Mees räägib hingelt ära: milline on tegelikult elu maal

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Külaelu Holvandis. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Toomas Huik / Postimees / Scanpix

Kas elada linnas «suure summa sees» või elada maal «padrikus» – vaat see on küsimus. Laias laastus võib ehk inimesed jagada kahte lehte: linnainimesed ja maainimesed. Ja meie jamad hakkavad siis, kui inimesed, kelle hing ihkab maale, elavad millegipärast linnas ja vastupidi, st inimene, kes tahaks elada linnas, on maal. Võikski soovida tagasihoidlikult, et igaüks saaks elada seal, kus hing ihkab, siis oleks õnnelikke või vähemalt mõõdukalt rahulolevaid inimesi rohkem. Tõelisest elust maal kirjutab meile lugeja Franz K.

Maal elamise võib samuti jagada kahte äärmusesse. Esimene on askeetlik vähekulutav elamine, mida võiks kirjeldada sõnadega «ei teenita pea midagi, aga kulutatakse veel vähem». Kuidas on see võimalik?

Töö on kodus – kaugtöö, millel puuduvad transpordikulud nii rahas kui ka ajas ja lisaks sisustatakse oma iga vaba hetk sellega, et varutakse kütet oma maajupilt – tehakse puid, kütte peale otseselt ei kulutata, elektrit kasutatakse minimaalselt, vesi on kaevus. Loomulikult auto peale raha ei kulutata, sest liigutakse jala või rattaga, tehes nii ära ka nagu möödaminnes – kalli treeningusaali asemel – oma tervisesport. Aga see on üks äärmus ja need on ikka parajad fanaatikud. Seda eriti juhul, kui peres on väiksed lapsed, kes tahavad lasteaeda ja kooli ja koju. Kuid nagu öeldakse: tugeva tahtmise ja nupukuse tulemusel on kõik võimalik.

Teine äärmus on aga see, kus sõidetakse autodega igal hommikul kuhugi tööle – mõned päris kaugele. Teenitakse suhteliselt hästi, ehitatakse-arendatakse kodu, peetakse üleval kahte autot, ei loeta raha nii palju kui eelmised seda teevad, aga selle hinnaks on paras tõmblemine, mida moodsalt nimetatakse elutempoks. Väär on arvata, et see on mingi paratamatus – vaadake vaid askeetlikule naabriperele: lapsed on sama ilusad, targad ja terved, ehkki pere eelarve on vähemalt kaks korda väiksem. Nad on lihtsalt otsustanud mitte osaleda sellel tarbimise ja tõmblemise peol ja võtta asja rahulikult.

Mina kellegi üle kohut ei mõista, elage, kuidas tahate ja parafraseerides A.H. Tammsaaret, võiks öelda: igaüks vaadaku ise, kuidas õndsaks saab.

Üks asi häirib mind ka maal ja see on seotud minu erialaga. Nimetame seda siis professionaalseks kretinismiks, ma proovin seda kirjeldada. On üks viltu, lääpas, kohe nagu kokku kukkumas maamajake ja tumedate tuhmide seinte taustal siravad ja sillerdavad uued valged plastaknad! Mõnikord on nad armsalt koos majaga viltu ette pandud, st loodist väljas, teinekord rangelt loodis, mis siis, et maja nende ümber on viltu mis viltu. Ja see ei ole veel kõik, sest akende soojustusvaht turritab akna ja seina vahelt välja. Ma ei saa aru, kas rumalad on inimesed, kes ise aknaid ette panevad või aknatootjad oma õpetustes: soojustusvaht ei tohi jääda looduse meelevalda, see peab olema kaetud, sest päike ja vihm «sööb» selle ära; viie aasta pärast toas sisepaled ja tapeet hallitavad ja kui on vaja süüdlast otsida, siis soovitan vaadata peeglisse. Peeglis on need kõige rumalamad tegelased, paraku.

Ja ka see ei ole veel kõik, sest nagu kirss tordil on selle «häärberi» lookas seina või lääpas katuse küljes valge satelliiditaldrik. Ei tahaks nagu halvasti kellelegi öelda, aga ega me nendest vaeste maade lihtsatest inimestest eriti paremad pole – nendest, kellel on pee paljas, nälg majas ja kes ise just astusid alles «puu otsast alla», aga – NB! – uus nutitelefon peos.

Vaadake, üks asi on võime enda üle naerda ja see on vist voorus, aga kas laia lõuaga enda üle irvitamine (mis siis, et maja kohe pähe kukub, peaasi, et uued aknad ees ja satipann katusel) on ikkagi see, mille poole püüelda? Õnnelik on see, kes saab aru, millal ta iseendale valetab ja sellega iseennast mõnitab ning enda üle irvitab.

Tagasi üles