaliselt ja veel kaheksandal kuul kolisime oma pisikesest ühetoalisest suuremasse koju, kusjuures ma traavisin treppidest üles-alla nagu üks vahva täissöönud Duracelli jänes. Tähtaeg oli seatud just kuupäevale, mil Aleksei pidi võistlema MMil. Ja medal tuli! Aga sel ööl tegi kõhubeebi sellist rumbat mu kõhus, et silmanurgast pisarat pühkides olin kindel, et tuleb üksi sünnitama minna.

Aleksei ja Ilona

FOTO: Erakogu

Hommikuks kõht rahunes ja me jäime veel lapsega seotuks. Nüüd tuli uus ärevus - millal siis? Aeg läks: 39, 40, 41 nädalat…  ei midagi! Minu hea arst ütles, et kuna laps on eeldatavasti suur ja mina pisike ning juba tiksus ka 42. nädal, siis paneme paika keisrilõike aja. Kuidas nii, äkki ma siiski saan ise?! Proovisin kõike, mida soovitati: ei aidanud vastik kastoorõli, taimeteed, šampus, akende pesemine, muud s-tähega tegevused… Seega, ühel reedesel augustikuu varahommikul olimegi kopsti kahekesi haiglas, et minna vastu sellele tundmatule seiklusele. Mind pandi über-seksika kitliga lauale lamama, veel üks viimane musi Alekseile, ja kärutati kuhugi teadmatusse.

FOTO: Erakogu

Nagu selgus, oli see kukepea! Väike süst selga, veeplädin ja lurtsumine, arstide ähkimised ja puhkimised, ning juba kõlaski: «Palju õnne, teil on tütar!» Seni, kui minu kõhtu kokku traageldati, ulatati kaalutud ja kasitud laps värskele isale, ja jäeti nad omaette. Ma ei kujuta ette, mida kõike võis Aleksei selle roosa nutsakuga poole tunni jooksul kogeda, aga triumfi kindlasti.

Kuna aasta oli 2001, siis mehi operatsioonile kaasa ei lubatud. Ka ei lubatud mul samal päeval voodist tõusta ning Malena viidi teiste beebide juurde ära. Olen seda väga kahetsenud, et ei osanud nõuda teda enda juurde. Lahked ämmaemandad pakkusid lapsele lutipudelist süüa ja minu juurde toodi teda harva. Ilmselt ka seetõttu läks ta nelja kuu möödudes pudelile täiesti üle.

Mul ei jäänud ühtegi füüsilist armi, peale selle pisikese kõhul. Aga mida ma tundsin küllalt kaua, oli pettumus ja tunne, et ma ei saanud hakkama. Ma tundsin, et mult on midagi röövitud, ja see oli kogemus ise laps ilmale tuua. See tehti minu eest ära. Tundsin end petisena - samal ajal kui teised end ribadeks rebisid ja kangelaslikku maratoni sünnitusmajas läbisid, sõitsin mina neist uhke džiibiga mööda.

Loe edasi portaalist Minu Pere.

Tagasi üles